Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kaitsevõime, mis saab tõelise mõõtme ja sisu ühiskaitsele tuginedes. See tähendas
eelkõige ühinemist NATOga.1
Tegelikkuse tuhat palet
KGB-lt päranduseks saadud urkasse,2 mille uks 1995. aastal Kaitseministeeriumi
silti kandis, ametisse astudes tõi tegelikkus mind kolksuga maa peale tagasi. Ise-
enda piiratus, tegelike asjatundjate puudus, Kaitsejõudude Peastaabis valitsenud
segadus, mille varjus mõned organiseeritud kuritegevuses osalejad iseendale amet-
likke relvakandmislubasid välja kirjutasid, ohvitserkonna sisulise ettevalmistuse
lünklikkus ja karjuv vastuoksus ambitsioonide ja võimekuse vahel, drilli nimeta-
mine väljaõppeks, lugematu hulk purunenud või purustatud hooneid ja lagastatud
keskkond olid esmaavastuse märksõnadeks. Sellele vaatamata – olemasoleva mees-
konna tahtmine tegelikkust muuta, vabatahtlike usk ja valmisolek, käputäis
Nõukogude ja välismaiseid ohvitsere, ning juba esimesed oma koolitussüsteemist
kasvanud tegijad, kelle pühendumusele oli võimalik tugineda, noorte tahtmine
õppida kõikvõimalikes lääne sõjakoolides ja välissaatkondade valmisolek seda
võimalust pakkuda – kaalus kaose üles.
Aitame ennast ise, siis aitavad meid ka sõbrad, mine tea, ehk isegi NATOst,
sai eesmärgi pehmemaks muganduseks. Otsustasime suunata napi jõu nelja põhi-
suuna teostamisele:
Kontseptuaalse selguse loomine
Küsimus, kuidas korraldada taasiseseisvunud riigi kaitset, osutus ootamatult ras-
keks. Lahendusele jõudmine takerdus vastuoluliste arvamuste ja seisukohtade tõt-
tu. Leidus neid, kes eitasid igasuguse agressiivse kallaletungi ohtu ning pidasid pin-
gutusi sõjalise kaitse korraldamiseks täiesti tarbetuks. Mõne arvates olnuks meie
väiksust arvestades igasugune vastuhakkamine võrdne enesetapuga ning lahen-
dust nähti vaid täielikus neutraalsuses, vaikivas alistumises või vägivallatus vastu-
panus. Osa kodukootud „sõjamehi” pakkus lahenduseks võimalust toetuda laia-
põhjalisele Kaitseliidule. Selle koosseisus oleks olnud professionaalne tuumik, kes
oleks vastutanud ka ajateenistuse korraldamise eest ja organisatsiooni tipu oleks
moodustanud kaitseväeliselt korraldatud piirivalve ja päästeameti koosseisu
1 Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse ning Keskerakonna vahel 31. märtsil 1995 sõlmitud
koalitsioonilepe polnud nii ühemõtteline, vaid sätestas „Jätkata suunda integreerumisele WEU,
Euroopa Liidu (EL) ja NATOga...”. http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/ajalugu/valitsuste-
loetelu/38-tiit-vahi/Koonderakonna%20ja%20Maarahva%20%C3%9Chenduse%20ning%20Kesk-
erakonna%20valitsuskoalitsiooni%20programmilised%20p%C3%B5hiseisukohad.pdf. –Toimetaja.
2 See „urgas” asus Tallinna vanalinnas, Pikk tn 57, ja maja seisukord jättis tõesti soovida. –
Toimetaja.
kaitsevõime, mis saab tõelise mõõtme ja sisu ühiskaitsele tuginedes. See tähendas
eelkõige ühinemist NATOga.1
Tegelikkuse tuhat palet
KGB-lt päranduseks saadud urkasse,2 mille uks 1995. aastal Kaitseministeeriumi
silti kandis, ametisse astudes tõi tegelikkus mind kolksuga maa peale tagasi. Ise-
enda piiratus, tegelike asjatundjate puudus, Kaitsejõudude Peastaabis valitsenud
segadus, mille varjus mõned organiseeritud kuritegevuses osalejad iseendale amet-
likke relvakandmislubasid välja kirjutasid, ohvitserkonna sisulise ettevalmistuse
lünklikkus ja karjuv vastuoksus ambitsioonide ja võimekuse vahel, drilli nimeta-
mine väljaõppeks, lugematu hulk purunenud või purustatud hooneid ja lagastatud
keskkond olid esmaavastuse märksõnadeks. Sellele vaatamata – olemasoleva mees-
konna tahtmine tegelikkust muuta, vabatahtlike usk ja valmisolek, käputäis
Nõukogude ja välismaiseid ohvitsere, ning juba esimesed oma koolitussüsteemist
kasvanud tegijad, kelle pühendumusele oli võimalik tugineda, noorte tahtmine
õppida kõikvõimalikes lääne sõjakoolides ja välissaatkondade valmisolek seda
võimalust pakkuda – kaalus kaose üles.
Aitame ennast ise, siis aitavad meid ka sõbrad, mine tea, ehk isegi NATOst,
sai eesmärgi pehmemaks muganduseks. Otsustasime suunata napi jõu nelja põhi-
suuna teostamisele:
Kontseptuaalse selguse loomine
Küsimus, kuidas korraldada taasiseseisvunud riigi kaitset, osutus ootamatult ras-
keks. Lahendusele jõudmine takerdus vastuoluliste arvamuste ja seisukohtade tõt-
tu. Leidus neid, kes eitasid igasuguse agressiivse kallaletungi ohtu ning pidasid pin-
gutusi sõjalise kaitse korraldamiseks täiesti tarbetuks. Mõne arvates olnuks meie
väiksust arvestades igasugune vastuhakkamine võrdne enesetapuga ning lahen-
dust nähti vaid täielikus neutraalsuses, vaikivas alistumises või vägivallatus vastu-
panus. Osa kodukootud „sõjamehi” pakkus lahenduseks võimalust toetuda laia-
põhjalisele Kaitseliidule. Selle koosseisus oleks olnud professionaalne tuumik, kes
oleks vastutanud ka ajateenistuse korraldamise eest ja organisatsiooni tipu oleks
moodustanud kaitseväeliselt korraldatud piirivalve ja päästeameti koosseisu
1 Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse ning Keskerakonna vahel 31. märtsil 1995 sõlmitud
koalitsioonilepe polnud nii ühemõtteline, vaid sätestas „Jätkata suunda integreerumisele WEU,
Euroopa Liidu (EL) ja NATOga...”. http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/ajalugu/valitsuste-
loetelu/38-tiit-vahi/Koonderakonna%20ja%20Maarahva%20%C3%9Chenduse%20ning%20Kesk-
erakonna%20valitsuskoalitsiooni%20programmilised%20p%C3%B5hiseisukohad.pdf. –Toimetaja.
2 See „urgas” asus Tallinna vanalinnas, Pikk tn 57, ja maja seisukord jättis tõesti soovida. –
Toimetaja.
