Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Ministeerium ja Kaitsejõudude Peastaap jõudsid pärast pikki arutelusid ühisele
tõdemusele muu hulgas alljärgnevas:
– eesmärgiks peab olema tarkväe loomine, kuhu tegevteenistuses olevate alali-
ses kõrgendatud valmisolekus ohvitseride kõrval kuuluvad reservohvitserid – riigi-
kaitse tegelik tugi;
– Eesti ohvitser peab kujunema intelligentsi kindlaks ja lahutamatuks osaks;
– riigikaitseline haridussüsteem ei tohi olla isoleeritud ja peab võimaldama
võrdlust teiste kõrgkoolidega ning nende akadeemilise teaduspotentsiaali kaasa-
mist.
Usun, et toonane investeering haritud ohvitserkonna tekkimise eeldustesse
kuulus riigi strateegilise tähtsusega otsuste hulka. Käsitlesin ministrina seda tee-
mat teadlikult pisut naiivselt, sest toona tundus „pilli lõhkiajamine” ainus tee en-
disaegsetest väärtushinnangutest lahtisaamiseks. Mu isiklik veendumus oli, et mit-
te hukku ja hävingut ei pea loodav jõud tootma, vaid ühena põhiülesannetest ole-
ma võimeline õpetama, abistama ja päästma.
Riigikaitseline mõte sai möödunud sajandi lõpul haridusliku sisu ühistel mõt-
tetalgutel, kus andsid tooni Agu Aarna ja Peeter Tulviste, Ülo Vooglaid oma õpilas-
tega, Sirje Endre ja Peeter Olesk, Hannes Walter ja Trivimi Velliste ning nende taga
olnud meeskonnad.
Kaasamine koostegutsemisse
Otsustada tuli, kas usaldada Eesti ohvitseride vana kaardiväge, kellel oli küll võime-
kus, aga kuluma kippuv jõud ja taagana võõrvägede teenistuses oldud aastad, või pa-
nustada homse põlvkonna intellekti, teadmisjanusse ja sellest sündivasse võimekus-
se. Kaugelt ja kõrgelt vaadates tundus dilemma puuduvat ja valik oli selge – tuleb
investeerida lennuvõimekusse, Ikarose ja Phaethoni kogemusi eirates. Maadligi
hoides segas mind imedesse uskumast minu piirivalve kogemus. Taasiseseisvunud
Eesti esimesse riigikaitselisse organisatsiooni koondunud mehed jäid alles, sest
ülema hulljulget mõttelendu viidi ellu alalhoidlikult.
Otsustasin sulatada ühte nii tule, vee kui ka vasktorud. Poliitikuna kaota-
sin, kuid usun, et süsteemi ehitamise seisukohalt võitsime. Kolonel Oskar Marki,
Margus Kolga ja Eero Vaarmanni ühistöös sündinud rahvusvaheline õppus „Baltic
Challenge ’97” on selle väite parim tõestus.
Avalikkusele on jäänud sellest ajaperioodist mälestus, kus ministeeriumi ja
Kaitsejõudude Peastaabi vahel olid lakkamatud vastuolud. Täna tagasi vaadates
usun, et see oli vaid eestlaslik jonn. Tulemus räägib iseenda eest ja kelle asi see
siis on, et vanad sõbrad, Kert ja Öövel, koos isegi mitte saunalavale ei mahtunud.
Vooglaid ja Olesk sekundantidena aga mahtusid ning seeläbi hädapärane kommu-
nikatsioon toimis.
Ministeerium ja Kaitsejõudude Peastaap jõudsid pärast pikki arutelusid ühisele
tõdemusele muu hulgas alljärgnevas:
– eesmärgiks peab olema tarkväe loomine, kuhu tegevteenistuses olevate alali-
ses kõrgendatud valmisolekus ohvitseride kõrval kuuluvad reservohvitserid – riigi-
kaitse tegelik tugi;
– Eesti ohvitser peab kujunema intelligentsi kindlaks ja lahutamatuks osaks;
– riigikaitseline haridussüsteem ei tohi olla isoleeritud ja peab võimaldama
võrdlust teiste kõrgkoolidega ning nende akadeemilise teaduspotentsiaali kaasa-
mist.
Usun, et toonane investeering haritud ohvitserkonna tekkimise eeldustesse
kuulus riigi strateegilise tähtsusega otsuste hulka. Käsitlesin ministrina seda tee-
mat teadlikult pisut naiivselt, sest toona tundus „pilli lõhkiajamine” ainus tee en-
disaegsetest väärtushinnangutest lahtisaamiseks. Mu isiklik veendumus oli, et mit-
te hukku ja hävingut ei pea loodav jõud tootma, vaid ühena põhiülesannetest ole-
ma võimeline õpetama, abistama ja päästma.
Riigikaitseline mõte sai möödunud sajandi lõpul haridusliku sisu ühistel mõt-
tetalgutel, kus andsid tooni Agu Aarna ja Peeter Tulviste, Ülo Vooglaid oma õpilas-
tega, Sirje Endre ja Peeter Olesk, Hannes Walter ja Trivimi Velliste ning nende taga
olnud meeskonnad.
Kaasamine koostegutsemisse
Otsustada tuli, kas usaldada Eesti ohvitseride vana kaardiväge, kellel oli küll võime-
kus, aga kuluma kippuv jõud ja taagana võõrvägede teenistuses oldud aastad, või pa-
nustada homse põlvkonna intellekti, teadmisjanusse ja sellest sündivasse võimekus-
se. Kaugelt ja kõrgelt vaadates tundus dilemma puuduvat ja valik oli selge – tuleb
investeerida lennuvõimekusse, Ikarose ja Phaethoni kogemusi eirates. Maadligi
hoides segas mind imedesse uskumast minu piirivalve kogemus. Taasiseseisvunud
Eesti esimesse riigikaitselisse organisatsiooni koondunud mehed jäid alles, sest
ülema hulljulget mõttelendu viidi ellu alalhoidlikult.
Otsustasin sulatada ühte nii tule, vee kui ka vasktorud. Poliitikuna kaota-
sin, kuid usun, et süsteemi ehitamise seisukohalt võitsime. Kolonel Oskar Marki,
Margus Kolga ja Eero Vaarmanni ühistöös sündinud rahvusvaheline õppus „Baltic
Challenge ’97” on selle väite parim tõestus.
Avalikkusele on jäänud sellest ajaperioodist mälestus, kus ministeeriumi ja
Kaitsejõudude Peastaabi vahel olid lakkamatud vastuolud. Täna tagasi vaadates
usun, et see oli vaid eestlaslik jonn. Tulemus räägib iseenda eest ja kelle asi see
siis on, et vanad sõbrad, Kert ja Öövel, koos isegi mitte saunalavale ei mahtunud.
Vooglaid ja Olesk sekundantidena aga mahtusid ning seeläbi hädapärane kommu-
nikatsioon toimis.
