Page 5 - nato_web
P. 5
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Ameerika Leegion1. Liikmed käisid kõnelemas konverentsidel ja miitingutel. Aja-
lehed said neilt lugejakirju. Kui lõpuks Senat 2003. aastal hääletas Balti riike hõl-
manud laienemise teise vooru üle, oli tulemus 96–0. Neli senaatorit ei hääletanud
või ei olnud kohal.
Kõige tähtsam isik neil aegadel oli Põhja-Carolina senaator ja Senati välissuhe-
te komisjoni vabariiklasest esimees Jesse Helms. Temale kuulub au olla esimene
senaator, kes kirjalikult ja kõnedes kinnitas, et teeb kõik, et Balti riigid saaksid
NATOsse. Mais 2001 kirjutatud kirjas Balti ühiskomiteele rõhutas ta, et see on olu-
line nii Baltimaade kui ka USA julgeolekule. Ta sai selle eest ühiskomiteelt tänu-
tseremoonia ja aukirja.
Erilise tähtsusega olid Balti ühiskomitee juhtkonna sagedased kohtumised
Valges Majas USA riikliku julgeolekunõukoguga (National Security Council). Toi-
musid pikad ja üksikasjalikud arutelud. Alati sai julgeolekunõukogule jäetud lehe-
küljepikkune paber, millel olid selgelt ja lühidalt kirjeldatud meie põhimõtted ja
soovid. Tervel Kesk- ja Ida-Euroopa koalitsioonil oli ka võimalus kohtuda presi-
dendi endaga Valge Maja nn Roosevelti konverentsiruumis. Kõikjal sai toonitatud
meie põhimõtteid, mille keskmeks oli alati sõnum, et Balti riikidel ja USA-l on ühi-
sed huvid. Et Balti ja Euroopa piirkondade julgeolek loob ka USA julgeolekut.
Balti ühiskomitee oli pidevalt hõivatud kongressi otsustega abistada Balti kaitse-
vägesid rahupartnerlusprogrammi (PfP) kaudu. Oli küllalt kordi, kui Kongressi ko-
misjonid küsisid meilt, kuidas sõnastada eelnõusid. Ühiskomitee ning eesti, läti ja
leedu organisatsioonide tegevus ei tohtinud piirneda vaid Washingtoniga. Kui mõne
osariigi senaator ei olnud huvitatud NATO laienemise teemast, siis võtsime kontak-
ti sealsete rahvusorganisatsioonidega ja nende tegevuse tulemusel ei saanud teemast
enam mööda vaadata. Kui keegi keskorganisatsioonidest oli kutsutud näiteks kõne-
lema mõnel aastapäeva aktusel või muul üritusel, siis oli meie teemaks ikka NATO
laienemine Balti riikidesse.
Komistuskive oli neil aastatel siiski väga palju. Kuid baltlased üle terve Ameeri-
ka ei andnud alla, ka mitte aegadel, kui olukord paistis lootusetu. Eriti tuli pareeri-
da Moskva ja nende pooldajate kriitikat ja ähvardusi, et NATO ei tohi laieneda
Venemaa piirile. Paljud ameeriklased kartsid suhete halvenemist Venemaaga. Oli
neid, kes ei tahtnud Ameerika dollareid kulutada „väikeriikidele, kes ise ei saa hak-
kama ja ei suuda ennast kaitsta”. Oli neid, kes kartsid, et Ameerika pojad peavad
võib-olla Venemaa vastu sõtta minema, isegi kaitsma Tallinnat ja Budapesti. Meie
vastased aktiveerusid ning ajalehtedes, ajakirjades ja televisioonis ilmus hirmu-
lugusid, kus väideti, et Euroopa etnilised grupid tahavad „üle võtta” USA välis-
poliitikat! Endise presidendi Eisenhoweri pojatütar Susan Eisenhower, kes oli
abielus venelasega, korraldas NATO laiendamise vastase konverentsi ja avaldas
1 Ameerika Leegion (ingl k American Legion), USA suurim sõjaveteranide organisatsioon. –
Toimetaja.
Ameerika Leegion1. Liikmed käisid kõnelemas konverentsidel ja miitingutel. Aja-
lehed said neilt lugejakirju. Kui lõpuks Senat 2003. aastal hääletas Balti riike hõl-
manud laienemise teise vooru üle, oli tulemus 96–0. Neli senaatorit ei hääletanud
või ei olnud kohal.
Kõige tähtsam isik neil aegadel oli Põhja-Carolina senaator ja Senati välissuhe-
te komisjoni vabariiklasest esimees Jesse Helms. Temale kuulub au olla esimene
senaator, kes kirjalikult ja kõnedes kinnitas, et teeb kõik, et Balti riigid saaksid
NATOsse. Mais 2001 kirjutatud kirjas Balti ühiskomiteele rõhutas ta, et see on olu-
line nii Baltimaade kui ka USA julgeolekule. Ta sai selle eest ühiskomiteelt tänu-
tseremoonia ja aukirja.
Erilise tähtsusega olid Balti ühiskomitee juhtkonna sagedased kohtumised
Valges Majas USA riikliku julgeolekunõukoguga (National Security Council). Toi-
musid pikad ja üksikasjalikud arutelud. Alati sai julgeolekunõukogule jäetud lehe-
küljepikkune paber, millel olid selgelt ja lühidalt kirjeldatud meie põhimõtted ja
soovid. Tervel Kesk- ja Ida-Euroopa koalitsioonil oli ka võimalus kohtuda presi-
dendi endaga Valge Maja nn Roosevelti konverentsiruumis. Kõikjal sai toonitatud
meie põhimõtteid, mille keskmeks oli alati sõnum, et Balti riikidel ja USA-l on ühi-
sed huvid. Et Balti ja Euroopa piirkondade julgeolek loob ka USA julgeolekut.
Balti ühiskomitee oli pidevalt hõivatud kongressi otsustega abistada Balti kaitse-
vägesid rahupartnerlusprogrammi (PfP) kaudu. Oli küllalt kordi, kui Kongressi ko-
misjonid küsisid meilt, kuidas sõnastada eelnõusid. Ühiskomitee ning eesti, läti ja
leedu organisatsioonide tegevus ei tohtinud piirneda vaid Washingtoniga. Kui mõne
osariigi senaator ei olnud huvitatud NATO laienemise teemast, siis võtsime kontak-
ti sealsete rahvusorganisatsioonidega ja nende tegevuse tulemusel ei saanud teemast
enam mööda vaadata. Kui keegi keskorganisatsioonidest oli kutsutud näiteks kõne-
lema mõnel aastapäeva aktusel või muul üritusel, siis oli meie teemaks ikka NATO
laienemine Balti riikidesse.
Komistuskive oli neil aastatel siiski väga palju. Kuid baltlased üle terve Ameeri-
ka ei andnud alla, ka mitte aegadel, kui olukord paistis lootusetu. Eriti tuli pareeri-
da Moskva ja nende pooldajate kriitikat ja ähvardusi, et NATO ei tohi laieneda
Venemaa piirile. Paljud ameeriklased kartsid suhete halvenemist Venemaaga. Oli
neid, kes ei tahtnud Ameerika dollareid kulutada „väikeriikidele, kes ise ei saa hak-
kama ja ei suuda ennast kaitsta”. Oli neid, kes kartsid, et Ameerika pojad peavad
võib-olla Venemaa vastu sõtta minema, isegi kaitsma Tallinnat ja Budapesti. Meie
vastased aktiveerusid ning ajalehtedes, ajakirjades ja televisioonis ilmus hirmu-
lugusid, kus väideti, et Euroopa etnilised grupid tahavad „üle võtta” USA välis-
poliitikat! Endise presidendi Eisenhoweri pojatütar Susan Eisenhower, kes oli
abielus venelasega, korraldas NATO laiendamise vastase konverentsi ja avaldas
1 Ameerika Leegion (ingl k American Legion), USA suurim sõjaveteranide organisatsioon. –
Toimetaja.
