Page 4 - nato_web
P. 4
NATO ja Ameerika eestlased
Balti ühiskomitee oli oma „NATO lobi ajal” tihedas kontaktis Balti suursaat-
kondadega Washingtonis, koordineeris ja arutas lobitegevust, kuid tegutses eraldi,
sest selle liikmed olid Ameerika kodanikud ja valijad. Juhtkond ja liikmed üle maa
said tegeleda otse Kongressi ja valitsuse liikmetega nii osariikides kui ka Washing-
tonis. Balti diplomaatidel oli oma tähtis roll.
Suursaatkonna esimene sekretär Lauri Lepik kinnitas veebruaris 2001: „Olen
siinsetelt kõrgetelt USA ametiisikutelt kuulnud, et Balti lobi Washingtonis on jõud,
millega kõik peavad arvestama. Ehkki küll väike, aga väga organiseeritud ja hääle-
kas. Ning loomulikult tuleb mängu ka moraalne aspekt: kui USA valitsused välis-
eestlaste survel okupatsiooni ei tunnustanud, siis ei saa ta ka nüüd NATO taotlus-
tele vastu seista. Nii et palju jõudu!”
Esimese vooruga olid 1999. aastal saanud NATOsse Poola, Ungari ja Tšehhi
Vabariik. Baltlased tegutsesid aktiivselt, et neid NATOsse aidata. Ühiskomitee
püüdis ka esimeses voorus Eestit, Lätit ja Leedut sisse saada, kuid meile öeldi, et
parem on oodata teist vooru. Lisati, et kui NATO laienemise esimene voor õnnes-
tub, siis on teine, koos Baltimaadega, kergem. Kui algas teine voor, aitasid baltlasi
teiste hulgas eriti poolakad ja ungarlased, neist kõige aktiivsemalt Poola Ameerika
Kongress.
Balti ühiskomitee ja USA mõjukas mõttekoda Välissuhete Nõukogu (Council of
Foreign Relations) korraldasid Washingtonis 2000. aasta veebruaris ühise konve-
rentsi, et tähistada kaheaastast USA–Balti hartat. Konverentsi peakõnelejaks oli ase-
välisminister Strobe Talbott, kes nüüd osutus suureks baltlaste sõbraks ja rajas neile
aktiivselt teed NATOsse. See andis Balti ühiskomiteele võimaluse kinnitada põhi-
mõtteid, mis olid juhtinud Ameerika baltlaste tegevust NATO suunal kõigi nende
aastate jooksul, varem ja hiljem: „Meie oleme Balti päritolu Ameerika kodanikud.
Meie oleme kindlad, et Ühendriikide ja kolme Balti riigi riiklikud huvid ühtivad.
Meile on selge, et ainuke tee tulevikus garanteerida Eesti, Läti ja Leedu julgeolekut,
iseseisvust ja hüvangut on teha seda NATO liikmetena. Kõik muu tooks halli
tsooni, vaakumi, punaseid jooni ja mõjusfääre, mis aga peavad jääma minevikku.
Samuti ei soovi me Molotovi–Ribbentropi paktide ja Jalta kokkulepete kordamist.
Ühiskomitee usub, et vaba, õitsev ja turvaline Balti piirkond loob stabiilsuse ja
säilitab rahu Euroopas, mis, nagu USA–Balti harta selgelt kinnitab, on USA riikli-
kes huvides.”
Balti ühiskomitee esmane ja tegelikult kõige tähtsam ülesanne oli mõjutada se-
naatoreid. NATO asutamislepingu muutmise ratifitseerimiseks oli vaja kaht kol-
mandikku Senati häältest (67/100). Päris alguses oli Senatis Baltimaade NATOsse
astumise pooldajaid vaevalt 12. Baltlaste organisatsioonid osariikides võtsid ühen-
dust oma senaatoritega. Ühiskomitee liikmed külastasid senaatoreid ja nende nõus-
tajaid sagedasti – mitme aasta jooksul. Võeti isiklik kontakt paljude oluliste grup-
pide ja organisatsioonidega, ametühingute ja eriti veteranide ühendustega, nagu
Balti ühiskomitee oli oma „NATO lobi ajal” tihedas kontaktis Balti suursaat-
kondadega Washingtonis, koordineeris ja arutas lobitegevust, kuid tegutses eraldi,
sest selle liikmed olid Ameerika kodanikud ja valijad. Juhtkond ja liikmed üle maa
said tegeleda otse Kongressi ja valitsuse liikmetega nii osariikides kui ka Washing-
tonis. Balti diplomaatidel oli oma tähtis roll.
Suursaatkonna esimene sekretär Lauri Lepik kinnitas veebruaris 2001: „Olen
siinsetelt kõrgetelt USA ametiisikutelt kuulnud, et Balti lobi Washingtonis on jõud,
millega kõik peavad arvestama. Ehkki küll väike, aga väga organiseeritud ja hääle-
kas. Ning loomulikult tuleb mängu ka moraalne aspekt: kui USA valitsused välis-
eestlaste survel okupatsiooni ei tunnustanud, siis ei saa ta ka nüüd NATO taotlus-
tele vastu seista. Nii et palju jõudu!”
Esimese vooruga olid 1999. aastal saanud NATOsse Poola, Ungari ja Tšehhi
Vabariik. Baltlased tegutsesid aktiivselt, et neid NATOsse aidata. Ühiskomitee
püüdis ka esimeses voorus Eestit, Lätit ja Leedut sisse saada, kuid meile öeldi, et
parem on oodata teist vooru. Lisati, et kui NATO laienemise esimene voor õnnes-
tub, siis on teine, koos Baltimaadega, kergem. Kui algas teine voor, aitasid baltlasi
teiste hulgas eriti poolakad ja ungarlased, neist kõige aktiivsemalt Poola Ameerika
Kongress.
Balti ühiskomitee ja USA mõjukas mõttekoda Välissuhete Nõukogu (Council of
Foreign Relations) korraldasid Washingtonis 2000. aasta veebruaris ühise konve-
rentsi, et tähistada kaheaastast USA–Balti hartat. Konverentsi peakõnelejaks oli ase-
välisminister Strobe Talbott, kes nüüd osutus suureks baltlaste sõbraks ja rajas neile
aktiivselt teed NATOsse. See andis Balti ühiskomiteele võimaluse kinnitada põhi-
mõtteid, mis olid juhtinud Ameerika baltlaste tegevust NATO suunal kõigi nende
aastate jooksul, varem ja hiljem: „Meie oleme Balti päritolu Ameerika kodanikud.
Meie oleme kindlad, et Ühendriikide ja kolme Balti riigi riiklikud huvid ühtivad.
Meile on selge, et ainuke tee tulevikus garanteerida Eesti, Läti ja Leedu julgeolekut,
iseseisvust ja hüvangut on teha seda NATO liikmetena. Kõik muu tooks halli
tsooni, vaakumi, punaseid jooni ja mõjusfääre, mis aga peavad jääma minevikku.
Samuti ei soovi me Molotovi–Ribbentropi paktide ja Jalta kokkulepete kordamist.
Ühiskomitee usub, et vaba, õitsev ja turvaline Balti piirkond loob stabiilsuse ja
säilitab rahu Euroopas, mis, nagu USA–Balti harta selgelt kinnitab, on USA riikli-
kes huvides.”
Balti ühiskomitee esmane ja tegelikult kõige tähtsam ülesanne oli mõjutada se-
naatoreid. NATO asutamislepingu muutmise ratifitseerimiseks oli vaja kaht kol-
mandikku Senati häältest (67/100). Päris alguses oli Senatis Baltimaade NATOsse
astumise pooldajaid vaevalt 12. Baltlaste organisatsioonid osariikides võtsid ühen-
dust oma senaatoritega. Ühiskomitee liikmed külastasid senaatoreid ja nende nõus-
tajaid sagedasti – mitme aasta jooksul. Võeti isiklik kontakt paljude oluliste grup-
pide ja organisatsioonidega, ametühingute ja eriti veteranide ühendustega, nagu
