Page 2 - nato_web
P. 2
NATO ja Ameerika eestlased
mis puudutas Balti piirkonda. Lisaks oli paljudel ka kartus, et Clinton teeb mingi
salaleppe Moskvaga.
Koalitsiooni koosolekud toimusid armeenia organisatsiooni büroos, mis asus
Kapitooliumist üle tee. Seega peamise sihtpunkti lähedal. Ühise seisukoha loomi-
ne paljude osapoolte vahel nõudis häid närve, kindlameelsust, paindlikkust ja os-
kust leida kompromisse. Enne seda oli aga vajalik kokku leppida Balti ühiskomitee
osapoolte – eesti, läti ja leedu kogukondade vahel.
Demokraatide erakonnast president William J. (Bill) Clinton ei olnud esialgu
huvitatud välispoliitikast, pigem tahtis ellu viia sisepoliitilisi reforme. Kuid,
nagu Ameerika ajaloos on tihti juhtunud, sattus ka Clinton välispoliitilisse keeris-
tormi – sisepoliitilistel põhjustel. Nimelt oli Clintonil 1996. aastal ees raske
valimiskampaania teiseks ametiajaks.
Vabariiklaste kandidaadiks oli toona Teises maailmasõjas raskelt haavata
saanud veteran ja Senati vabariiklaste juht Robert Dole. Kuigi vabariiklased olid
kongressis tugevad, osutus Dole suhteliselt nõrgaks vastaseks palju nooremale ja
energilisemale Clintonile.
Vabariiklased olid traditsiooniliselt rohkem huvitatud välis- ja kaitsepoliitikast,
demokraadid sisepoliitikast. Balti ühiskomitee ning Kesk- ja Ida-Euroopa koalit-
sioon püüdsid mõjutada mõlemat erakonda. Vabariiklaste erakond organiseeris
enne valimisi 1996. aastal uhke hommikusöögi Kapitooliumi hoones, kus koalit-
sioon tegi senaator Dole’ile ettepaneku pidada Detroidis kõne NATO laiendamise
teemal. Senaator pooldas laiendamist ja võttis ettepaneku vastu. Koalitsioon lubas
omalt poolt täita auditooriumi kuulajatega. Me jäime ootama, kuid vabariiklased
olid liiga aeglased, valimised olid lähenemas. Clintoni meeskond aga oli ideest
kuulnud – ja Clinton teatas ühel päeval, et ta kõneleb Detroidis NATO teemal.
Clintonile oli ka teada, et Ameerika poolakatest valijaid on ligi üheksa miljonit ja
need tahavad näha oma päritolumaad NATOs! Lisaks veel, et koalitsioon esindab
ühtekokku 22 miljonit ameeriklast, kes elavad peamiselt kümnes valijaterohkes
osariigis.
Võidukas president Clinton saatis peale tagasivalimist 15. novembril 1996 mul-
le kui Balti ühiskomitee esimehele kirja, milles rõhutas: „Balti riikide huvide eest
seismine on minu administratsiooni üks prioriteete. /---/ NATO laienemine saab
teoks. USA eesmärk on liikuda selles suunas kindlalt ja pidevalt. NATO peab jää-
ma avatuks kõigile Euroopa arenevatele demokraatiatele. /---/ USA ei saa lubada
mingi halli, ebakindla tsooni kujunemist Euroopas. /---/ Teie toetusel oleme saavu-
tamas seda eesmärki.”
Siinkirjutajal oli algusest peale tihe vahetu ja telefonikontakt ning hea koostöö
president Lennart Meriga. Pidasime nõu nii Washingtonis kui ka Eestis. Ühes oma
kirjas Kadriorust jaanuaris 1998 möönis ta: „Selgesti püstitatud eesmärk lubab
meil ühiselt nii siin- kui ka sealpool ookeani aega viitmata alustada tööd NATOsse
pääsemiseks.”
mis puudutas Balti piirkonda. Lisaks oli paljudel ka kartus, et Clinton teeb mingi
salaleppe Moskvaga.
Koalitsiooni koosolekud toimusid armeenia organisatsiooni büroos, mis asus
Kapitooliumist üle tee. Seega peamise sihtpunkti lähedal. Ühise seisukoha loomi-
ne paljude osapoolte vahel nõudis häid närve, kindlameelsust, paindlikkust ja os-
kust leida kompromisse. Enne seda oli aga vajalik kokku leppida Balti ühiskomitee
osapoolte – eesti, läti ja leedu kogukondade vahel.
Demokraatide erakonnast president William J. (Bill) Clinton ei olnud esialgu
huvitatud välispoliitikast, pigem tahtis ellu viia sisepoliitilisi reforme. Kuid,
nagu Ameerika ajaloos on tihti juhtunud, sattus ka Clinton välispoliitilisse keeris-
tormi – sisepoliitilistel põhjustel. Nimelt oli Clintonil 1996. aastal ees raske
valimiskampaania teiseks ametiajaks.
Vabariiklaste kandidaadiks oli toona Teises maailmasõjas raskelt haavata
saanud veteran ja Senati vabariiklaste juht Robert Dole. Kuigi vabariiklased olid
kongressis tugevad, osutus Dole suhteliselt nõrgaks vastaseks palju nooremale ja
energilisemale Clintonile.
Vabariiklased olid traditsiooniliselt rohkem huvitatud välis- ja kaitsepoliitikast,
demokraadid sisepoliitikast. Balti ühiskomitee ning Kesk- ja Ida-Euroopa koalit-
sioon püüdsid mõjutada mõlemat erakonda. Vabariiklaste erakond organiseeris
enne valimisi 1996. aastal uhke hommikusöögi Kapitooliumi hoones, kus koalit-
sioon tegi senaator Dole’ile ettepaneku pidada Detroidis kõne NATO laiendamise
teemal. Senaator pooldas laiendamist ja võttis ettepaneku vastu. Koalitsioon lubas
omalt poolt täita auditooriumi kuulajatega. Me jäime ootama, kuid vabariiklased
olid liiga aeglased, valimised olid lähenemas. Clintoni meeskond aga oli ideest
kuulnud – ja Clinton teatas ühel päeval, et ta kõneleb Detroidis NATO teemal.
Clintonile oli ka teada, et Ameerika poolakatest valijaid on ligi üheksa miljonit ja
need tahavad näha oma päritolumaad NATOs! Lisaks veel, et koalitsioon esindab
ühtekokku 22 miljonit ameeriklast, kes elavad peamiselt kümnes valijaterohkes
osariigis.
Võidukas president Clinton saatis peale tagasivalimist 15. novembril 1996 mul-
le kui Balti ühiskomitee esimehele kirja, milles rõhutas: „Balti riikide huvide eest
seismine on minu administratsiooni üks prioriteete. /---/ NATO laienemine saab
teoks. USA eesmärk on liikuda selles suunas kindlalt ja pidevalt. NATO peab jää-
ma avatuks kõigile Euroopa arenevatele demokraatiatele. /---/ USA ei saa lubada
mingi halli, ebakindla tsooni kujunemist Euroopas. /---/ Teie toetusel oleme saavu-
tamas seda eesmärki.”
Siinkirjutajal oli algusest peale tihe vahetu ja telefonikontakt ning hea koostöö
president Lennart Meriga. Pidasime nõu nii Washingtonis kui ka Eestis. Ühes oma
kirjas Kadriorust jaanuaris 1998 möönis ta: „Selgesti püstitatud eesmärk lubab
meil ühiselt nii siin- kui ka sealpool ookeani aega viitmata alustada tööd NATOsse
pääsemiseks.”
