Page 3 - nato_web
P. 3
NATOga liitumise mõju kriisireguleerimisele Eestis
materjalid jäid mitmeks kuuks seisma kuhugi kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudu-
de Peastaabi vahele ning Päästeametisse jõudsid need alles 1996. aasta hilissügisel.
Partnerriikidelt oli aga oodatud otsust õppusel osalemise kohta juba maikuus. Es-
malt arutasime küsimust peadirektori asetäitja Kalev Timbergiga ning otsustasime
üritada juba lahkunud rongi kinni püüda. Mõte Islandist võlus mind esimesest het-
kest ning hiljem olen mõelnud, kas oleksin sama õhinaga asjast kinni haaranud ka
siis, kui Islandi asemel oleks õppus toimunud kuskil mujal. Umbusku, ebaselgust ja
vastuseta küsimusi oli alguses palju ning seda ka Päästeameti kolleegide seas. Eba-
kindlust süvendas meie sõprade soomlaste ja rootslaste käitumine. Peadirektori
teine asetäitja Mati Raidma muutus pärast ühte lähetust Islandi õppuse osas
väheentusiastlikuks. Selgus, et soomlased ja rootslased olid järsku otsustanud
oma meeskondi õppusele mitte saata, kuigi alguses kavatsesid nad Põhjamaade
solidaarsuse alusel minna Islandile suurte meeskondadega. Põhjuseid oli ilmselt
rohkem, kuid ühena kerkis esile õppuse juhtimine. Neile ei meeldinud NATO ja
sõjaväe kandev roll Islandil toimuva loodusõnnetuse (rahuaegne hädaolukord) stse-
naariumi lahendamisel ning ÜRO tavapärase osa vähendamine. Ka peadirektor
Harry Hein oli alguses umbusklik ning küsis otse, et mis raha eest sa kavatsed sin-
na minna? Sellel ajal tuli paljusid kolleege teavitada Eesti NATO-suunalise poliitika
eesmärkidest ja prioriteetidest ning suureks toeks oli siin Kalev Timberg. 1997. aas-
ta Eesti IPP nimekirja Islandil toimuv õppus lõpuks siiski lisati. Lahenema hakkasid
ka rahaasjad. Suure osa kulutustest lubasid võtta enda kanda NATO ja Islandi valit-
sus. IPP-ürituste nimekirja kuulumine võimaldas saada rahalist toetust kaitse-
ministeeriumi PfP-rahast ning varustuse soetamist toetas ka sotsiaalministeerium.
Rootslastest said meie suured abimehed õppuse ettevalmistamisel ning me ostsime
nende reservidest soodsalt oma esimesed täisvarustuses päästetelgid.
1997. aasta alguses toimus tõsine arutelu õppusel osaleva päästemeeskonna
moodustamise üle. Osa eelistas selle koostamist päästekompaniide1 baasil, osa
pigem toetumist päästeteenistustele ja päästekoolile. Lahendus oli kompromiss –
päästemeeskonna kahest otsingu- ja päästerühmast üks moodustati kompaniide,
teine päästeteenistuste ja päästekooli baasil. Meeskonna meditsiinirühma moodus-
tamisel oli arutusel kolm varianti – kaitseväe meditsiiniteenistuse baasil (kaitseväe
soov), Mustamäe haigla katastroofimeditsiinikeskuse baasil ning kahe eelneva
kombinatsioon. Valik langes Mustamäe haiglale.
1997. aasta talvel osalesime Mati Raidmaga õppuse planeerimiskonverentsil
Islandil. Siis teatasime kindlalt, et Eesti saadab õppusele 46-liikmelise päästemees-
konna. Inglise keeles sai meeskonna nimeks Estonian Rescue Force. Mati Raidma
kinnitati 1997. aasta suvel meeskonna juhiks ning päästemeeskonna arendamine
sai tema südameasjaks. Kuigi õppuse alguseni oli jäänud mitu kuud ning palju
tööd ja vaidlusi seisis alles ees, oli Eesti päästemeeskond põhimõtteliselt sündinud.
Alates 1999. aastast sai päästemeeskonna arendamine NATOga liitumise riikliku
1 Kuni 2005. aastani tegutsenud sõjaväestatud päästeüksused. – Toimetaja.
materjalid jäid mitmeks kuuks seisma kuhugi kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudu-
de Peastaabi vahele ning Päästeametisse jõudsid need alles 1996. aasta hilissügisel.
Partnerriikidelt oli aga oodatud otsust õppusel osalemise kohta juba maikuus. Es-
malt arutasime küsimust peadirektori asetäitja Kalev Timbergiga ning otsustasime
üritada juba lahkunud rongi kinni püüda. Mõte Islandist võlus mind esimesest het-
kest ning hiljem olen mõelnud, kas oleksin sama õhinaga asjast kinni haaranud ka
siis, kui Islandi asemel oleks õppus toimunud kuskil mujal. Umbusku, ebaselgust ja
vastuseta küsimusi oli alguses palju ning seda ka Päästeameti kolleegide seas. Eba-
kindlust süvendas meie sõprade soomlaste ja rootslaste käitumine. Peadirektori
teine asetäitja Mati Raidma muutus pärast ühte lähetust Islandi õppuse osas
väheentusiastlikuks. Selgus, et soomlased ja rootslased olid järsku otsustanud
oma meeskondi õppusele mitte saata, kuigi alguses kavatsesid nad Põhjamaade
solidaarsuse alusel minna Islandile suurte meeskondadega. Põhjuseid oli ilmselt
rohkem, kuid ühena kerkis esile õppuse juhtimine. Neile ei meeldinud NATO ja
sõjaväe kandev roll Islandil toimuva loodusõnnetuse (rahuaegne hädaolukord) stse-
naariumi lahendamisel ning ÜRO tavapärase osa vähendamine. Ka peadirektor
Harry Hein oli alguses umbusklik ning küsis otse, et mis raha eest sa kavatsed sin-
na minna? Sellel ajal tuli paljusid kolleege teavitada Eesti NATO-suunalise poliitika
eesmärkidest ja prioriteetidest ning suureks toeks oli siin Kalev Timberg. 1997. aas-
ta Eesti IPP nimekirja Islandil toimuv õppus lõpuks siiski lisati. Lahenema hakkasid
ka rahaasjad. Suure osa kulutustest lubasid võtta enda kanda NATO ja Islandi valit-
sus. IPP-ürituste nimekirja kuulumine võimaldas saada rahalist toetust kaitse-
ministeeriumi PfP-rahast ning varustuse soetamist toetas ka sotsiaalministeerium.
Rootslastest said meie suured abimehed õppuse ettevalmistamisel ning me ostsime
nende reservidest soodsalt oma esimesed täisvarustuses päästetelgid.
1997. aasta alguses toimus tõsine arutelu õppusel osaleva päästemeeskonna
moodustamise üle. Osa eelistas selle koostamist päästekompaniide1 baasil, osa
pigem toetumist päästeteenistustele ja päästekoolile. Lahendus oli kompromiss –
päästemeeskonna kahest otsingu- ja päästerühmast üks moodustati kompaniide,
teine päästeteenistuste ja päästekooli baasil. Meeskonna meditsiinirühma moodus-
tamisel oli arutusel kolm varianti – kaitseväe meditsiiniteenistuse baasil (kaitseväe
soov), Mustamäe haigla katastroofimeditsiinikeskuse baasil ning kahe eelneva
kombinatsioon. Valik langes Mustamäe haiglale.
1997. aasta talvel osalesime Mati Raidmaga õppuse planeerimiskonverentsil
Islandil. Siis teatasime kindlalt, et Eesti saadab õppusele 46-liikmelise päästemees-
konna. Inglise keeles sai meeskonna nimeks Estonian Rescue Force. Mati Raidma
kinnitati 1997. aasta suvel meeskonna juhiks ning päästemeeskonna arendamine
sai tema südameasjaks. Kuigi õppuse alguseni oli jäänud mitu kuud ning palju
tööd ja vaidlusi seisis alles ees, oli Eesti päästemeeskond põhimõtteliselt sündinud.
Alates 1999. aastast sai päästemeeskonna arendamine NATOga liitumise riikliku
1 Kuni 2005. aastani tegutsenud sõjaväestatud päästeüksused. – Toimetaja.
