Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kahtlemata olnud NATO integratsiooniprotsess ning meie endi paremad ja halve-
mad saavutused selles. Kaitseplaneerimise protsess peab muu hulgas valima
välja nutikad lahendused kaitsevõime edendamiseks ning samal ajal välistama
nn Trooja hobuste sisenemise õuele. Viimaste suhtes on Eesti väikeriigina vägagi
haavatav. Alates 1990. aastatest on meil tulnud sageli kokku puutuda ettepanekute-
ga võtta vastu tasuta või „sõbrahinnaga” vahendeid, mis pealtnäha mõjuvad ahvat-
levalt ja kaitsevõimet näiliselt suurendavalt, kuid lähemal vaatlusel osutuvad koor-
maks ja kulutaksid ebaproportsionaalselt palju meie niigi väheseid ressursse. Tasu-
ta lõunaid ei ole olemas, „sõbrahind” kujuneb reeglina kallimaks kui korrastatud
analüüsil põhinevad otsused.
NATO kontekstis oleks selge liialdus väita, et kaitseplaneerimisprotsess andis
otsustava tõuke positiivsete otsuste langetamiseks Prahas 2002. aastal, mil Eestile
esitati kutse alliansiga liitumiseks. Teisalt, meie poliitilisest tahtest üksi oleks tõe-
näoliselt väheks jäänud. Alates NATO rahupartnerlusprogrammiga liitumisest
1994. aastal kuni liikmesriigi staatuse saavutamiseni suutis Eesti end näidata õppi-
misvõimelise ja asjaliku partnerina. See suurendas Eesti tõsiseltvõetavust. Vähem
oluline ei ole see, et ehitasime samal ajal üles siseriikliku, meie liitlaste arusaama-
dele vastava protsessi. Ligi kümme aastat hiljem on Eesti kahtlemata suurema po-
liitilise kaaluga liitlane, kui meie suhteline suurus seda eeldaks. Kaitseplaneerimis-
protsessis suudame pidada oma liitlastega dialoogi ning meie maine NATOs on
kõrge, meie kogemusest soovitakse õppida riikides, mis on tegemas esmaseid sam-
me NATO integratsioonis. Nii nagu spordis ei loe „oleksid” midagi, on raske spe-
kuleerida, kus oleks Eesti kaitseplaneerimine ilma NATO integratsiooniprotsessi
läbimata. Kindlasti oleks meil praktilise kogemuse abil kogutud mitmeid õppe-
tunde, kuid üsna kindlasti oleks selle hinnaks nii mõnigi Trooja hobune. Kontak-
tid NATO planeerijatega aitasid näha asju märksa laiemas perspektiivis.
Väljakutsed kaitseplaneerijatele muutuvad koos oludega. Eesti eesmärk peab
olema säilitada kaine mõtlemine, asine suhtumine ja eesmärgistatud tegevus
selleks, et NATO, millega liitusime, oleks sama tugev meie julgeoleku kindlusta-
miseks nii täna kui ka tulevikus.
kahtlemata olnud NATO integratsiooniprotsess ning meie endi paremad ja halve-
mad saavutused selles. Kaitseplaneerimise protsess peab muu hulgas valima
välja nutikad lahendused kaitsevõime edendamiseks ning samal ajal välistama
nn Trooja hobuste sisenemise õuele. Viimaste suhtes on Eesti väikeriigina vägagi
haavatav. Alates 1990. aastatest on meil tulnud sageli kokku puutuda ettepanekute-
ga võtta vastu tasuta või „sõbrahinnaga” vahendeid, mis pealtnäha mõjuvad ahvat-
levalt ja kaitsevõimet näiliselt suurendavalt, kuid lähemal vaatlusel osutuvad koor-
maks ja kulutaksid ebaproportsionaalselt palju meie niigi väheseid ressursse. Tasu-
ta lõunaid ei ole olemas, „sõbrahind” kujuneb reeglina kallimaks kui korrastatud
analüüsil põhinevad otsused.
NATO kontekstis oleks selge liialdus väita, et kaitseplaneerimisprotsess andis
otsustava tõuke positiivsete otsuste langetamiseks Prahas 2002. aastal, mil Eestile
esitati kutse alliansiga liitumiseks. Teisalt, meie poliitilisest tahtest üksi oleks tõe-
näoliselt väheks jäänud. Alates NATO rahupartnerlusprogrammiga liitumisest
1994. aastal kuni liikmesriigi staatuse saavutamiseni suutis Eesti end näidata õppi-
misvõimelise ja asjaliku partnerina. See suurendas Eesti tõsiseltvõetavust. Vähem
oluline ei ole see, et ehitasime samal ajal üles siseriikliku, meie liitlaste arusaama-
dele vastava protsessi. Ligi kümme aastat hiljem on Eesti kahtlemata suurema po-
liitilise kaaluga liitlane, kui meie suhteline suurus seda eeldaks. Kaitseplaneerimis-
protsessis suudame pidada oma liitlastega dialoogi ning meie maine NATOs on
kõrge, meie kogemusest soovitakse õppida riikides, mis on tegemas esmaseid sam-
me NATO integratsioonis. Nii nagu spordis ei loe „oleksid” midagi, on raske spe-
kuleerida, kus oleks Eesti kaitseplaneerimine ilma NATO integratsiooniprotsessi
läbimata. Kindlasti oleks meil praktilise kogemuse abil kogutud mitmeid õppe-
tunde, kuid üsna kindlasti oleks selle hinnaks nii mõnigi Trooja hobune. Kontak-
tid NATO planeerijatega aitasid näha asju märksa laiemas perspektiivis.
Väljakutsed kaitseplaneerijatele muutuvad koos oludega. Eesti eesmärk peab
olema säilitada kaine mõtlemine, asine suhtumine ja eesmärgistatud tegevus
selleks, et NATO, millega liitusime, oleks sama tugev meie julgeoleku kindlusta-
miseks nii täna kui ka tulevikus.
