Page 3 - nato_web
P. 3
Kaitseplaneerimisest NATOga liitumise eel ja järel
Täiendavaks katalüsaatoriks Eesti kaitseplaneerimise arenguloos oli kahtlema-
ta 1999. aasta Washingtoni NATO tippkohtumisel algatatud liikmesuse tegevuska-
va (MAP) protsess alliansiga liitumisest huvitatud riikide ettevalmistamiseks. Siin
oli märksõnaks iga-aastane tegevuskava, mis andis ülevaate erinevate valdkondade
hetkeseisust, pikaajalistest plaanidest ja järgneva aasta tegevustest. Töö paremaks
koordineerimiseks moodustati eri ministeeriumide esindajatest asjatundjate ko-
misjon, mida vedas kaitseministeerium. Oluline ongi siinkohal rõhutada, et NATO
lõimumisprotsess muutus seeläbi varasemaga võrreldes laiapindsemaks, kaasates
lisaks kaitseministeeriumile ja kaitseväele üha tugevamalt teised ministeeriumid.
Ajakava oli pingeline ja konsensus tuli leida kiirendatud korras, seepärast langeta-
ti nii mõnigi kord riigikaitse arengu seisukohast olulisi otsuseid NATOga seotud
protsesside (PARP ja ANP), mitte tavapäraste kanalite ja planeerimise raames.
Täna räägime üha enam riigikaitse laiast käsitlusest ning oleme sõnastamas erine-
vate valdkondade kokkupuudet riigikaitsega. Liikmesuse tegevuskava protsess ja
selle juhtimine oli tegelikkuses esimene laiapindne riigikaitse formaat, millest on
kindlasti palju õppida ministeeriumidevahelises koostöös praegu valitsevate prob-
leemide lahendamisel.
2004. aastal kinnitas Eesti valitsus loetud päevad enne NATO liikmeks saamist
dokumendi „Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010”. Sellelgi
oli otsene ja vahetu seos NATO integratsiooniprotsessiga, nimelt pärast Praha tipp-
kohtumist ja liitumiskutse saamist võttis Eesti kohustuse enne NATOga liitumist
viia lõpule mitu reformi, sh väestruktuuri nüüdisajastamine. 2004. aasta arenguka-
va kirjeldas tugevas seoses ressurssidega Eesti võimearendusprioriteete, kärpis am-
bitsioone realistlikumaks ja lõi alused NATOga koostegutsemisvõimelisema kait-
seväe arendamiseks. Arvestades toimunud diskussioonide pingelisust ning eri
koolkondade vastuolulisi seisukohti võib väita, et ilma NATO integratsiooniprot-
sessi (positiivse) ajalise surveta koostaksime seda dokumenti ilmselt siiani. Ometi
sai protsess lõpule viidud, ametkondade rollid täpsustatud (kaitsevägi annab sõja-
lise nõuande, valikud ja ressursieralduse otsustab poliitiline tasand) ning teatud
põhimõtted kinnistatud ja see kõik aitas reaalselt ellu viia riigikaitse jaoks olulisi
võimearendusi. Nüüd on Eesti jõudnud punkti, kus kaitseplaneerimise põhi-
mõtted ja teoreetilised alused on paigas, erinevate dokumentide roll ja unikaalsed
ülesanded on määratletud ning need on ka korduvalt reaalselt läbi „harjutatud”.
Dokumentide nimed ja protsessi nüansid võivad muutuda ja ilmselt peavadki seda
tegema, et vastata muutuvale keskkonnale. Tähtis on aga rõhutada sisu – demo-
kraatlikus riigis on kaitseplaneerimise aluseks poliitiline tahe ja otsused, millele
tuginedes peavad kaitseplaneerijad korrastatud protsessi abil välja pakkuma sõja-
liseks võimearenduseks parimad võimalikud lahendused, mis on jätkusuutlikud ja
tagatud ressurssidega.
Eesti moodsa kaitseplaneerimise arenguloos on olnud palju nõustajaid
suurematest ja väiksematest riikidest, kuid parimaks õppetundide allikaks on
Täiendavaks katalüsaatoriks Eesti kaitseplaneerimise arenguloos oli kahtlema-
ta 1999. aasta Washingtoni NATO tippkohtumisel algatatud liikmesuse tegevuska-
va (MAP) protsess alliansiga liitumisest huvitatud riikide ettevalmistamiseks. Siin
oli märksõnaks iga-aastane tegevuskava, mis andis ülevaate erinevate valdkondade
hetkeseisust, pikaajalistest plaanidest ja järgneva aasta tegevustest. Töö paremaks
koordineerimiseks moodustati eri ministeeriumide esindajatest asjatundjate ko-
misjon, mida vedas kaitseministeerium. Oluline ongi siinkohal rõhutada, et NATO
lõimumisprotsess muutus seeläbi varasemaga võrreldes laiapindsemaks, kaasates
lisaks kaitseministeeriumile ja kaitseväele üha tugevamalt teised ministeeriumid.
Ajakava oli pingeline ja konsensus tuli leida kiirendatud korras, seepärast langeta-
ti nii mõnigi kord riigikaitse arengu seisukohast olulisi otsuseid NATOga seotud
protsesside (PARP ja ANP), mitte tavapäraste kanalite ja planeerimise raames.
Täna räägime üha enam riigikaitse laiast käsitlusest ning oleme sõnastamas erine-
vate valdkondade kokkupuudet riigikaitsega. Liikmesuse tegevuskava protsess ja
selle juhtimine oli tegelikkuses esimene laiapindne riigikaitse formaat, millest on
kindlasti palju õppida ministeeriumidevahelises koostöös praegu valitsevate prob-
leemide lahendamisel.
2004. aastal kinnitas Eesti valitsus loetud päevad enne NATO liikmeks saamist
dokumendi „Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010”. Sellelgi
oli otsene ja vahetu seos NATO integratsiooniprotsessiga, nimelt pärast Praha tipp-
kohtumist ja liitumiskutse saamist võttis Eesti kohustuse enne NATOga liitumist
viia lõpule mitu reformi, sh väestruktuuri nüüdisajastamine. 2004. aasta arenguka-
va kirjeldas tugevas seoses ressurssidega Eesti võimearendusprioriteete, kärpis am-
bitsioone realistlikumaks ja lõi alused NATOga koostegutsemisvõimelisema kait-
seväe arendamiseks. Arvestades toimunud diskussioonide pingelisust ning eri
koolkondade vastuolulisi seisukohti võib väita, et ilma NATO integratsiooniprot-
sessi (positiivse) ajalise surveta koostaksime seda dokumenti ilmselt siiani. Ometi
sai protsess lõpule viidud, ametkondade rollid täpsustatud (kaitsevägi annab sõja-
lise nõuande, valikud ja ressursieralduse otsustab poliitiline tasand) ning teatud
põhimõtted kinnistatud ja see kõik aitas reaalselt ellu viia riigikaitse jaoks olulisi
võimearendusi. Nüüd on Eesti jõudnud punkti, kus kaitseplaneerimise põhi-
mõtted ja teoreetilised alused on paigas, erinevate dokumentide roll ja unikaalsed
ülesanded on määratletud ning need on ka korduvalt reaalselt läbi „harjutatud”.
Dokumentide nimed ja protsessi nüansid võivad muutuda ja ilmselt peavadki seda
tegema, et vastata muutuvale keskkonnale. Tähtis on aga rõhutada sisu – demo-
kraatlikus riigis on kaitseplaneerimise aluseks poliitiline tahe ja otsused, millele
tuginedes peavad kaitseplaneerijad korrastatud protsessi abil välja pakkuma sõja-
liseks võimearenduseks parimad võimalikud lahendused, mis on jätkusuutlikud ja
tagatud ressurssidega.
Eesti moodsa kaitseplaneerimise arenguloos on olnud palju nõustajaid
suurematest ja väiksematest riikidest, kuid parimaks õppetundide allikaks on
