Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Iga kahe aasta järel tuli PfP planeerimis- ja aruandlusprotsessi PARP raames
koostada ja NATO-le esitada mahukas dokument, mis algas Eesti üldise kaitse-
poliitika kirjeldamisega ning lõppes tabelitega selle kohta, kui palju laskemoona on
kaitseväe ladudes. Me võime täna tagantjärele vaid oletada, milliseid järeldusi ko-
genud NATO analüütikud suutsid sellest infost Eesti riigikaitse arengu seisukorra
ja plaanide kvaliteedi kohta teha. Järgnenud regulaarsed konsultatsioonid ja taga-
siside oli meie oskuste arengu seisukohast aga hindamatu väärtusega. Palju aitas
meid hea liitlane Taani, kes saatis oma kaitseplaneerimise eksperdid meid koolita-
ma taolistes protsessides edukamalt toimetulemiseks. Ainuüksi keeleliste nüanssi-
de paremaks mõistmiseks – näiteks, kuidas selgelt eristada otsustega tagatud plaa-
ne pelgalt kavatsustest kuni üldise mõttemalli muutuseni välja. Mäletan selgelt
taanlaste nõuandeid lõpetada negativismi vohamine meie arenguplaane käsitleva-
tes dokumentides. Meie rahvuslik eripära näha asju pigem mustades värvides sega-
tuna objektiivse reaalsusega väikesest vaesest riigist, kus kaitsevõime osas on puu-
dus kõigest, andis alguses ju masendavad ja väga süngetes toonides dokumendid.
Dokumentide kvaliteet hakkas paranema, kui suutsime ja julgesime sõnastada,
mida ühes või teises valdkonnas suudame teha (tõsi küll, oluliste piirangutega),
mitte kirjeldada seda, mida me ei suuda.
Veelgi olulisemad õppetunnid puudutasid mõttemallide muutust. Sõjaline või-
me ei koosne ainult relvasüsteemi hankest. Korrastatud lähenemine kaitseplanee-
rimisele eeldab erinevate omavahel tihedalt seotud valdkondade võimaluste
terviklikku analüüsi: personali värbamine ja koolitamine, doktriinid, logistika,
hooldus, õppused, infrastruktuur jne. Lisaks tuleb seoseid luua poliitiliste valikute
ja kasutada olevate ressurssidega.
Järgmise etapina võttis NATO 1999. aastal kasutusele partnerluseesmärgid. Te-
gemist oli meie jaoks jälle uue protsessiga, mis samal ajal peegeldas NATO kaitse-
planeerimise toimimist. Partnerriigi ja NATO poolt kokkulepitud poliitiline am-
bitsioon „tõlgiti” sõjalisse keelde ning seejärel sõnastati iga partneri jaoks realistli-
kud, kuid siiski pingutust nõudvad spetsiifilised võimearenduseesmärgid. Olukor-
ras, kus endiselt puudus Eesti riigikaitse pikaajaline arengukava, oli vastav protsess
meile ülimalt väärtuslik. See nõudis läbirääkimiste laua taga NATOga kokkulepe-
te sõlmimist ja kohustuste võtmist, võimaldades samal ajal siseriiklikult võtta eri
valdkonnad – side, logistika, väljaõppestandardid jt – vajaliku tähelepanu alla.
Raske öelda, kui hästi me tervikuna suutsime partnerluseesmärke rakendada sise-
riikliku arengu tarbeks, kuid teatud valdkondade jaoks oli tegemist kindlasti oluli-
se arengumootoriga (näiteks pikaajaliste, keskmise pikkusega ja lühiajaliste ees-
märkide määratlemiseks ning edukuse mõõtmiseks).
Rahupartnerlusprogrammi erinevad infovahetusformaadid, sh kaitseplaneeri-
mine, kopeerisid olulistes osades NATOs toimuvaid protsesse, toimides tegelikku-
ses ettevalmistava etapina riikide jaoks, kes olid selgelt võtnud suuna NATOsse
lõimumiseks.
Iga kahe aasta järel tuli PfP planeerimis- ja aruandlusprotsessi PARP raames
koostada ja NATO-le esitada mahukas dokument, mis algas Eesti üldise kaitse-
poliitika kirjeldamisega ning lõppes tabelitega selle kohta, kui palju laskemoona on
kaitseväe ladudes. Me võime täna tagantjärele vaid oletada, milliseid järeldusi ko-
genud NATO analüütikud suutsid sellest infost Eesti riigikaitse arengu seisukorra
ja plaanide kvaliteedi kohta teha. Järgnenud regulaarsed konsultatsioonid ja taga-
siside oli meie oskuste arengu seisukohast aga hindamatu väärtusega. Palju aitas
meid hea liitlane Taani, kes saatis oma kaitseplaneerimise eksperdid meid koolita-
ma taolistes protsessides edukamalt toimetulemiseks. Ainuüksi keeleliste nüanssi-
de paremaks mõistmiseks – näiteks, kuidas selgelt eristada otsustega tagatud plaa-
ne pelgalt kavatsustest kuni üldise mõttemalli muutuseni välja. Mäletan selgelt
taanlaste nõuandeid lõpetada negativismi vohamine meie arenguplaane käsitleva-
tes dokumentides. Meie rahvuslik eripära näha asju pigem mustades värvides sega-
tuna objektiivse reaalsusega väikesest vaesest riigist, kus kaitsevõime osas on puu-
dus kõigest, andis alguses ju masendavad ja väga süngetes toonides dokumendid.
Dokumentide kvaliteet hakkas paranema, kui suutsime ja julgesime sõnastada,
mida ühes või teises valdkonnas suudame teha (tõsi küll, oluliste piirangutega),
mitte kirjeldada seda, mida me ei suuda.
Veelgi olulisemad õppetunnid puudutasid mõttemallide muutust. Sõjaline või-
me ei koosne ainult relvasüsteemi hankest. Korrastatud lähenemine kaitseplanee-
rimisele eeldab erinevate omavahel tihedalt seotud valdkondade võimaluste
terviklikku analüüsi: personali värbamine ja koolitamine, doktriinid, logistika,
hooldus, õppused, infrastruktuur jne. Lisaks tuleb seoseid luua poliitiliste valikute
ja kasutada olevate ressurssidega.
Järgmise etapina võttis NATO 1999. aastal kasutusele partnerluseesmärgid. Te-
gemist oli meie jaoks jälle uue protsessiga, mis samal ajal peegeldas NATO kaitse-
planeerimise toimimist. Partnerriigi ja NATO poolt kokkulepitud poliitiline am-
bitsioon „tõlgiti” sõjalisse keelde ning seejärel sõnastati iga partneri jaoks realistli-
kud, kuid siiski pingutust nõudvad spetsiifilised võimearenduseesmärgid. Olukor-
ras, kus endiselt puudus Eesti riigikaitse pikaajaline arengukava, oli vastav protsess
meile ülimalt väärtuslik. See nõudis läbirääkimiste laua taga NATOga kokkulepe-
te sõlmimist ja kohustuste võtmist, võimaldades samal ajal siseriiklikult võtta eri
valdkonnad – side, logistika, väljaõppestandardid jt – vajaliku tähelepanu alla.
Raske öelda, kui hästi me tervikuna suutsime partnerluseesmärke rakendada sise-
riikliku arengu tarbeks, kuid teatud valdkondade jaoks oli tegemist kindlasti oluli-
se arengumootoriga (näiteks pikaajaliste, keskmise pikkusega ja lühiajaliste ees-
märkide määratlemiseks ning edukuse mõõtmiseks).
Rahupartnerlusprogrammi erinevad infovahetusformaadid, sh kaitseplaneeri-
mine, kopeerisid olulistes osades NATOs toimuvaid protsesse, toimides tegelikku-
ses ettevalmistava etapina riikide jaoks, kes olid selgelt võtnud suuna NATOsse
lõimumiseks.
