Page 4 - nato_web

Kes siis veel, kui mitte Balti riigid?

Riikliku julgeolekunõukogu kesktaseme ametnikuna meie valitsuse gigantide
(president, välis- ja kaitseminister, Ühendatud Staabiülemate Komitee esimees ja
riikliku julgeoleku nõunik) seas ei olnud mul USA delegatsiooni koosseisus Praha
tippkohtumise saali asja. Seepärast hiilisin pealtvaatamiseks ühe tõlgi kabiini.

Läti president Vaira Vīķe-Freiberga esines võib-olla kõige hämmastavama kõ-
nega, mida ma olen eales kuulnud – rääkides vabalt, ilma märkmeteta oma lugu.
Sellest, kuidas ta Lätist eemal üles kasvas ja seejärel kodumaale naasis ning presi-
dendiks sai ning et nüüd näeb ta, et tema kodumaa tulevik, mis talt lapsepõlves ära
võeti, on kindlustatud.

Sellele järgnes hetk, kui mu endine ülemus, peasekretär Robertson, lõi haamri
lauale, et kinnitada üksmeelne otsus esitada Balti riikidele ametlik kutse NATOga
liituda.

Kolm aastat ja kolm kuud oli möödas sellest, kui lord Robertson mulle oma
Londoni büroos tolle „eksamiküsimuse” esitas. Nüüd olid tema ja NATO riikide
liidrid sellele küsimusele vastuse andnud.