Page 2 - nato_web
P. 2
Kes siis veel, kui mitte Balti riigid?
tänulik, et mindki sellesse rühma kaasati ja et sain osaleda selle eduka laienemis-
poliitika elluviimisel.
Olin seepärast „eksamiküsimuse” konksust teadlik: Balti riigid olid 1997. aastal
NATO laienemisringist välja jäetud. Selle asemel oli nende jaoks Madridi ja
Washingtoni tippkohtumiste deklaratsioonidesse lisatud natuke lepitavat teksti.
Paljude arvates oli nende liitumine NATOga Venemaa jaoks liiga provokatiivne või
arvati, et nad ei ole sõjaliselt kaitstavad.
Mul ei olnud vastust varnast võtta. Kuid eneselegi ootamatult ütlesin otse välja,
et Balti riikidel on NATOga ühineda soovivatest riikidest kõige paremini toimiv
demokraatia. Nad olid teinud täpselt seda, mida me olime alliansiga liituda
soovivatelt riikidelt nõudnud. Kuidas me saame õigustada uute riikide võtmist
NATOsse, kui me ei võta Baltimaid?
Lord Robertson ja Desmond Bowen vahetasid pilke, kuid jäid sisulise vastuse
võlgu. Küllap nad mõtlesid midagi sellist: jälle üks naiivne, idealistlik, hoolimatu
ameeriklane, kes toob alliansile ainult häda kaela. Olin kindel, et olin sellega oma
šansid põhja lasknud. Lahkusin mõttega, et see intervjuu oli hea kogemus ja et
kindlasti on sellest midagi järgmiseks korraks õppida.
Seepärast olin meeldivalt üllatunud, kui mulle paar nädalat hiljem teatati, et sain
töökoha endale. Hakkasin lord Robertsoni alluvuses töötama 1999. aasta oktoobri
alguses, olles enne seda ühe päeva töötanud tema eelkäija, peasekretär Javier Solana
heaks. Töötasin NATO peasekretäri büroos kaks aastat.
Aastaid hiljem küsisin Desmond Bowenilt, mida nad mu jultunud vastusest ar-
vasid ja miks ma ikkagi selle töökoha sain. Ta ütles, et mu vastus oli tõepoolest pi-
sut julge, kuid oli selge, et ma tundsin asja ja juhindusin oma südametunnistusest.
Isegi kui nad minuga täiesti nõus ei olnud, olid nad vastusega rahul. Õppetund: ot-
sekohesus ja selle tagajärgede aktsepteerimine on palju lihtsam kui spekuleerimine
ja tulemuste kartmine. Ja pikas perspektiivis võib see isegi palju kasulikum olla.
2000. aastal, kui USAs olid presidendivalimised, NATO laienemise osas aren-
guid ei toimunud. Kuid 2001. aasta juunis, osaliselt Dan Friedi ja Steve Bieguni ta-
ganttorkimisel, esines president Bush oma kuulsa Varssavi kõnega, kus ta ütles, et
NATOga peaksid saama liituda kõik riigid „Balti riikidest kuni Musta mereni”.
Pärast kõnet käis president Bush NATO peakorteris. Olin varem taotlenud tööd
Dan Friedi alluvusse riiklikus julgeolekunõukogus, kuid ei olnud vastust saanud.
Kui president Bush peasekretäri büroosse sisenes, tutvustati mind riikliku julge-
oleku nõunikule dr Condoleezza Rice’ile, kes ütles lihtsalt: „Ma kuulsin, et te
tulete meile tööle.”
Vähem kui kolm nädalat pärast seda, kui ma olin Valges Majas tööle asunud,
sattusid New York ja Washington Al Qaeda terrorirünnakute ohvriks. Ühtäkki
keskendus Ameerika poliitika ühele kesksele teemale: võitlus terrorismiga. Vaata-
mata sellele, et 12. septembril 2001 rakendati esimest korda ajaloos Põhja-Atlandi
tänulik, et mindki sellesse rühma kaasati ja et sain osaleda selle eduka laienemis-
poliitika elluviimisel.
Olin seepärast „eksamiküsimuse” konksust teadlik: Balti riigid olid 1997. aastal
NATO laienemisringist välja jäetud. Selle asemel oli nende jaoks Madridi ja
Washingtoni tippkohtumiste deklaratsioonidesse lisatud natuke lepitavat teksti.
Paljude arvates oli nende liitumine NATOga Venemaa jaoks liiga provokatiivne või
arvati, et nad ei ole sõjaliselt kaitstavad.
Mul ei olnud vastust varnast võtta. Kuid eneselegi ootamatult ütlesin otse välja,
et Balti riikidel on NATOga ühineda soovivatest riikidest kõige paremini toimiv
demokraatia. Nad olid teinud täpselt seda, mida me olime alliansiga liituda
soovivatelt riikidelt nõudnud. Kuidas me saame õigustada uute riikide võtmist
NATOsse, kui me ei võta Baltimaid?
Lord Robertson ja Desmond Bowen vahetasid pilke, kuid jäid sisulise vastuse
võlgu. Küllap nad mõtlesid midagi sellist: jälle üks naiivne, idealistlik, hoolimatu
ameeriklane, kes toob alliansile ainult häda kaela. Olin kindel, et olin sellega oma
šansid põhja lasknud. Lahkusin mõttega, et see intervjuu oli hea kogemus ja et
kindlasti on sellest midagi järgmiseks korraks õppida.
Seepärast olin meeldivalt üllatunud, kui mulle paar nädalat hiljem teatati, et sain
töökoha endale. Hakkasin lord Robertsoni alluvuses töötama 1999. aasta oktoobri
alguses, olles enne seda ühe päeva töötanud tema eelkäija, peasekretär Javier Solana
heaks. Töötasin NATO peasekretäri büroos kaks aastat.
Aastaid hiljem küsisin Desmond Bowenilt, mida nad mu jultunud vastusest ar-
vasid ja miks ma ikkagi selle töökoha sain. Ta ütles, et mu vastus oli tõepoolest pi-
sut julge, kuid oli selge, et ma tundsin asja ja juhindusin oma südametunnistusest.
Isegi kui nad minuga täiesti nõus ei olnud, olid nad vastusega rahul. Õppetund: ot-
sekohesus ja selle tagajärgede aktsepteerimine on palju lihtsam kui spekuleerimine
ja tulemuste kartmine. Ja pikas perspektiivis võib see isegi palju kasulikum olla.
2000. aastal, kui USAs olid presidendivalimised, NATO laienemise osas aren-
guid ei toimunud. Kuid 2001. aasta juunis, osaliselt Dan Friedi ja Steve Bieguni ta-
ganttorkimisel, esines president Bush oma kuulsa Varssavi kõnega, kus ta ütles, et
NATOga peaksid saama liituda kõik riigid „Balti riikidest kuni Musta mereni”.
Pärast kõnet käis president Bush NATO peakorteris. Olin varem taotlenud tööd
Dan Friedi alluvusse riiklikus julgeolekunõukogus, kuid ei olnud vastust saanud.
Kui president Bush peasekretäri büroosse sisenes, tutvustati mind riikliku julge-
oleku nõunikule dr Condoleezza Rice’ile, kes ütles lihtsalt: „Ma kuulsin, et te
tulete meile tööle.”
Vähem kui kolm nädalat pärast seda, kui ma olin Valges Majas tööle asunud,
sattusid New York ja Washington Al Qaeda terrorirünnakute ohvriks. Ühtäkki
keskendus Ameerika poliitika ühele kesksele teemale: võitlus terrorismiga. Vaata-
mata sellele, et 12. septembril 2001 rakendati esimest korda ajaloos Põhja-Atlandi
