Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
lepingu 5. artiklit, näis NATO poliitiliselt kõrvalejäetud. USA alustas Afganistani
operatsiooni NATO-le mõtlemata ja korraks tundus, et NATO laienemisest on saa-
nud vaid hägune minevikumälestus.
Kuid mida rohkem hakati mõtlema, mida tähendab globaalne terrorism, mis
ründab meid meie väärtuste pärast, või kuidas sisejulgeolek sõltub rahusvahelisest
koostööst, seda tugevamaks muutus NATO laienemise põhjendatus. Parim kaitse
terrorismi eest oli vabadus, heaolu ja julgeolek – just need asjad, mille eest NATO
seisis.
Kui me hakkasime NATO järgmist laienemist ette valmistama, tõusis ruttu esi-
le nn seitsme riigi loogika, nagu Bruce Jackson seda ühes oma paljudest slaidiprog-
rammidest nimetas. Sloveenia ja Rumeenia olid 1997. aastal laienemisest välja jäe-
tud. Teist korda neile enam korvi anda ei saanud. Balti riike peeti nüüd teistest
NATOsse pürgijatest selgelt paremateks ja „ei” oleks saanud neile öelda ainult suu-
re ülekohtuga. (Lisaks jättis pärast 11. septembri rünnakuid Venemaaga alanud
koostöö – kaasa arvatud uue NATO–Venemaa Nõukogu moodustamine 2002. aas-
ta maikuus – mulje, et Venemaa oleks Balti riikide NATOsse astumisega nõus.)
Slovakkia oli teinud enneolematuid pingutusi, et eemalduda oma eelmise peami-
nistri Vladimír Mečiari karmist natsionalismist, ja neid pingutusi ei saanud tun-
nustamata jätta. Seega jäi veel vaid Bulgaaria. Kui see riik oleks aga ainsa Kesk-
Euroopa maana laienemisest välja jäänud, oleks selle mõju olnud laastav ja ainult
mobiliseerinud NATO-vastaseid jõude.
Toimus mitu üritust, mis kõik viisid lähemale „võrratu seitsmiku” vastuvõtmi-
sele alliansi ridadesse. Mäletan eriti „Vabaduse kevade” konverentsi ja tänavakont-
serti Bukarestis 2002. aasta kevadel. 2002. aastal käis USA eri asutuste esindajatest
koosnev rühm, mille juht oli Nick Burns1 ning liikmed teiste hulgas Ian Brzezins-
ki, Bob Bradtke, Heather Conley ja USA Euroopa vägede peakorteri esindajana
Rick Jaskott, kaks korda kõigis kandidaatriikides, et hinnata nende valmisolekut
NATOga liitumiseks. Teisel korral, 2002. aasta septembris, koostasin mina rühma
aruande. Soovitasime „suure paugu” ära teha ja kõigile seitsmele kandidaadile
liitumiskutse esitada.
Riiklikku julgeolekunõukogusse oma laua taha tagasi jõudnud, sai minu üles-
andeks valmistada ette istungid, kus arutati ja otsustati NATO laienemist. Minu
auks oli ka ette valmistada USA presidendi ametlik otsusememorandum, millega
kiideti ametlikult heaks Balti riikide, Sloveenia, Slovakkia, Rumeenia ja Bulgaaria
liitumine NATOga.
2002. aasta novembris toimunud Praha tippkohtumine oli minu arvates NATO
jaoks üks tipphetki. Mitte kunagi hiljem ei ole allianss olnud nii ühtne ja koos
õiget asja ajamas.
1 USA suursaadik NATO juures 2001–2005. – Toimetaja.
lepingu 5. artiklit, näis NATO poliitiliselt kõrvalejäetud. USA alustas Afganistani
operatsiooni NATO-le mõtlemata ja korraks tundus, et NATO laienemisest on saa-
nud vaid hägune minevikumälestus.
Kuid mida rohkem hakati mõtlema, mida tähendab globaalne terrorism, mis
ründab meid meie väärtuste pärast, või kuidas sisejulgeolek sõltub rahusvahelisest
koostööst, seda tugevamaks muutus NATO laienemise põhjendatus. Parim kaitse
terrorismi eest oli vabadus, heaolu ja julgeolek – just need asjad, mille eest NATO
seisis.
Kui me hakkasime NATO järgmist laienemist ette valmistama, tõusis ruttu esi-
le nn seitsme riigi loogika, nagu Bruce Jackson seda ühes oma paljudest slaidiprog-
rammidest nimetas. Sloveenia ja Rumeenia olid 1997. aastal laienemisest välja jäe-
tud. Teist korda neile enam korvi anda ei saanud. Balti riike peeti nüüd teistest
NATOsse pürgijatest selgelt paremateks ja „ei” oleks saanud neile öelda ainult suu-
re ülekohtuga. (Lisaks jättis pärast 11. septembri rünnakuid Venemaaga alanud
koostöö – kaasa arvatud uue NATO–Venemaa Nõukogu moodustamine 2002. aas-
ta maikuus – mulje, et Venemaa oleks Balti riikide NATOsse astumisega nõus.)
Slovakkia oli teinud enneolematuid pingutusi, et eemalduda oma eelmise peami-
nistri Vladimír Mečiari karmist natsionalismist, ja neid pingutusi ei saanud tun-
nustamata jätta. Seega jäi veel vaid Bulgaaria. Kui see riik oleks aga ainsa Kesk-
Euroopa maana laienemisest välja jäänud, oleks selle mõju olnud laastav ja ainult
mobiliseerinud NATO-vastaseid jõude.
Toimus mitu üritust, mis kõik viisid lähemale „võrratu seitsmiku” vastuvõtmi-
sele alliansi ridadesse. Mäletan eriti „Vabaduse kevade” konverentsi ja tänavakont-
serti Bukarestis 2002. aasta kevadel. 2002. aastal käis USA eri asutuste esindajatest
koosnev rühm, mille juht oli Nick Burns1 ning liikmed teiste hulgas Ian Brzezins-
ki, Bob Bradtke, Heather Conley ja USA Euroopa vägede peakorteri esindajana
Rick Jaskott, kaks korda kõigis kandidaatriikides, et hinnata nende valmisolekut
NATOga liitumiseks. Teisel korral, 2002. aasta septembris, koostasin mina rühma
aruande. Soovitasime „suure paugu” ära teha ja kõigile seitsmele kandidaadile
liitumiskutse esitada.
Riiklikku julgeolekunõukogusse oma laua taha tagasi jõudnud, sai minu üles-
andeks valmistada ette istungid, kus arutati ja otsustati NATO laienemist. Minu
auks oli ka ette valmistada USA presidendi ametlik otsusememorandum, millega
kiideti ametlikult heaks Balti riikide, Sloveenia, Slovakkia, Rumeenia ja Bulgaaria
liitumine NATOga.
2002. aasta novembris toimunud Praha tippkohtumine oli minu arvates NATO
jaoks üks tipphetki. Mitte kunagi hiljem ei ole allianss olnud nii ühtne ja koos
õiget asja ajamas.
1 USA suursaadik NATO juures 2001–2005. – Toimetaja.
