Page 2 - nato_web
P. 2
Taani panusest läbi kaitseatašee ja Balti Kaitsekolledži ülema silmade
olukordi kaugetes maades, ei ole lõppenud. Lääneriike tiivustab vaidlemisele
mittekuuluv dogma, et uut külma sõda tuleb iga hinna eest ära hoida. Seepärast
kalduvad lääneeurooplased argumenteerimisel panustama pigem rahustamisele
kui heidutamisele. Saksamaa puhul süvendab tegelikkuse eiramist see, et ta tõlgen-
dab oma lähiminevikku Venemaaga üsna kunstlikult. Prantsusmaa ja Suurbritan-
nia puhul toidab seda kaastunne ebaõiglaselt kukutatud impeeriumi suhtes. Nende
arusaamade tõttu ei suutnudki Lääne-Euroopa riigid aastatel 1994–1999 Balti-
maade püüdlusi toetades juhtrolli täita.
Kolmas probleem oli ja on tänini anglosaksi ideoloogiline vastuseis kohustusli-
kul ajateenistusel põhinevatele territoriaalsetele kaitse- ja heidutusstruktuuridele.
Eirates seda, mida Suurbritannia ise tegi, kui tema territoorium oli II maailmasõja
ajal otseselt ohus, ei analüüsitud terviklikult Balti piirkonna tegelikke vajadusi.
Argumendile, et nüüdisajal piisab kõrgtehnoloogiaga varustatud palgaarmeest,
lisandus vaikiv eeldus, et ajalugu on lõppenud. Soome, kes on säilitanud oma terri-
toriaalse heidutava kaitsestruktuuri, ei meenunud näitena kellelgi.
Baltimaade enda vaated olid neljas probleem. Eesti, Läti ja Leedu liidrid ei usku-
nud, et nende riigid saavad Venemaa agressiivse tegevuse tõrjeks ise midagi olulist
ära teha. Isegi poliitikud, kellele allusid vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid,
näiteks Eestis Kaitseliit, pidasid võimalikuks ainult sümboolset vastupanu, millele
järgneb võimaluse korral sissisõda. Kuna otsest vastupanu sissetungile peeti sisuli-
selt mõttetuks, arvasid kõik, et sõltuvad Venemaa sõjalisel tõrjumisel täielikult
välisabist. Kuigi Eestis imetleti Soomet selle saavutuste pärast, ei soovitud isegi siin
propageerida isiklikku ja rahvalikku pühendumist riigi teenimisele ja kaitsmisele,
mis oli külma sõja ajal omane olnud kõigile Põhjamaadele. Viimaste totaalse kait-
se mudel paistis liiga sarnane Nõukogude-aegse totaalse mobilisatsiooni ette-
valmistustega, et seda poliitiliselt õigustada. Anglosaksi vaimust kantud NATO
soovitas oma tulevastel Balti liikmetel tugevalt keskenduda väikestele professio-
naalsetele üksustele, mitte territoriaalsetele kaitsestruktuuridele. Eesti puhul piiras
nende soovituste mõju Soome näide. Soome mudelist võttis eeskuju ka Eesti
kaitseväe arhitekt, Ants Laaneots.
Otsusest toetada Balti riikide integreerimist Euro-Atlandi julgeolekuarhitek-
tuuri sai alus, millest lähtuvalt minu kodumaa hakkas 1994. aastast alates andma
järjest enam kaitsealast abi. Seda tööd juhtisid kaitseminister Hans Hækkerup ja
tema lähedased abilised Per Carlsen ja Peter Michael Nielsen. Elluviimine oli usal-
datud Taani kaitseväe juhatajatele: esmalt kindral Jørgen Lyngile, seejärel admiral
Hans Gardele. Toetus tugines arusaamale, et ainult Põhjamaad saavad mõjutada
USAd kui ainukest riiki, kes võis Lääne-Euroopa riikide suhtumist vaatamata nen-
de reservatsioonidele muuta. Jõupingutuste raamistikuks oli algusest peale rahu-
partnerlusprogramm (PfP). Elluviimise üheks sobivaks vahendiks sai Baltimaade
ühine rahuvalvepataljon BALTBAT ning sellega paralleelselt Balti jalaväerühmade
olukordi kaugetes maades, ei ole lõppenud. Lääneriike tiivustab vaidlemisele
mittekuuluv dogma, et uut külma sõda tuleb iga hinna eest ära hoida. Seepärast
kalduvad lääneeurooplased argumenteerimisel panustama pigem rahustamisele
kui heidutamisele. Saksamaa puhul süvendab tegelikkuse eiramist see, et ta tõlgen-
dab oma lähiminevikku Venemaaga üsna kunstlikult. Prantsusmaa ja Suurbritan-
nia puhul toidab seda kaastunne ebaõiglaselt kukutatud impeeriumi suhtes. Nende
arusaamade tõttu ei suutnudki Lääne-Euroopa riigid aastatel 1994–1999 Balti-
maade püüdlusi toetades juhtrolli täita.
Kolmas probleem oli ja on tänini anglosaksi ideoloogiline vastuseis kohustusli-
kul ajateenistusel põhinevatele territoriaalsetele kaitse- ja heidutusstruktuuridele.
Eirates seda, mida Suurbritannia ise tegi, kui tema territoorium oli II maailmasõja
ajal otseselt ohus, ei analüüsitud terviklikult Balti piirkonna tegelikke vajadusi.
Argumendile, et nüüdisajal piisab kõrgtehnoloogiaga varustatud palgaarmeest,
lisandus vaikiv eeldus, et ajalugu on lõppenud. Soome, kes on säilitanud oma terri-
toriaalse heidutava kaitsestruktuuri, ei meenunud näitena kellelgi.
Baltimaade enda vaated olid neljas probleem. Eesti, Läti ja Leedu liidrid ei usku-
nud, et nende riigid saavad Venemaa agressiivse tegevuse tõrjeks ise midagi olulist
ära teha. Isegi poliitikud, kellele allusid vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid,
näiteks Eestis Kaitseliit, pidasid võimalikuks ainult sümboolset vastupanu, millele
järgneb võimaluse korral sissisõda. Kuna otsest vastupanu sissetungile peeti sisuli-
selt mõttetuks, arvasid kõik, et sõltuvad Venemaa sõjalisel tõrjumisel täielikult
välisabist. Kuigi Eestis imetleti Soomet selle saavutuste pärast, ei soovitud isegi siin
propageerida isiklikku ja rahvalikku pühendumist riigi teenimisele ja kaitsmisele,
mis oli külma sõja ajal omane olnud kõigile Põhjamaadele. Viimaste totaalse kait-
se mudel paistis liiga sarnane Nõukogude-aegse totaalse mobilisatsiooni ette-
valmistustega, et seda poliitiliselt õigustada. Anglosaksi vaimust kantud NATO
soovitas oma tulevastel Balti liikmetel tugevalt keskenduda väikestele professio-
naalsetele üksustele, mitte territoriaalsetele kaitsestruktuuridele. Eesti puhul piiras
nende soovituste mõju Soome näide. Soome mudelist võttis eeskuju ka Eesti
kaitseväe arhitekt, Ants Laaneots.
Otsusest toetada Balti riikide integreerimist Euro-Atlandi julgeolekuarhitek-
tuuri sai alus, millest lähtuvalt minu kodumaa hakkas 1994. aastast alates andma
järjest enam kaitsealast abi. Seda tööd juhtisid kaitseminister Hans Hækkerup ja
tema lähedased abilised Per Carlsen ja Peter Michael Nielsen. Elluviimine oli usal-
datud Taani kaitseväe juhatajatele: esmalt kindral Jørgen Lyngile, seejärel admiral
Hans Gardele. Toetus tugines arusaamale, et ainult Põhjamaad saavad mõjutada
USAd kui ainukest riiki, kes võis Lääne-Euroopa riikide suhtumist vaatamata nen-
de reservatsioonidele muuta. Jõupingutuste raamistikuks oli algusest peale rahu-
partnerlusprogramm (PfP). Elluviimise üheks sobivaks vahendiks sai Baltimaade
ühine rahuvalvepataljon BALTBAT ning sellega paralleelselt Balti jalaväerühmade
