Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Kohtumine jätkus NATO peakorteri konverentsisaalis, kus meil paluti anda
ülevaade julgeolekuolukorra kohta oma riikides ja Balti regioonis tervikuna ning
tutvustada oma plaane seoses sõjalise riigikaitse taasloomisega. Tegin esimesena
pooletunnise ettekande Eesti olukorrast, kaalumisel olevatest riigikaitse kontsept-
sioonidest ja oma seisukohast nende asjus ning taasloodavate kaitseväe ja Katselii-
du probleemidest. Ühtlasi rõhutasin Eesti soovi esimesel võimalusel liituda NATO-
ga. Samalaadsed ettekanded tegid ka minu kolleegid Lätist ja Leedust. Kõigi kolme
sõnum oli ühene: kiire liitumine NATOga on Balti riikidele hädavajalik, kui nad
tahavad iseseisvatena püsima jääda. Kindral Eide jahutas meie indu, rõhutades
omakorda, et Balti riikide vabadusvõitlus ei ole sprindi-, vaid pigem maratonidis-
tants ning et seda tuleb läbida kannatlikult ja tasakaalukalt.
Pärast lõunat algas seminar, millel NATO kindralid ja ametnikud andsid meile
detailsema ülevaate julgeolekuolukorrast Euroopas, NATO ülesannetest, struktuu-
rist ja tööpõhimõtetest. Põhjalikult kirjeldati NATO reorganiseerimise küsimusi.
Märgiti, et tänu külma sõja lõppemisele ja NSV Liidu lagunemisele on suure sõja
oht Euroopas kadunud. NATO ei vaja enam nii suuri relvajõude kui mõned aastad
tagasi ja lähtub vägede „mõistliku piisavuse” põhimõttest. Avaldati sügavat muret
sõjaliste konfliktide pärast Jugoslaavias, Aserbaidžaanis, Moldovas ja Gruusias.
Meilt küsiti arvamust kodusõja põhjuste kohta SRÜs, Venemaa presidendi Boriss
Jeltsini suhtumise erinevusest Balti riikidesse ja näiteks Ukrainasse.
NATO kindralite tollase arusaama järgi pidid NATO tulevased sõjalised
ülesanded olema seotud eelkõige rahuvalve- ja rahutagamisoperatsioonidega
Euroopas ja mujal. Selleks tuli nende sõnul ilmselt muuta ka NATO relvajõudude
„disaini”. Põhja-Atlandi lepingu 5. artikli järgseid operatsioone peeti tulevikus
vähetõenäolisteks.
Esimese NATOs veedetud päeva kõige huvitavamaks osaks kujunes õhtusöök
kindral Eide ja tema lähimate abiliste seltsis. Ilmnes, et Eide suhtub suure poole-
hoiuga meie seisukohta kasutada Eesti riigikaitse ülesehitamisel ära Põhjamaade
totaalkaitse põhimõtteid. Kindral toetas ühemõtteliselt Soome territoriaalkaitse
süsteemi ja selle juhtimismudelit, soovitades seda ka Balti riikidele. Palju häid nõu-
andeid saime Sõjalise Komitee esimehelt ka Kaitseliidu ja mereväe arendamiseks.
Visiidi teisel päeval tutvustati meile erinevate NATO komiteede ja struktuuri-
üksuste tööd ning anti lühike info, mida NATO võib teha Balti riikide huvides lä-
hitulevikus. Teadus- ja uurimistööde komitees püüdsin välja selgitada, kas nad on
võimelised koostama programmi Paldiskis asuvate tuumareaktorite demonteeri-
miseks. Vastus oli, et komiteel ei ole selliseid võimalusi, ning soovitati pöörduda
konkreetselt mõne riigi poole, et lahendada see küsimus kas kahe- või kolmepool-
selt. Relvastuskontrolli osakonna esindajalt Saksa kolonelilt Wolfgang Schneider-
hanilt küsisin, kas Balti riigid peaksid ühinema Euroopa tavarelvastuste vähenda-
mise leppega (CFE). Ta kahtles selle otstarbekuses ning soovitas mitte kiirustada
Kohtumine jätkus NATO peakorteri konverentsisaalis, kus meil paluti anda
ülevaade julgeolekuolukorra kohta oma riikides ja Balti regioonis tervikuna ning
tutvustada oma plaane seoses sõjalise riigikaitse taasloomisega. Tegin esimesena
pooletunnise ettekande Eesti olukorrast, kaalumisel olevatest riigikaitse kontsept-
sioonidest ja oma seisukohast nende asjus ning taasloodavate kaitseväe ja Katselii-
du probleemidest. Ühtlasi rõhutasin Eesti soovi esimesel võimalusel liituda NATO-
ga. Samalaadsed ettekanded tegid ka minu kolleegid Lätist ja Leedust. Kõigi kolme
sõnum oli ühene: kiire liitumine NATOga on Balti riikidele hädavajalik, kui nad
tahavad iseseisvatena püsima jääda. Kindral Eide jahutas meie indu, rõhutades
omakorda, et Balti riikide vabadusvõitlus ei ole sprindi-, vaid pigem maratonidis-
tants ning et seda tuleb läbida kannatlikult ja tasakaalukalt.
Pärast lõunat algas seminar, millel NATO kindralid ja ametnikud andsid meile
detailsema ülevaate julgeolekuolukorrast Euroopas, NATO ülesannetest, struktuu-
rist ja tööpõhimõtetest. Põhjalikult kirjeldati NATO reorganiseerimise küsimusi.
Märgiti, et tänu külma sõja lõppemisele ja NSV Liidu lagunemisele on suure sõja
oht Euroopas kadunud. NATO ei vaja enam nii suuri relvajõude kui mõned aastad
tagasi ja lähtub vägede „mõistliku piisavuse” põhimõttest. Avaldati sügavat muret
sõjaliste konfliktide pärast Jugoslaavias, Aserbaidžaanis, Moldovas ja Gruusias.
Meilt küsiti arvamust kodusõja põhjuste kohta SRÜs, Venemaa presidendi Boriss
Jeltsini suhtumise erinevusest Balti riikidesse ja näiteks Ukrainasse.
NATO kindralite tollase arusaama järgi pidid NATO tulevased sõjalised
ülesanded olema seotud eelkõige rahuvalve- ja rahutagamisoperatsioonidega
Euroopas ja mujal. Selleks tuli nende sõnul ilmselt muuta ka NATO relvajõudude
„disaini”. Põhja-Atlandi lepingu 5. artikli järgseid operatsioone peeti tulevikus
vähetõenäolisteks.
Esimese NATOs veedetud päeva kõige huvitavamaks osaks kujunes õhtusöök
kindral Eide ja tema lähimate abiliste seltsis. Ilmnes, et Eide suhtub suure poole-
hoiuga meie seisukohta kasutada Eesti riigikaitse ülesehitamisel ära Põhjamaade
totaalkaitse põhimõtteid. Kindral toetas ühemõtteliselt Soome territoriaalkaitse
süsteemi ja selle juhtimismudelit, soovitades seda ka Balti riikidele. Palju häid nõu-
andeid saime Sõjalise Komitee esimehelt ka Kaitseliidu ja mereväe arendamiseks.
Visiidi teisel päeval tutvustati meile erinevate NATO komiteede ja struktuuri-
üksuste tööd ning anti lühike info, mida NATO võib teha Balti riikide huvides lä-
hitulevikus. Teadus- ja uurimistööde komitees püüdsin välja selgitada, kas nad on
võimelised koostama programmi Paldiskis asuvate tuumareaktorite demonteeri-
miseks. Vastus oli, et komiteel ei ole selliseid võimalusi, ning soovitati pöörduda
konkreetselt mõne riigi poole, et lahendada see küsimus kas kahe- või kolmepool-
selt. Relvastuskontrolli osakonna esindajalt Saksa kolonelilt Wolfgang Schneider-
hanilt küsisin, kas Balti riigid peaksid ühinema Euroopa tavarelvastuste vähenda-
mise leppega (CFE). Ta kahtles selle otstarbekuses ning soovitas mitte kiirustada
