Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
arvestada tõsiasjaga, et piiratud ressurssidega riigina pole Eesti võimeline pidama
iseseisvalt pikaajalist kaitsesõda.1
Lõpliku ametliku kinnituse sai uuesti iseseisvaks saanud Eesti julgeolekustra-
teegia oluliselt hiljem, 1996. aastal Riigikogu poolt heaks kiidetud kaitsepoliitika
põhisuundades. „Eesti eesmärgiks on saada Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioo-
ni (NATO) ning Lääne-Euroopa Liidu (WEU) täisliikmeks. Koostöö nende kaitse-
organisatsioonidega on Eesti peamine ja praktiline võimalus Eesti julgeoleku ja
riigikaitse arendamiseks ja tugevdamiseks. /…/ Eesti seab eesmärgiks teha tihedat
kaitsealast koostööd Läti ja Leeduga. /.../ Eesti arendab regionaalse julgeoleku taga-
miseks poliitilist ja kaitsealast koostööd Läänemere regiooni riikidega. Samal ees-
märgil peab Eesti tähtsaks kahe- ja mitmepoolseid sõjalis-poliitilisi suhteid ja koos-
tööd kõigi demokraatlike riikidega...”.2
Esimesed kontaktid NATO esindajatega toimusid varsti pärast Eesti taasiseseis-
vumist 1991. aasta augustis. Juba 17. oktoobril osales Põhja-Atlandi Assamblee3 is-
tungil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhataja ja Kaitsenõukogu liige Ülo Nugis.
Eesti välisminister Lennart Meri kohtus 12. novembril 1991. aastal Brüsselis NATO
peasekretäri Manfred Wörneriga. Eesti oli ka üks asutajaliikmetest NATO poolt
1991. aasta detsembris Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega koostööks loodud Põhja-
Atlandi Koostöönõukogus. Märtsis 1992 käis Eestis visiidil NATO peasekretär
Manfred Wörner.
Eesti ja NATO sõjaväelaste esimesed kontaktid said alguse 1992. aasta jaanua-
ris, kui Balti riike külastasid NATO rahvusvahelise sõjalise sekretariaadi (IMS)
strateegilise planeerimise osakonna ülem kolonel Klaus Wittmann (Saksamaa) ja
kolonel Jack Petri (USA). Nende visiidi eesmärk oli tutvuda julgeolekuolukorraga
Eestis ja Balti riikides tervikuna ning saada ülevaade äsja taasiseseisvunud riikide
plaanidest oma riigikaitse taasloomisel. Kuna kaitseministeerium Eestil veel puu-
dus, langes 1992. aastal kogu rahvusvaheliste kontaktide ja sõjalise koostöö raskus,
sealhulgas NATOga tehtav koostöö, Kaitsejõudude Peastaabile. Selle ülemana and-
sin NATO külalistele ülevaate riigi julgeolekuolukorrast, mis oli üsna ärev oma
ettearvamatuse tõttu, meie plaanidest kaitseväe ja Kaitseliidu taasloomisel. Järgne-
nud arutelu jooksul saime hulga informatsiooni ja soovitusi nii riigikaitse ülesehi-
tamise kui ka NATO relvajõududele esitatavate nõuete osas. Meie otsesele küsimu-
sele Eesti ühinemise võimalikkuse kohta NATOga vastasid nad avameelselt, et sel-
lest on vara rääkida. Ohvitseride sõnul oli Eestil kõigepealt vaja saada lahti võõr-
vägedest ning taasluua riigikaitseks vajalikud riiklikud struktuurid. Tuli käia läbi
1 Kindral J. Laidoneri arvamus 1936. aasta 22. oktoobri Riigikaitse Nõukogu koosolekul oli, et Eesti
ei suuda sõja korral iseseisvalt vastu pidada mitte rohkem kui mõni kuu.
2 Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad. RKo RT I 1996, 33, 684, lk 888.
3 Põhja-Atlandi Assamblee (aastast 1998 NATO Parlamentaarne Assamblee) on NATO riikide
parlamente ühendav foorum. – Toimetaja.
arvestada tõsiasjaga, et piiratud ressurssidega riigina pole Eesti võimeline pidama
iseseisvalt pikaajalist kaitsesõda.1
Lõpliku ametliku kinnituse sai uuesti iseseisvaks saanud Eesti julgeolekustra-
teegia oluliselt hiljem, 1996. aastal Riigikogu poolt heaks kiidetud kaitsepoliitika
põhisuundades. „Eesti eesmärgiks on saada Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioo-
ni (NATO) ning Lääne-Euroopa Liidu (WEU) täisliikmeks. Koostöö nende kaitse-
organisatsioonidega on Eesti peamine ja praktiline võimalus Eesti julgeoleku ja
riigikaitse arendamiseks ja tugevdamiseks. /…/ Eesti seab eesmärgiks teha tihedat
kaitsealast koostööd Läti ja Leeduga. /.../ Eesti arendab regionaalse julgeoleku taga-
miseks poliitilist ja kaitsealast koostööd Läänemere regiooni riikidega. Samal ees-
märgil peab Eesti tähtsaks kahe- ja mitmepoolseid sõjalis-poliitilisi suhteid ja koos-
tööd kõigi demokraatlike riikidega...”.2
Esimesed kontaktid NATO esindajatega toimusid varsti pärast Eesti taasiseseis-
vumist 1991. aasta augustis. Juba 17. oktoobril osales Põhja-Atlandi Assamblee3 is-
tungil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhataja ja Kaitsenõukogu liige Ülo Nugis.
Eesti välisminister Lennart Meri kohtus 12. novembril 1991. aastal Brüsselis NATO
peasekretäri Manfred Wörneriga. Eesti oli ka üks asutajaliikmetest NATO poolt
1991. aasta detsembris Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega koostööks loodud Põhja-
Atlandi Koostöönõukogus. Märtsis 1992 käis Eestis visiidil NATO peasekretär
Manfred Wörner.
Eesti ja NATO sõjaväelaste esimesed kontaktid said alguse 1992. aasta jaanua-
ris, kui Balti riike külastasid NATO rahvusvahelise sõjalise sekretariaadi (IMS)
strateegilise planeerimise osakonna ülem kolonel Klaus Wittmann (Saksamaa) ja
kolonel Jack Petri (USA). Nende visiidi eesmärk oli tutvuda julgeolekuolukorraga
Eestis ja Balti riikides tervikuna ning saada ülevaade äsja taasiseseisvunud riikide
plaanidest oma riigikaitse taasloomisel. Kuna kaitseministeerium Eestil veel puu-
dus, langes 1992. aastal kogu rahvusvaheliste kontaktide ja sõjalise koostöö raskus,
sealhulgas NATOga tehtav koostöö, Kaitsejõudude Peastaabile. Selle ülemana and-
sin NATO külalistele ülevaate riigi julgeolekuolukorrast, mis oli üsna ärev oma
ettearvamatuse tõttu, meie plaanidest kaitseväe ja Kaitseliidu taasloomisel. Järgne-
nud arutelu jooksul saime hulga informatsiooni ja soovitusi nii riigikaitse ülesehi-
tamise kui ka NATO relvajõududele esitatavate nõuete osas. Meie otsesele küsimu-
sele Eesti ühinemise võimalikkuse kohta NATOga vastasid nad avameelselt, et sel-
lest on vara rääkida. Ohvitseride sõnul oli Eestil kõigepealt vaja saada lahti võõr-
vägedest ning taasluua riigikaitseks vajalikud riiklikud struktuurid. Tuli käia läbi
1 Kindral J. Laidoneri arvamus 1936. aasta 22. oktoobri Riigikaitse Nõukogu koosolekul oli, et Eesti
ei suuda sõja korral iseseisvalt vastu pidada mitte rohkem kui mõni kuu.
2 Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad. RKo RT I 1996, 33, 684, lk 888.
3 Põhja-Atlandi Assamblee (aastast 1998 NATO Parlamentaarne Assamblee) on NATO riikide
parlamente ühendav foorum. – Toimetaja.
