Page 4 - nato_web
P. 4
Esimesed sammud NATO poole
Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln, Riigikogu esimees Ülo Nugis, president Lennart Meri
ja peaminister Mart Laar Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil 24. veebruaril 1994.
Foto: T. Sõmeri erakogu.
teeninud üle 20 aasta ning nende head taset on ka välismissioonidel kiidetud.
Iisraeli relvatehing oli lepingutingimuste kohaselt sügavalt salastatud ja nii ei saa-
nud valitsus sellest kogu informatsiooni avalikkusele kohe anda. Opositsioon kasu-
tas seda ära valitsuse ründamiseks, süüdistades teda „Iisraelist vanaraua ostmises”.
Relvaost sai siiski teoks, kuid järgnevatel aastatel ei julgenud enam ükski poliitik
analoogse sammuga Eesti kaitseväe relvastamiseks riskida.
Teine aspekt oli Eesti kaitseväe ülesehitamine toimiva struktuurina ning selle
ühemõtteline lahtirebimine nõukogude pärandist. See võttis aega, kuid sai tänu
läänes õppinud noorema põlvkonna ohvitseride teenistusse astumisele järk-järgult
teoks. Oluline oli killustatuse likvideerimine kaitsejõududes ja selle allutamine
ühtsele juhtimisele. 1992. aastal eksisteeris Eestis mitmeid „armeesid” ja relva-
formeeringuid, kes võisid omavahel ka konkureerida. Nii oli näiteks olemas vähe-
malt kaks kodanikukaitse organisatsiooni – Kodukaitse ja Kaitseliit. Kodukaitse
valitsus likvideeris. Omavahel konkureerinud piirivalve ja kaitseväe ülesanded la-
hutati. Tõsine probleem tekkis 1993. aastal jäägrikompanii ümber, kes mõne polii-
tiku õhutusel end kaitseväe juhtkonna alluvusest välja viis. Asi liikus avaliku konf-
likti suunas, kuid valitsus suutis kriisi siiski relvajõudu kasutamata lahendada.
Kokkuvõttes hakkas olukord kaitsejõududes pikkamööda rahunema ja erimeelsu-
sed vähenema.
Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln, Riigikogu esimees Ülo Nugis, president Lennart Meri
ja peaminister Mart Laar Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil 24. veebruaril 1994.
Foto: T. Sõmeri erakogu.
teeninud üle 20 aasta ning nende head taset on ka välismissioonidel kiidetud.
Iisraeli relvatehing oli lepingutingimuste kohaselt sügavalt salastatud ja nii ei saa-
nud valitsus sellest kogu informatsiooni avalikkusele kohe anda. Opositsioon kasu-
tas seda ära valitsuse ründamiseks, süüdistades teda „Iisraelist vanaraua ostmises”.
Relvaost sai siiski teoks, kuid järgnevatel aastatel ei julgenud enam ükski poliitik
analoogse sammuga Eesti kaitseväe relvastamiseks riskida.
Teine aspekt oli Eesti kaitseväe ülesehitamine toimiva struktuurina ning selle
ühemõtteline lahtirebimine nõukogude pärandist. See võttis aega, kuid sai tänu
läänes õppinud noorema põlvkonna ohvitseride teenistusse astumisele järk-järgult
teoks. Oluline oli killustatuse likvideerimine kaitsejõududes ja selle allutamine
ühtsele juhtimisele. 1992. aastal eksisteeris Eestis mitmeid „armeesid” ja relva-
formeeringuid, kes võisid omavahel ka konkureerida. Nii oli näiteks olemas vähe-
malt kaks kodanikukaitse organisatsiooni – Kodukaitse ja Kaitseliit. Kodukaitse
valitsus likvideeris. Omavahel konkureerinud piirivalve ja kaitseväe ülesanded la-
hutati. Tõsine probleem tekkis 1993. aastal jäägrikompanii ümber, kes mõne polii-
tiku õhutusel end kaitseväe juhtkonna alluvusest välja viis. Asi liikus avaliku konf-
likti suunas, kuid valitsus suutis kriisi siiski relvajõudu kasutamata lahendada.
Kokkuvõttes hakkas olukord kaitsejõududes pikkamööda rahunema ja erimeelsu-
sed vähenema.
