Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
sõjaväepensionäride õiguste tagamist ning mõnest sõjaväebaasist, näiteks Paldis-
kist, ei tahtnud Venemaa üldse niipea lahkuda. Eesti hoidis oma positsioonidest
kinni ega astunud sammugi tagasi. Samas üritati Vene vägede viibimine Eestis
muuta võimalikult ebameeldivaks ning neid selle abil reaalselt Eestist välja saada.
Peamiseks kujunes siiski lääneriikide toetuse organiseerimine Eestile ja
Venemaa mõjutamine nende kaudu. Selleks tuli Eestil aga läbi viia arvukalt teisi
reforme, et muuta Eestit tugevamaks ja lääneriikidele sobivaks partneriks, keda
tasub aidata. Keegi ei soovi ju aidata õnnetut ja läbikukkunud riiki. Aastatel
1992–1994 suutiski Eesti nõukogude võimu lõpuaastaid iseloomustanud kaosest
välja tulla ning end üles ehitama hakata.
1994. aasta suveks jõudsid otsustavasse järku Eesti ja Venemaa läbirääkimised
vägede väljaviimise küsimuses. Eesti oli end riigina tõestanud ja saavutas Läänes
tugeva toetuse. Ühiselt suudeti Venemaale survet avaldada, mis viiski 1994. aasta
juulis nn juulilepete sõlmimisele Lennart Meri ja Boriss Jeltsini vahel. Nende lepe-
te alusel viidi Vene väed 31. augustil 1994 Eestist välja. Teine maailmasõda oli
lõpuks Eesti jaoks lõppenud.
Vene vägede väljaviimine haakis Eesti tugevamalt Lääne külge. Läbirääkimised
Euroopa Liiduga liitumiseks hakkasid kiirenema, viies kõigepealt vabakaubandus-
lepingu ja seejärel Euroopa lepingu sõlmimisele.
Kui esialgu peeti Eestis NATOt rohkem organisatsiooniks, kes peab Eesti julge-
oleku tagama, siis järk-järgult süvenes arusaam, et Eesti ise peab rohkem julgeole-
kut tootma ning seega NATO-le reaalseks partneriks saama. Selles valguses tuleb
vaadata mitmeid otsuseid, nagu 1994. aastal käivitatud osalemine Balti Rahuvalve-
pataljonis ja rahvusvahelistes rahuoperatsioonides. Kõige suuremat tähelepanu
pöörati aga Eesti enda kaitsevõime ülesehitamisele.
Tähelepanu all oli kaks olulist aspekti. Esiteks relvastuse hankimine. Eesti kait-
sevägi oli praktiliselt relvastamata ja seega ei saanud mingist kaitsevõimest rääki-
da. Lääneriigid olid valmis kaitseväge toetama vanade mundrite, jalgrataste ja
suuskadega, aga mitte relvadega. Neid ei olnud valmis Eestile müüma isegi meie
head partnerid rootslased. Nii tuli Eestil endal sellest blokaadist läbi murda ning
oma kaitseväele tänapäevane relvastus hankida. Selleks võeti vastu põhimõtteline
otsus, et hangitavad relvad peavad vastama NATO standarditele, et seeläbi saaks
end lahti haakida ida relvasüsteemidest. Langetati põhimõtteline valik, mis rajas
teed Eesti tulevastele sammudele. Tekkinud olukorras sai Eesti relvi hankida ainult
kolmandatest maadest, kes olid valmis neid müüma. Hiinast oleks võinud Eesti
saada Varssavi pakti riikidele sobivat relvastust, teised võimalikud partnerid olid
Lõuna Aafrika ja Iisrael. Sobivaim neist tundus olevat Iisrael, kellega suudeti
1993. aastal sõlmida Eestile väga soodne kompleksne relvatehing. Suure saladus-
katte all toimetati varustus Eestisse ja Eesti jalavägi sai endale korralikud relvad,
millega tema tulejõud märkimisväärselt tõusis. Iisraeli relvad on Eesti kaitseväge
sõjaväepensionäride õiguste tagamist ning mõnest sõjaväebaasist, näiteks Paldis-
kist, ei tahtnud Venemaa üldse niipea lahkuda. Eesti hoidis oma positsioonidest
kinni ega astunud sammugi tagasi. Samas üritati Vene vägede viibimine Eestis
muuta võimalikult ebameeldivaks ning neid selle abil reaalselt Eestist välja saada.
Peamiseks kujunes siiski lääneriikide toetuse organiseerimine Eestile ja
Venemaa mõjutamine nende kaudu. Selleks tuli Eestil aga läbi viia arvukalt teisi
reforme, et muuta Eestit tugevamaks ja lääneriikidele sobivaks partneriks, keda
tasub aidata. Keegi ei soovi ju aidata õnnetut ja läbikukkunud riiki. Aastatel
1992–1994 suutiski Eesti nõukogude võimu lõpuaastaid iseloomustanud kaosest
välja tulla ning end üles ehitama hakata.
1994. aasta suveks jõudsid otsustavasse järku Eesti ja Venemaa läbirääkimised
vägede väljaviimise küsimuses. Eesti oli end riigina tõestanud ja saavutas Läänes
tugeva toetuse. Ühiselt suudeti Venemaale survet avaldada, mis viiski 1994. aasta
juulis nn juulilepete sõlmimisele Lennart Meri ja Boriss Jeltsini vahel. Nende lepe-
te alusel viidi Vene väed 31. augustil 1994 Eestist välja. Teine maailmasõda oli
lõpuks Eesti jaoks lõppenud.
Vene vägede väljaviimine haakis Eesti tugevamalt Lääne külge. Läbirääkimised
Euroopa Liiduga liitumiseks hakkasid kiirenema, viies kõigepealt vabakaubandus-
lepingu ja seejärel Euroopa lepingu sõlmimisele.
Kui esialgu peeti Eestis NATOt rohkem organisatsiooniks, kes peab Eesti julge-
oleku tagama, siis järk-järgult süvenes arusaam, et Eesti ise peab rohkem julgeole-
kut tootma ning seega NATO-le reaalseks partneriks saama. Selles valguses tuleb
vaadata mitmeid otsuseid, nagu 1994. aastal käivitatud osalemine Balti Rahuvalve-
pataljonis ja rahvusvahelistes rahuoperatsioonides. Kõige suuremat tähelepanu
pöörati aga Eesti enda kaitsevõime ülesehitamisele.
Tähelepanu all oli kaks olulist aspekti. Esiteks relvastuse hankimine. Eesti kait-
sevägi oli praktiliselt relvastamata ja seega ei saanud mingist kaitsevõimest rääki-
da. Lääneriigid olid valmis kaitseväge toetama vanade mundrite, jalgrataste ja
suuskadega, aga mitte relvadega. Neid ei olnud valmis Eestile müüma isegi meie
head partnerid rootslased. Nii tuli Eestil endal sellest blokaadist läbi murda ning
oma kaitseväele tänapäevane relvastus hankida. Selleks võeti vastu põhimõtteline
otsus, et hangitavad relvad peavad vastama NATO standarditele, et seeläbi saaks
end lahti haakida ida relvasüsteemidest. Langetati põhimõtteline valik, mis rajas
teed Eesti tulevastele sammudele. Tekkinud olukorras sai Eesti relvi hankida ainult
kolmandatest maadest, kes olid valmis neid müüma. Hiinast oleks võinud Eesti
saada Varssavi pakti riikidele sobivat relvastust, teised võimalikud partnerid olid
Lõuna Aafrika ja Iisrael. Sobivaim neist tundus olevat Iisrael, kellega suudeti
1993. aastal sõlmida Eestile väga soodne kompleksne relvatehing. Suure saladus-
katte all toimetati varustus Eestisse ja Eesti jalavägi sai endale korralikud relvad,
millega tema tulejõud märkimisväärselt tõusis. Iisraeli relvad on Eesti kaitseväge
