Page 2 - nato_web
P. 2
Esimesed sammud NATO poole
presidendikandidaatide puhul. Lennart Meri ei teinud saladust, et ta on Lääne kur-
si selge toetaja. Ta tavatses ütelda, et Päts oli küll tore mees, kuid välispoliitikast ei
teadnud ta midagi. Nii sai 1992. aasta parlamendivalimistel tehtud valik Eesti tule-
vikusuundumustele mitmes mõttes määravaks. Valimised võitis Isamaa valimis-
liit, mis moodustas ka valitsuse. Isamaa toel valis Riigikogu kahest rahva poolt
enim hääli saanud kandidaadist presidendiks Lennart Meri ning määras seega ära
ka Eesti välispoliitilise kursi.
Lennart Meri üks peamisi eesmärke oli hoida ära 1939. aasta sündmuste kordu-
mine Eestis. Teda kummitas küsimus, kas Eesti oleks saanud tollal midagi teisiti
teha, et oma saatust vältida. Meri vastuseks oli tihedam integreerumine Euroopa-
ga, see tähendab Euroopa Liidu ja NATOga. See sai nii presidendi kui ka valitsuse
peamiseks prioriteediks, millele allutati kõik teised eesmärgid. Iga teist sammu
kaaluti just sellest eesmärgist lähtudes. Ei maksa arvata, et president ja valitsus ei
andnud endale aru, kui keerulise eesmärgiga oli tegemist. Ilusatele kõnedele vaata-
mata ei oodanud Eestit Läänes tegelikult keegi. Eestit peeti endiseks Nõukogude
Liidu vabariigiks ning tema astumist Euroopa Liitu või ammugi NATOsse peeti
lähematel aastakümnetel võimatuks.
Isamaa valitsus pani aga paika konkreetse kava, kuidas selle eesmärgi poole lii-
kuda. Kuna NATOsse astumine tundus sellel hetkel vähem tõenäolisena, otsustati
esialgu pöörata peamist tähelepanu Euroopa Liidule. Tuli läbida mitu vaheetappi,
et siis järgmiste kallale asuda. Esimene selline etapp, mis pani aluse edasistele
sammudele, oli täisliikme staatuse saavutamine Euroopa Nõukogus. Samal ajal
algas suhete loomine ka NATOga. Oluline on silmas pidada, et Euroopa Liidu ja
NATOga liitumine moodustas Eesti jaoks ühe mündi kaks külge.
Osa küsimusi olid võrdselt olulised nii Euroopa Liidu kui ka NATOga liitumise
jaoks. Nende lahendamisele pühendati neil aastatel ka eriliselt jõudu. Põhiteema oli
Vene vägede väljaviimine Eestist. Vene vägede viibimine Eesti territooriumil välis-
tas sisuliselt Eesti saamise Euroopa Liidu täisliikmeks ja ammugi liikmestaatuse
NATOs. Kui esimesel taasiseseisvumise aastal oli vägede väljaviimine tasapisi ede-
nenud, siis 1992. aasta suvel pani Venemaa selle ametlikult seisma, viidates Eesti
probleemidele venekeelsete elanike õigustega. Samal ajal alustas Venemaa ulatus-
likku Eesti-vastast kampaaniat, et Eestit maailmas diskrediteerida. Isamaa valitsu-
sel tuli sellele kampaaniale vastu astuda ning saavutada vägede väljaviimise jätku-
mine. Selleks kasutati kõige erinevamaid vahendeid. Kõigepealt püüti saavutada
Leedu eeskujul otsekokkulepet Eestis paiknevate vägedega, kuid Venemaa oli Lee-
du kogemusest õppinud ning katse kukkus läbi. Mõjutada ei õnnestunud ka demo-
kraatlikke jõude Venemaa võimuladvikus, kes ei suutnud või ei tahtnud Eestit ai-
data. Nii tuligi ise pidada Venemaaga läbirääkimisi, teades, et neil on väga raske tu-
lemusi saavutada. Eesti ettepanekud väed välja viia lükatigi Venemaa poolt tagasi –
vastutasuks nõuti suurt materiaalset kompensatsiooni, venekeelsete elanike, eriti
presidendikandidaatide puhul. Lennart Meri ei teinud saladust, et ta on Lääne kur-
si selge toetaja. Ta tavatses ütelda, et Päts oli küll tore mees, kuid välispoliitikast ei
teadnud ta midagi. Nii sai 1992. aasta parlamendivalimistel tehtud valik Eesti tule-
vikusuundumustele mitmes mõttes määravaks. Valimised võitis Isamaa valimis-
liit, mis moodustas ka valitsuse. Isamaa toel valis Riigikogu kahest rahva poolt
enim hääli saanud kandidaadist presidendiks Lennart Meri ning määras seega ära
ka Eesti välispoliitilise kursi.
Lennart Meri üks peamisi eesmärke oli hoida ära 1939. aasta sündmuste kordu-
mine Eestis. Teda kummitas küsimus, kas Eesti oleks saanud tollal midagi teisiti
teha, et oma saatust vältida. Meri vastuseks oli tihedam integreerumine Euroopa-
ga, see tähendab Euroopa Liidu ja NATOga. See sai nii presidendi kui ka valitsuse
peamiseks prioriteediks, millele allutati kõik teised eesmärgid. Iga teist sammu
kaaluti just sellest eesmärgist lähtudes. Ei maksa arvata, et president ja valitsus ei
andnud endale aru, kui keerulise eesmärgiga oli tegemist. Ilusatele kõnedele vaata-
mata ei oodanud Eestit Läänes tegelikult keegi. Eestit peeti endiseks Nõukogude
Liidu vabariigiks ning tema astumist Euroopa Liitu või ammugi NATOsse peeti
lähematel aastakümnetel võimatuks.
Isamaa valitsus pani aga paika konkreetse kava, kuidas selle eesmärgi poole lii-
kuda. Kuna NATOsse astumine tundus sellel hetkel vähem tõenäolisena, otsustati
esialgu pöörata peamist tähelepanu Euroopa Liidule. Tuli läbida mitu vaheetappi,
et siis järgmiste kallale asuda. Esimene selline etapp, mis pani aluse edasistele
sammudele, oli täisliikme staatuse saavutamine Euroopa Nõukogus. Samal ajal
algas suhete loomine ka NATOga. Oluline on silmas pidada, et Euroopa Liidu ja
NATOga liitumine moodustas Eesti jaoks ühe mündi kaks külge.
Osa küsimusi olid võrdselt olulised nii Euroopa Liidu kui ka NATOga liitumise
jaoks. Nende lahendamisele pühendati neil aastatel ka eriliselt jõudu. Põhiteema oli
Vene vägede väljaviimine Eestist. Vene vägede viibimine Eesti territooriumil välis-
tas sisuliselt Eesti saamise Euroopa Liidu täisliikmeks ja ammugi liikmestaatuse
NATOs. Kui esimesel taasiseseisvumise aastal oli vägede väljaviimine tasapisi ede-
nenud, siis 1992. aasta suvel pani Venemaa selle ametlikult seisma, viidates Eesti
probleemidele venekeelsete elanike õigustega. Samal ajal alustas Venemaa ulatus-
likku Eesti-vastast kampaaniat, et Eestit maailmas diskrediteerida. Isamaa valitsu-
sel tuli sellele kampaaniale vastu astuda ning saavutada vägede väljaviimise jätku-
mine. Selleks kasutati kõige erinevamaid vahendeid. Kõigepealt püüti saavutada
Leedu eeskujul otsekokkulepet Eestis paiknevate vägedega, kuid Venemaa oli Lee-
du kogemusest õppinud ning katse kukkus läbi. Mõjutada ei õnnestunud ka demo-
kraatlikke jõude Venemaa võimuladvikus, kes ei suutnud või ei tahtnud Eestit ai-
data. Nii tuligi ise pidada Venemaaga läbirääkimisi, teades, et neil on väga raske tu-
lemusi saavutada. Eesti ettepanekud väed välja viia lükatigi Venemaa poolt tagasi –
vastutasuks nõuti suurt materiaalset kompensatsiooni, venekeelsete elanike, eriti
