Page 1 - nato_web
P. 1
Esimesed sammud NATO poole
Mart Laar
Mart Laar oli peaminister 1992–1994
ja 1999–2002.
„Me vaenlased on verised, neist mõrtsuk iga neljas. Nad käivad mööda Venemaad,
pomm kotiga on seljas. EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere…” Nii laulsid üli-
õpilased 1982. aasta suvel. Ja Nõukogude julgeolek püüdis meeleheitlikult teada
saada laulu autorit.
NATO oli Eestis tuttav mõiste juba ammu, oma tekkest alates. Inimeste meelest
oli see ainus tõhus Lääne organisatsioon, mis suutis Nõukogude Liidu laiutamisele
vastu seista ning mida ka Nõukogude Liidus respekteeriti. Eriti meeldiv oli väike-
riikide suur osa NATOs – oligi ju kogu organisatsioon asutatud nende abistamiseks
põhimõttel „kui rünnatakse meist ühte, siis rünnatakse meid kõiki”. NATO liik-
meks saamine tundus tollal loomulikult mõeldamatu unistusena.
Mõeldamatuna tundus see veel ka ajal, kui liikusime iseseisvuse taastamise
poole. NATO-le lähenemisest rääkimist peeti Eestile lausa ohtlikuks. Ometi astuti
juba esimestel taasiseseisvumise aastatel samme, mis NATOsse saamise meie jaoks
reaalseks muutsid.
Esimeseks neist võib pidada Põhiseaduse Assamblees toimunud vaidlusi, mis
puudutasid sõjalistesse liitudesse kuulumist. Tehti ettepanek põhiseadusesse kirju-
tada, et Eesti sõjalistesse liitudesse ei kuulu. See säte oleks tulevase NATOga liitu-
mise aga võimatuks muutnud. Nii toimuski selles küsimuses äge diskussioon, mis
laiema avalikkuse eest tollal küll varjatuks jäi. Kokku põrkasid kaks erinevat aren-
guteed ja lähenemist. Üks soovis Eesti välispoliitikat jätkata täpselt sealt, kus see
1939. aastal oli pooleli jäänud, ning hoida Eestit meeleheitlikult neutraalsena.
Teine suund pidas aga võimalikuks selgemaid valikuid ja ühemõtteliselt Lääne
poolele asumist. Põhiseaduse Assamblees ei otsustatud küsimust küll lõplikult,
kuid ettepanek neutraalsus ühemõtteliselt põhiseadusesse kirjutada lükati tagasi.
Sellega jäeti kõik võimalused tulevikuks lahti.
Teine ja veelgi otsustavam samm tulevikuotsuste määramisel oli 1992. aasta
valimised. Ka siin põrkusid need kaks kirjeldatud vaadet Eesti tulevikule. Eri-
arvamused olid selgelt esil nii Riigikokku kandideerivate erakondade kui ka
Mart Laar
Mart Laar oli peaminister 1992–1994
ja 1999–2002.
„Me vaenlased on verised, neist mõrtsuk iga neljas. Nad käivad mööda Venemaad,
pomm kotiga on seljas. EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere…” Nii laulsid üli-
õpilased 1982. aasta suvel. Ja Nõukogude julgeolek püüdis meeleheitlikult teada
saada laulu autorit.
NATO oli Eestis tuttav mõiste juba ammu, oma tekkest alates. Inimeste meelest
oli see ainus tõhus Lääne organisatsioon, mis suutis Nõukogude Liidu laiutamisele
vastu seista ning mida ka Nõukogude Liidus respekteeriti. Eriti meeldiv oli väike-
riikide suur osa NATOs – oligi ju kogu organisatsioon asutatud nende abistamiseks
põhimõttel „kui rünnatakse meist ühte, siis rünnatakse meid kõiki”. NATO liik-
meks saamine tundus tollal loomulikult mõeldamatu unistusena.
Mõeldamatuna tundus see veel ka ajal, kui liikusime iseseisvuse taastamise
poole. NATO-le lähenemisest rääkimist peeti Eestile lausa ohtlikuks. Ometi astuti
juba esimestel taasiseseisvumise aastatel samme, mis NATOsse saamise meie jaoks
reaalseks muutsid.
Esimeseks neist võib pidada Põhiseaduse Assamblees toimunud vaidlusi, mis
puudutasid sõjalistesse liitudesse kuulumist. Tehti ettepanek põhiseadusesse kirju-
tada, et Eesti sõjalistesse liitudesse ei kuulu. See säte oleks tulevase NATOga liitu-
mise aga võimatuks muutnud. Nii toimuski selles küsimuses äge diskussioon, mis
laiema avalikkuse eest tollal küll varjatuks jäi. Kokku põrkasid kaks erinevat aren-
guteed ja lähenemist. Üks soovis Eesti välispoliitikat jätkata täpselt sealt, kus see
1939. aastal oli pooleli jäänud, ning hoida Eestit meeleheitlikult neutraalsena.
Teine suund pidas aga võimalikuks selgemaid valikuid ja ühemõtteliselt Lääne
poolele asumist. Põhiseaduse Assamblees ei otsustatud küsimust küll lõplikult,
kuid ettepanek neutraalsus ühemõtteliselt põhiseadusesse kirjutada lükati tagasi.
Sellega jäeti kõik võimalused tulevikuks lahti.
Teine ja veelgi otsustavam samm tulevikuotsuste määramisel oli 1992. aasta
valimised. Ka siin põrkusid need kaks kirjeldatud vaadet Eesti tulevikule. Eri-
arvamused olid selgelt esil nii Riigikokku kandideerivate erakondade kui ka
