Page 4 - nato_web
P. 4
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kaitsehangete asjatundjaid Aatos Kaukinen. Sellel ajal kujunenud heade koostöösi-
demete kaudu kutsuti Eesti osalema 2000. aastate lõpus toimunud Soome suure-
mahulisel radarihankel, tänu millele Eesti sai soodustingimustel endale soetada
kaks keskmaaradarit.
Kogu hankeprojekti vältel, mis kestis 2000. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta
märtsini, venisid hankemeeskonna tööpäevad väga pikaks, sageli leidsime end töö-
postilt ka nädalavahetustel. Samas teadsime, et see pingutus on vajalik: vaid nii on
meil võimalik rääkida välja Eestile parimad tingimused nii radari tehnilise lahen-
duse, personali väljaõppe, hoolduse kui ka loomulikult hinna osas. Kõik pakkujad
teadsid, et valituks osutumiseks peavad nad tõsiselt pingutama. Läbirääkimised
olid pingelised ja kohati ka väga emotsionaalsed. Oli hetki, kus vastaspool ruumist
demonstratiivselt lahkus või siis pisarsilmi vandus, et kogu tema karjäär ja pereõnn
sõltub hankekonkursi võitmisest. Juhtus ka, et meie pealäbirääkija pidi väga pine-
vaks kujunenud mõttevahetuse tõttu aja maha võtma. Siiski tulime iga kord laua
taha tagasi ning kõik lepingud said lõpuks läbiräägitud. Ilmselt ei olnud pakkujad
oodanud, et läbirääkimistel tuleb neil rinda pista tõsiseltvõetavate vastastega: eks
esialgu proovitigi igasuguseid huvitavaid müügivõtteid ja hämamist, aga üsna pea
sai selgeks, et Eesti on võrdväärne läbirääkimispartner.
Läbirääkimised toimusid reeglina Tallinnas, kuid kuna tegu oli uudse tehno-
loogiaga, tahtsime olla kindlad, et meile ei pakuta radarit, mida reaalses tootmises
veel ei ole ja mille töökindluses ei saa me veendunud olla. Seetõttu toimus iga pak-
kujaga üks läbirääkimistevoor ka radaritootjate juures, et oleks võimalik oma sil-
maga veenduda väljapakutud mudeli reaalses olemasolus ja toimimises. Pakkujate
hulgas oli neid, kelle radari tehnilised näitajad olid paberil suurepärased, kuid
tehases selgus, et tegu on veel arendamisjärgus oleva prototüübiga.
Kohtumisel ühe pakkuja juures selgus, et töötava radariga ei ole võimalik tutvu-
da, sest see on parajasti testimisel ja asub tootmishoone katusel. Jüri Valge oli aga
varmalt valmis minema katusele aparaati uurima. Selle peale kosteti, et tugeva tuu-
le tõttu ei tohi ja ei saa katusele minna. Pehmelt öeldes tuli neil kõvasti vaeva näha,
et Jüri sealt katuselt eemale hoida, aga fakt on see, et selle tootja töökorras radarit
me näha ei saanudki. Tagantjärele vaadates tuleb tõdeda, et oli reaalne risk teha
vale otsus, kuna meile pakutavate radarisüsteemide hulgas oli tõesti ka selliseid,
mida pole tänaseni päriselt tööle saadud.
Soov pakkuda konkurentidest paremaid lepingutingimusi tekitas pakkujates
muidugi teataval määral pingeid ja kartusi, et konkurendid püüavad nende läbirää-
kimispositsioone välja uurida ning neid üle trumbata. Üks pakkujatest oli alatasa
väga murelik võimaliku infolekke pärast. Näiteks ei tihanud firma esindajad oma
suuri dokumendikohvreid kunagi hotelli jätta, vaid tarisid need kõikjale kaasa. Eks
siis sai vahel nöökamisi mõni ühine lõuna või õhtusöök korraldatud kohas, kus pidi
kõrgest trepist kas kolmandale korrusele ronima või keldrisügavusse laskuma.
kaitsehangete asjatundjaid Aatos Kaukinen. Sellel ajal kujunenud heade koostöösi-
demete kaudu kutsuti Eesti osalema 2000. aastate lõpus toimunud Soome suure-
mahulisel radarihankel, tänu millele Eesti sai soodustingimustel endale soetada
kaks keskmaaradarit.
Kogu hankeprojekti vältel, mis kestis 2000. aasta jaanuarist kuni 2001. aasta
märtsini, venisid hankemeeskonna tööpäevad väga pikaks, sageli leidsime end töö-
postilt ka nädalavahetustel. Samas teadsime, et see pingutus on vajalik: vaid nii on
meil võimalik rääkida välja Eestile parimad tingimused nii radari tehnilise lahen-
duse, personali väljaõppe, hoolduse kui ka loomulikult hinna osas. Kõik pakkujad
teadsid, et valituks osutumiseks peavad nad tõsiselt pingutama. Läbirääkimised
olid pingelised ja kohati ka väga emotsionaalsed. Oli hetki, kus vastaspool ruumist
demonstratiivselt lahkus või siis pisarsilmi vandus, et kogu tema karjäär ja pereõnn
sõltub hankekonkursi võitmisest. Juhtus ka, et meie pealäbirääkija pidi väga pine-
vaks kujunenud mõttevahetuse tõttu aja maha võtma. Siiski tulime iga kord laua
taha tagasi ning kõik lepingud said lõpuks läbiräägitud. Ilmselt ei olnud pakkujad
oodanud, et läbirääkimistel tuleb neil rinda pista tõsiseltvõetavate vastastega: eks
esialgu proovitigi igasuguseid huvitavaid müügivõtteid ja hämamist, aga üsna pea
sai selgeks, et Eesti on võrdväärne läbirääkimispartner.
Läbirääkimised toimusid reeglina Tallinnas, kuid kuna tegu oli uudse tehno-
loogiaga, tahtsime olla kindlad, et meile ei pakuta radarit, mida reaalses tootmises
veel ei ole ja mille töökindluses ei saa me veendunud olla. Seetõttu toimus iga pak-
kujaga üks läbirääkimistevoor ka radaritootjate juures, et oleks võimalik oma sil-
maga veenduda väljapakutud mudeli reaalses olemasolus ja toimimises. Pakkujate
hulgas oli neid, kelle radari tehnilised näitajad olid paberil suurepärased, kuid
tehases selgus, et tegu on veel arendamisjärgus oleva prototüübiga.
Kohtumisel ühe pakkuja juures selgus, et töötava radariga ei ole võimalik tutvu-
da, sest see on parajasti testimisel ja asub tootmishoone katusel. Jüri Valge oli aga
varmalt valmis minema katusele aparaati uurima. Selle peale kosteti, et tugeva tuu-
le tõttu ei tohi ja ei saa katusele minna. Pehmelt öeldes tuli neil kõvasti vaeva näha,
et Jüri sealt katuselt eemale hoida, aga fakt on see, et selle tootja töökorras radarit
me näha ei saanudki. Tagantjärele vaadates tuleb tõdeda, et oli reaalne risk teha
vale otsus, kuna meile pakutavate radarisüsteemide hulgas oli tõesti ka selliseid,
mida pole tänaseni päriselt tööle saadud.
Soov pakkuda konkurentidest paremaid lepingutingimusi tekitas pakkujates
muidugi teataval määral pingeid ja kartusi, et konkurendid püüavad nende läbirää-
kimispositsioone välja uurida ning neid üle trumbata. Üks pakkujatest oli alatasa
väga murelik võimaliku infolekke pärast. Näiteks ei tihanud firma esindajad oma
suuri dokumendikohvreid kunagi hotelli jätta, vaid tarisid need kõikjale kaasa. Eks
siis sai vahel nöökamisi mõni ühine lõuna või õhtusöök korraldatud kohas, kus pidi
kõrgest trepist kas kolmandale korrusele ronima või keldrisügavusse laskuma.
