Page 1 - nato_web
P. 1
Kuidas Eestile radar osteti
Aari Lemmik
Aari Lemmik töötab kaitseministeeriumis 1999. aastast,
kaitsepoliitika asekantsleri abi 2000–2006, sealhulgas
radarihanke projektimeeskonna liige 2000–2001.
Suveräänse riigi üheks eelduseks on kontroll oma piiride üle nii maismaal, merel
kui ka õhuruumis. Teel NATOsse oli selge, et esmatähtis on kõigepealt saavutada
võime näha, mis meie õhuruumis toimub. Alles seejärel saime hakata rääkima
sellest, kuidas oma õhuruumi kaitsta. Seega oli üks olulisemaid kohustusi, mille
Eesti endale NATOga liitumisprotsessis võttis, arendada välja õhuseiresüsteem,
mis alliansiga liitumisel saaks osaks NATO ühtsest õhukaitsesüsteemist (NATI-
NADS).
Kui 1990. aastatel võeti Eestis suund tänapäevase õhuseiresüsteemi väljaaren-
damiseks, oli üheselt selge, et seda on mõistlik teha rahvusvahelisi standardeid jär-
gides ning nõnda, et süsteem võimaldaks efektiivset koostööd teiste Balti riikide ja
tulevikus ka NATOga. Moodsad radarisüsteemid olid ja on Eesti eelarvevõimalu-
si arvestades väga kallid. Ühelt poolt oleks olnud odavam läbi ajada vanade üles-
putitatud Nõukogude päritolu analoogradaritega. Teiselt poolt saadi üsna kiirelt
aru, et see oleks vaid lühiajaline lahendus. Pigem oli mõistlik osta uue põlvkonna
tehnoloogial põhinev kaugvaatlusradar.
Valitsuse 1998. aastal tehtud otsus hankida Eestile teravad silmad – just seda
üks kaugvaatlusradar endast kujutab – tähendas rahvusvahelise suurhanke korral-
damist. 1990. aastate lõpus maksis üks kaugulatusega radar mitusada miljonit
krooni, tänases vääringus 25–30 miljonit eurot. Nii mastaapse riigikaitselise han-
ke kogemust Eestis varem ei olnud. Sestap juhtuski, et esimene katse radarit
hankida nurjus. Hankekonkursi tulemused vaidlustati ja Riigihankeameti vahe-
kohus otsustas, et radarihange oli korraldatud puudulikult. 1. detsembril 1999 tü-
histas kaitseminister Jüri Luik esimese rahvusvahelise hankekonkursi tulemused.
Hanke esialgne luhtumine näitas, et tegu on keeruka rahvusvahelise protsessi-
ga, kus tuleb olla äärmiselt korrektne ning välistada igasugused küsitavused prot-
sessi läbipaistvuses ja õiguspärasuses. Radariostu õnnestumine oli Eesti jaoks oma-
moodi auküsimus – kas suudame end tõestada normaalse demokraatliku riigina,
Aari Lemmik
Aari Lemmik töötab kaitseministeeriumis 1999. aastast,
kaitsepoliitika asekantsleri abi 2000–2006, sealhulgas
radarihanke projektimeeskonna liige 2000–2001.
Suveräänse riigi üheks eelduseks on kontroll oma piiride üle nii maismaal, merel
kui ka õhuruumis. Teel NATOsse oli selge, et esmatähtis on kõigepealt saavutada
võime näha, mis meie õhuruumis toimub. Alles seejärel saime hakata rääkima
sellest, kuidas oma õhuruumi kaitsta. Seega oli üks olulisemaid kohustusi, mille
Eesti endale NATOga liitumisprotsessis võttis, arendada välja õhuseiresüsteem,
mis alliansiga liitumisel saaks osaks NATO ühtsest õhukaitsesüsteemist (NATI-
NADS).
Kui 1990. aastatel võeti Eestis suund tänapäevase õhuseiresüsteemi väljaaren-
damiseks, oli üheselt selge, et seda on mõistlik teha rahvusvahelisi standardeid jär-
gides ning nõnda, et süsteem võimaldaks efektiivset koostööd teiste Balti riikide ja
tulevikus ka NATOga. Moodsad radarisüsteemid olid ja on Eesti eelarvevõimalu-
si arvestades väga kallid. Ühelt poolt oleks olnud odavam läbi ajada vanade üles-
putitatud Nõukogude päritolu analoogradaritega. Teiselt poolt saadi üsna kiirelt
aru, et see oleks vaid lühiajaline lahendus. Pigem oli mõistlik osta uue põlvkonna
tehnoloogial põhinev kaugvaatlusradar.
Valitsuse 1998. aastal tehtud otsus hankida Eestile teravad silmad – just seda
üks kaugvaatlusradar endast kujutab – tähendas rahvusvahelise suurhanke korral-
damist. 1990. aastate lõpus maksis üks kaugulatusega radar mitusada miljonit
krooni, tänases vääringus 25–30 miljonit eurot. Nii mastaapse riigikaitselise han-
ke kogemust Eestis varem ei olnud. Sestap juhtuski, et esimene katse radarit
hankida nurjus. Hankekonkursi tulemused vaidlustati ja Riigihankeameti vahe-
kohus otsustas, et radarihange oli korraldatud puudulikult. 1. detsembril 1999 tü-
histas kaitseminister Jüri Luik esimese rahvusvahelise hankekonkursi tulemused.
Hanke esialgne luhtumine näitas, et tegu on keeruka rahvusvahelise protsessi-
ga, kus tuleb olla äärmiselt korrektne ning välistada igasugused küsitavused prot-
sessi läbipaistvuses ja õiguspärasuses. Radariostu õnnestumine oli Eesti jaoks oma-
moodi auküsimus – kas suudame end tõestada normaalse demokraatliku riigina,
