Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
perspektiivis jätkusuutlik. Samavõrd kriitiline on seis ka riiklike eripiirangutega, mis
puudutab ühe või teise riigi kaitseväelaste osalemist rahvusvahelistel missioonidel.
Eesti kaitseväe osalemine rahvusvahelistel missioonidel pole olnud sugugi ker-
ge ülesanne ning eriti Afganistanis on tulnud kanda tõsiseid kaotusi. Samas on
kõik missioonid teeninud Eesti ja tema liitlaste ühiseid julgeolekuhuvisid.
Afganistani missiooni lõppemise järel on NATO ühise kaitsevõime hoidmisel ja
edendamisel väga oluline ühisõppuste regulaarne korraldamine. 2013. aastal viidi
läbi NATO esimene kollektiivkaitseõppus „Steadfast Jazz” pärast külma sõja lõppu.
Sellel õppusel harjutati muu hulgas Eesti kaitsmist oletatava ründaja vastu.
Eriti pärast massiivse küberrünnaku edukat üleelamist 2007. aastal on Eesti
andnud olulise panuse NATO küberkaitsevõimekuse ja laiema küberteadlikkuse
kasvatamisse. Alates 2008. aastast tegutseb Tallinnas NATO oivakeskus, mis tege-
leb peamiselt küberkaitse õigusteoreetilise taustsüsteemi arendamise ning seni-
kogetu analüüsimisega. Tänu sellele on Eesti võitnud maailmas palju tuntust.
Hästi koos toimiv kaitsevõimekus ning liitlaste üksmeel on parim heidutus üks-
kõik millisele jõule, kes tahaks kõigutada NATO püsimajäämist. Alliansi tuleviku
seisukohalt on äärmiselt oluline jätkuvalt keskenduda Washingtoni lepingu 5. artik-
li täitmisele ning vastavasisuliste kaitsevõimete arendamisele.
Aeg-ajalt on avalikkuse ette jõudnud arvamused, et NATO on oma aja ära ela-
nud ning ohtude puudumise tõttu on kulukas kaitseformaat mõttetu. Ka on teine-
kord olnud kuulda, et suhted Venemaaga on lääneriikidel hapud seetõttu, et NATO
otsustas laieneda Balti riikidesse. Mõlema jutu tagant paistavad Kremli kõrvad,
sest just eeskätt Moskva huvides oleks NATO sisemine lõhestamine või alliansi
diskrediteerimine.
2013. aasta sügisel tuletas Venemaa oma suurõppusega „Zapad 2013” meelde, et
NATO piiridel on riik, kes varjamatult harjutab kaitsealliansi ründamist. Vahetult
pärast õppuste lõppu teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu, et tema riigi
julgeoleku suurimateks ohustajateks on terrorism ja NATO laienemine Venemaa
piiridele.
Eestil tuleb jätkuvalt töötada NATO ühtsuse tagamise ja regionaalse julgeoleku
tugevdamise nimel. Põhjala ja Balti regioon on maailmas toimuvat arvestades üks
rahumeelsemaid, stabiilsemaid ja innovaatilisemaid. See peaks kõigiti soosima
elava majanduse ja edumeelse ühiskonnamudeli arengut.
Ometi näeme, et Venemaal on jätkuvalt raskusi kohaneda rahuliku ja positiivse
dünaamikaga naabrusega. 2013. aastal raputasid Rootsit kahel korral Vene stratee-
giliste pommitajate harjutuslennud, mida pole Stockholmis nähtud külma sõja ae-
gadest. Igatahes on see ja eriti individuaalse kaitsevõime kulukuse kasv sütitanud
sisulisemat ja avameelsemat debatti Soomes ja Rootsis võimaliku NATO liikmesu-
se üle. Kuigi täna tundub see võimalus kauge tulevikuna, suurendaks nende liitu-
mine olulisel määral regiooni julgeolekut.
perspektiivis jätkusuutlik. Samavõrd kriitiline on seis ka riiklike eripiirangutega, mis
puudutab ühe või teise riigi kaitseväelaste osalemist rahvusvahelistel missioonidel.
Eesti kaitseväe osalemine rahvusvahelistel missioonidel pole olnud sugugi ker-
ge ülesanne ning eriti Afganistanis on tulnud kanda tõsiseid kaotusi. Samas on
kõik missioonid teeninud Eesti ja tema liitlaste ühiseid julgeolekuhuvisid.
Afganistani missiooni lõppemise järel on NATO ühise kaitsevõime hoidmisel ja
edendamisel väga oluline ühisõppuste regulaarne korraldamine. 2013. aastal viidi
läbi NATO esimene kollektiivkaitseõppus „Steadfast Jazz” pärast külma sõja lõppu.
Sellel õppusel harjutati muu hulgas Eesti kaitsmist oletatava ründaja vastu.
Eriti pärast massiivse küberrünnaku edukat üleelamist 2007. aastal on Eesti
andnud olulise panuse NATO küberkaitsevõimekuse ja laiema küberteadlikkuse
kasvatamisse. Alates 2008. aastast tegutseb Tallinnas NATO oivakeskus, mis tege-
leb peamiselt küberkaitse õigusteoreetilise taustsüsteemi arendamise ning seni-
kogetu analüüsimisega. Tänu sellele on Eesti võitnud maailmas palju tuntust.
Hästi koos toimiv kaitsevõimekus ning liitlaste üksmeel on parim heidutus üks-
kõik millisele jõule, kes tahaks kõigutada NATO püsimajäämist. Alliansi tuleviku
seisukohalt on äärmiselt oluline jätkuvalt keskenduda Washingtoni lepingu 5. artik-
li täitmisele ning vastavasisuliste kaitsevõimete arendamisele.
Aeg-ajalt on avalikkuse ette jõudnud arvamused, et NATO on oma aja ära ela-
nud ning ohtude puudumise tõttu on kulukas kaitseformaat mõttetu. Ka on teine-
kord olnud kuulda, et suhted Venemaaga on lääneriikidel hapud seetõttu, et NATO
otsustas laieneda Balti riikidesse. Mõlema jutu tagant paistavad Kremli kõrvad,
sest just eeskätt Moskva huvides oleks NATO sisemine lõhestamine või alliansi
diskrediteerimine.
2013. aasta sügisel tuletas Venemaa oma suurõppusega „Zapad 2013” meelde, et
NATO piiridel on riik, kes varjamatult harjutab kaitsealliansi ründamist. Vahetult
pärast õppuste lõppu teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu, et tema riigi
julgeoleku suurimateks ohustajateks on terrorism ja NATO laienemine Venemaa
piiridele.
Eestil tuleb jätkuvalt töötada NATO ühtsuse tagamise ja regionaalse julgeoleku
tugevdamise nimel. Põhjala ja Balti regioon on maailmas toimuvat arvestades üks
rahumeelsemaid, stabiilsemaid ja innovaatilisemaid. See peaks kõigiti soosima
elava majanduse ja edumeelse ühiskonnamudeli arengut.
Ometi näeme, et Venemaal on jätkuvalt raskusi kohaneda rahuliku ja positiivse
dünaamikaga naabrusega. 2013. aastal raputasid Rootsit kahel korral Vene stratee-
giliste pommitajate harjutuslennud, mida pole Stockholmis nähtud külma sõja ae-
gadest. Igatahes on see ja eriti individuaalse kaitsevõime kulukuse kasv sütitanud
sisulisemat ja avameelsemat debatti Soomes ja Rootsis võimaliku NATO liikmesu-
se üle. Kuigi täna tundub see võimalus kauge tulevikuna, suurendaks nende liitu-
mine olulisel määral regiooni julgeolekut.
