Page 2 - nato_web
P. 2
NATO kindlustab Eesti tuleviku
seisab ääretult kaugel tegelikkusest. Õigupoolest tuleks mõelda, kas midagi sellist
oleks tänapäeva muutunud geopoliitilistes tingimustes poliitiliselt üldse võimalik.
[---] Et see nii läks, oli tõeline ime. Baltimaade vastu nii sageli julm olnud ajalugu
avas 1990. aastatel ukse, mis võimaldas kolmel Balti riigil ühineda läänega.”1
Tõepoolest, kui kümme aastat tagasi oli Venemaa peaasjalikult seotud oma
sisemuredega ning lääneriikide konsensus toetas Balti riikide vastuvõtmist Põhja-
Atlandi allianssi, siis juba 2008. aastal oli ilmne, et Venemaa teeb kõik näiteks
Gruusia läänemaailma kaitseliiduga lõimumise ärahoidmiseks. Selleks ei peetud
paljuks alustada ka sõda.
„Kui me oleksime 2008. aastal värahtanud, valitseks juba teistsugune geopolii-
tiline jaotus, ning terve rida riike, keda üritati kunstlikult Põhja-Atlandi allianssi
tirida, oleks tõenäoliselt seal juba olnud,” ütles Venemaa toonane president Dmitri
Medvedev 2011. aasta sügisel kohtumisel Lõuna sõjaväeringkonna esindajatega.2
Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroo-
fiks pidav Venemaa president Vladimir Putin näitas 2013. aastal oma poliitikaga
kogu maailmale, et Venemaa pole mitte üksnes NATO laienemise vastu, vaid teeb
kõik, et ka Euroopa Liidu mõju endise Nõukogude Liidu territooriumil ei kasvaks.
Geopoliitiline olukord kogu maailmas on viimase kümne aastaga põhjalikult
muutunud. Kui veel külma sõja lõpul jagunes maailm kahe suure leeri vahel ning
1990. aastatel olid selgeks domineerijaks Ameerika Ühendriigid, siis täna on pilt
palju kirjum. Uute mõjukeskustena on esile kerkinud Hiina, India, Brasiilia, Pärsia
lahe äärsed riigid, Iraan. Globaalseteks ohtudeks on kiirelt tõusnud küberrünna-
kud, kliimamuutustest tingitud arengud ning massihävitusrelvi jahtivad rahvus-
vahelised terroristid.
See kõik on teinud üldise julgeolekukeskkonna keerulisemaks, riskirohkemaks
ning ettearvamatuks. Mitme erineva mõjuri olemasolul võib tühisena näiv vale-
samm vallandada konflikti, mida on raske ette kujutada. Need võimalused on
kahjuks täna suuremad kui veel mõni aasta tagasi.
Kogu selle dünaamika ja turbulentsi juures on väga raske üle hinnata julgeole-
kutagatist, mida pakub Eestile kuulumine NATOsse. Eesti ise on liikmesuse algus-
aegadest saadik võtnud oma liitlaskohustusi äärmiselt tõsiselt. Me ei ole juba ammu
üksnes julgeoleku tarbijad, vaid ka tootjad. Eriti ilmekas on kohustuste täitmine
Eesti enda kaitsevõimekuse pidevas arendamises ning rahvusvahelistel missiooni-
del osalemises. Alates 2012. aastast kuulub Eesti nende väheste NATO liikmesmaa-
de sekka, kelle kaitsekulutused on vähemalt 2 protsenti SKPst.
Kaitsekulutuste ja võimekuste ebaühtlane jaotumine on täna NATO üks suuri-
maid sisemisi väljakutseid. Olukord, kus Ameerika Ühendriikide kaitsekulutu-
sed moodustavad ligi kolm neljandikku kogu alliansi kulutustest, ei ole pikemas
1 Diplomaatia nr 31, märts 2006.
2 http://en.ria.ru/russia/20111121/168901195.html
seisab ääretult kaugel tegelikkusest. Õigupoolest tuleks mõelda, kas midagi sellist
oleks tänapäeva muutunud geopoliitilistes tingimustes poliitiliselt üldse võimalik.
[---] Et see nii läks, oli tõeline ime. Baltimaade vastu nii sageli julm olnud ajalugu
avas 1990. aastatel ukse, mis võimaldas kolmel Balti riigil ühineda läänega.”1
Tõepoolest, kui kümme aastat tagasi oli Venemaa peaasjalikult seotud oma
sisemuredega ning lääneriikide konsensus toetas Balti riikide vastuvõtmist Põhja-
Atlandi allianssi, siis juba 2008. aastal oli ilmne, et Venemaa teeb kõik näiteks
Gruusia läänemaailma kaitseliiduga lõimumise ärahoidmiseks. Selleks ei peetud
paljuks alustada ka sõda.
„Kui me oleksime 2008. aastal värahtanud, valitseks juba teistsugune geopolii-
tiline jaotus, ning terve rida riike, keda üritati kunstlikult Põhja-Atlandi allianssi
tirida, oleks tõenäoliselt seal juba olnud,” ütles Venemaa toonane president Dmitri
Medvedev 2011. aasta sügisel kohtumisel Lõuna sõjaväeringkonna esindajatega.2
Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroo-
fiks pidav Venemaa president Vladimir Putin näitas 2013. aastal oma poliitikaga
kogu maailmale, et Venemaa pole mitte üksnes NATO laienemise vastu, vaid teeb
kõik, et ka Euroopa Liidu mõju endise Nõukogude Liidu territooriumil ei kasvaks.
Geopoliitiline olukord kogu maailmas on viimase kümne aastaga põhjalikult
muutunud. Kui veel külma sõja lõpul jagunes maailm kahe suure leeri vahel ning
1990. aastatel olid selgeks domineerijaks Ameerika Ühendriigid, siis täna on pilt
palju kirjum. Uute mõjukeskustena on esile kerkinud Hiina, India, Brasiilia, Pärsia
lahe äärsed riigid, Iraan. Globaalseteks ohtudeks on kiirelt tõusnud küberrünna-
kud, kliimamuutustest tingitud arengud ning massihävitusrelvi jahtivad rahvus-
vahelised terroristid.
See kõik on teinud üldise julgeolekukeskkonna keerulisemaks, riskirohkemaks
ning ettearvamatuks. Mitme erineva mõjuri olemasolul võib tühisena näiv vale-
samm vallandada konflikti, mida on raske ette kujutada. Need võimalused on
kahjuks täna suuremad kui veel mõni aasta tagasi.
Kogu selle dünaamika ja turbulentsi juures on väga raske üle hinnata julgeole-
kutagatist, mida pakub Eestile kuulumine NATOsse. Eesti ise on liikmesuse algus-
aegadest saadik võtnud oma liitlaskohustusi äärmiselt tõsiselt. Me ei ole juba ammu
üksnes julgeoleku tarbijad, vaid ka tootjad. Eriti ilmekas on kohustuste täitmine
Eesti enda kaitsevõimekuse pidevas arendamises ning rahvusvahelistel missiooni-
del osalemises. Alates 2012. aastast kuulub Eesti nende väheste NATO liikmesmaa-
de sekka, kelle kaitsekulutused on vähemalt 2 protsenti SKPst.
Kaitsekulutuste ja võimekuste ebaühtlane jaotumine on täna NATO üks suuri-
maid sisemisi väljakutseid. Olukord, kus Ameerika Ühendriikide kaitsekulutu-
sed moodustavad ligi kolm neljandikku kogu alliansi kulutustest, ei ole pikemas
1 Diplomaatia nr 31, märts 2006.
2 http://en.ria.ru/russia/20111121/168901195.html
