Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kunagi reaalselt tööle hakanudki. Sellisel taustal tuli ka riigil kaasa aidata vaba-
ühenduse loomisele, mis hakkaks rahvale tutvustama ees ootava NATO liikmesu-
sega seotud küsimusi.
Artikli autorid liitusid ühingu asutamise protsessiga 2000. aasta lõpus, kui otsi-
ti inimesi, kes võiksid sellist organisatsiooni eest vedada. Oli vaja nii vabatahtlikus
korras esindusfiguurina kaasa löövat nõukogu esimeest kui ka ühtainsat palgalist
töötajat, tegevjuhti. Loomulikult ei saanud nendel kohtadel olla riigiametnikud.
Algatusrühm, mis oli hakanud koos käima juba sama aasta suvel, saavutas oma
täiskoosseisu novembris-detsembris. Sinna kuulusid Tiia Kurik välisministeeriu-
mist, Madis Mikko kaitseministeeriumist, Liis Klaar ja Trivimi Velliste Riigiko-
gust ning allakirjutanud. Ühingu asutamiskuupäevaks otsustati valida 2. veebruar
2001, mis on ühtlasi Tartu rahu aastapäev. Enne seda oli vaja koostada ühingu põ-
hikiri, millega sai paika pandud ka ühingu eesmärgid ja struktuur. Lepiti kokku, et
tegemist on Eesti NATOga liitumist (hiljem liikmesust) toetava vabatahtliku orga-
nisatsiooniga, millega said liituda kõik neid eesmärke toetavad inimesed.
Ühingu asutamiskoosolek toimus välisministeeriumi saalis ja asutajaid oli kok-
ku umbes 50. Esimesse nõukogusse valiti Liis Klaar, Madis Mikko, Eesti Telekomi
juhataja Jaan Männik, Riigikogu liige Ingvar Pärnamäe, Eesti Euroopa Liikumise
juhataja Aivar Roop, Kalev Stoicescu, turvafirma ESSi juhataja Peeter Tohver ja
Trivimi Velliste. Lisaks valiti revisjonikomisjon, kuhu kuulusid Matti Klaar,
Andres Mihkels ja Toomas Peek. Esimesel nõukogu koosolekul valiti nõukogu
esimeheks Kalev Stoicescu, kes sellel ajal oli tegev erasektoris, ning juhatajaks
üliõpilane Jörgen Siil.
Ühing pidi hakkama jagama kontoriruume tollal välisministeeriumis asunud
Eesti Diplomaatide Kooliga, see jagamine aga erinevatel põhjustel ei õnnestunud.
Kooliga jäädi siiski koostööd tegema. Seejärel pakkus toonase Riigikantselei
eurointegratsioonibüroo (praeguse nimega Euroopa Liidu sekretariaat) direktor
Henrik Hololei algatusel ühingule Rahvusraamatukogus ruume Eesti Euroopa
Liikumine. Naljakal kombel kolis varsti ühingu kontori kõrvalruumidesse ka
Eesti Diplomaatide Kool.
Ühingu algne rahastus tuli peamiselt kaitseministeeriumist, natuke saadi ka
välisministeeriumist. Riigipoolne tugi jäi ka edaspidi alles, kuid toetust saadi ka
teistelt, peamiselt välismaistelt kolmanda sektori organisatsioonidelt, välissaat-
kondadelt ja ka mõnelt erafirmalt. NATOga liitumise järel kujunes üheks suure-
maks rahastajaks NATO peakorter.
Ühingu tegevused
Ühingu peamine eesmärk oli NATO ja tema tegevuse tutvustamine rahvale. Eral-
di tuli tegeleda venekeelse elanikkonnaga, kuna nende hulgas oli toetus NATOga
kunagi reaalselt tööle hakanudki. Sellisel taustal tuli ka riigil kaasa aidata vaba-
ühenduse loomisele, mis hakkaks rahvale tutvustama ees ootava NATO liikmesu-
sega seotud küsimusi.
Artikli autorid liitusid ühingu asutamise protsessiga 2000. aasta lõpus, kui otsi-
ti inimesi, kes võiksid sellist organisatsiooni eest vedada. Oli vaja nii vabatahtlikus
korras esindusfiguurina kaasa löövat nõukogu esimeest kui ka ühtainsat palgalist
töötajat, tegevjuhti. Loomulikult ei saanud nendel kohtadel olla riigiametnikud.
Algatusrühm, mis oli hakanud koos käima juba sama aasta suvel, saavutas oma
täiskoosseisu novembris-detsembris. Sinna kuulusid Tiia Kurik välisministeeriu-
mist, Madis Mikko kaitseministeeriumist, Liis Klaar ja Trivimi Velliste Riigiko-
gust ning allakirjutanud. Ühingu asutamiskuupäevaks otsustati valida 2. veebruar
2001, mis on ühtlasi Tartu rahu aastapäev. Enne seda oli vaja koostada ühingu põ-
hikiri, millega sai paika pandud ka ühingu eesmärgid ja struktuur. Lepiti kokku, et
tegemist on Eesti NATOga liitumist (hiljem liikmesust) toetava vabatahtliku orga-
nisatsiooniga, millega said liituda kõik neid eesmärke toetavad inimesed.
Ühingu asutamiskoosolek toimus välisministeeriumi saalis ja asutajaid oli kok-
ku umbes 50. Esimesse nõukogusse valiti Liis Klaar, Madis Mikko, Eesti Telekomi
juhataja Jaan Männik, Riigikogu liige Ingvar Pärnamäe, Eesti Euroopa Liikumise
juhataja Aivar Roop, Kalev Stoicescu, turvafirma ESSi juhataja Peeter Tohver ja
Trivimi Velliste. Lisaks valiti revisjonikomisjon, kuhu kuulusid Matti Klaar,
Andres Mihkels ja Toomas Peek. Esimesel nõukogu koosolekul valiti nõukogu
esimeheks Kalev Stoicescu, kes sellel ajal oli tegev erasektoris, ning juhatajaks
üliõpilane Jörgen Siil.
Ühing pidi hakkama jagama kontoriruume tollal välisministeeriumis asunud
Eesti Diplomaatide Kooliga, see jagamine aga erinevatel põhjustel ei õnnestunud.
Kooliga jäädi siiski koostööd tegema. Seejärel pakkus toonase Riigikantselei
eurointegratsioonibüroo (praeguse nimega Euroopa Liidu sekretariaat) direktor
Henrik Hololei algatusel ühingule Rahvusraamatukogus ruume Eesti Euroopa
Liikumine. Naljakal kombel kolis varsti ühingu kontori kõrvalruumidesse ka
Eesti Diplomaatide Kool.
Ühingu algne rahastus tuli peamiselt kaitseministeeriumist, natuke saadi ka
välisministeeriumist. Riigipoolne tugi jäi ka edaspidi alles, kuid toetust saadi ka
teistelt, peamiselt välismaistelt kolmanda sektori organisatsioonidelt, välissaat-
kondadelt ja ka mõnelt erafirmalt. NATOga liitumise järel kujunes üheks suure-
maks rahastajaks NATO peakorter.
Ühingu tegevused
Ühingu peamine eesmärk oli NATO ja tema tegevuse tutvustamine rahvale. Eral-
di tuli tegeleda venekeelse elanikkonnaga, kuna nende hulgas oli toetus NATOga
