Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
2003. aasta jaanuarist sai minu teenistuskohaks Eesti esindus NATO peakorte-
ri juures Brüsselis. Esinduse moodustasid kolme Eesti ametkonna – välisministee-
riumi, kaitseministeeriumi ja kaitseväe – esindajad. 2003. aastal jätkusid meie ette-
valmistused NATO täisliikmeks saamiseks. Koos välisministeeriumi ja kaitse-
ministeeriumi kolleegidega uurisime ja võrdlesime teiste riikide delegatsioonide
ülesehitust. Suureks abiks selle juures olid meie USA, Kanada, Taani ja Saksamaa
kamraadid. Delegatsiooni ülesehitamisel oli meil valida kahte tüüpi esinduste va-
hel. Esimene, nn postkasti-tüüpi esindus on minimaalselt komplekteeritud ja saa-
dab kogu info pealinna analüüsimiseks ja vastamiseks, ilma ise sellesse süüvimata.
Seda tüüpi esindused on Luksemburgil ja Belgial. Enamikul riikidest on siiski teist
tüüpi esindused, kus kohapeal tegeldakse teemade analüüsiga ja ollakse osaline ot-
suste väljatöötamisel. Meie võtsime just selle variandi eeskujuks. Minu ülesanne oli
Kaitsejõudude Peastaabile põhjendada ja selgitada, miks me just sellist esindust ta-
hame ning just neid spetsialiste ja inimesi vajame. Lõplikult otsustati esinduse
ametikohtade arv ja struktuur välisministeeriumi, kaitseministeeriumi ja pea-
staabi koostöös Tallinnas.
Tasapisi hakkasid meie read täienema uute inimestega ja nii muutus meie esin-
dus järjest rohkem NATO liikmesriikide esinduste sarnaseks. Sõjaline esindus
NATO juures oli enne 2003. aastat komplekteeritud kolme inimesega, liitumise
hetkeks oli meid juba kümme. Suuruselt oleme siiani jäänud üheks väiksemaks de-
legatsiooniks NATOs. Meist väiksemad esindused on vaid Islandil ja Luksembur-
gil, Belgia ei lähe arvesse, sest nendel on NATO peakorteri vahetus läheduses terve
peastaap, kust nad saavad vajadusel inimesi kiiresti töögruppidesse kaasata.
Pärast liitumiskutse saamist avati liitujatele järk-järgult NATO sõjalised töö-
grupid. Alguses pandi liikmeks kutsutud seitse riiki istuma esimehe paremale käe-
le. Alles pärast liitumist saime tooli oma tähestikujärgsele kohale, Prantsusmaa ja
Taani vahele. Juba 2003. aastal olid NATO struktuurid piisavalt avatud ja andsid
võimaluse kasutada liitlaste kogemusi. Nii olid maaväe soomusvõime arendamise
töögrupis meile kättesaadavad teadmised moodsate soomukite arendamisest ja
hankimisest.
See oli periood, kus me käisime usinalt kõikidel istungitel ja töökohtumistel,
mis tihtilugu kestsid tööpäeva lõpuni. Pärast kohtumisi koostasime memosid ja
ettekandeid kodumaale saatmiseks. Usun, et tänu sellele andsime otsustajatele
Tallinnas hea ülevaate kõigest NATOs toimuvast. Sageli tuli õhtuid veeta töö
juures, et info saaks korralikult vormistatud ja jõuaks hommikuks pealinna.
Abikaasad ja lapsed pidid seetõttu meid tihti kauem töölt koju ootama.
5. jaanuaril 2004 vahetus NATO peasekretär. Lord Robertsoni vahetas välja Hol-
landi poliitik ja diplomaat Jaap de Hoop Scheffer. Päeval, mil uus peasekretär ennast
sõjalistele esindajatele tutvustas, asendasin Sõjalise Komitee istungil kindral Kerti ja
nii õnnestus mul olla esimene Eesti ohvitser, kes uut peasekretäri kätles.
2003. aasta jaanuarist sai minu teenistuskohaks Eesti esindus NATO peakorte-
ri juures Brüsselis. Esinduse moodustasid kolme Eesti ametkonna – välisministee-
riumi, kaitseministeeriumi ja kaitseväe – esindajad. 2003. aastal jätkusid meie ette-
valmistused NATO täisliikmeks saamiseks. Koos välisministeeriumi ja kaitse-
ministeeriumi kolleegidega uurisime ja võrdlesime teiste riikide delegatsioonide
ülesehitust. Suureks abiks selle juures olid meie USA, Kanada, Taani ja Saksamaa
kamraadid. Delegatsiooni ülesehitamisel oli meil valida kahte tüüpi esinduste va-
hel. Esimene, nn postkasti-tüüpi esindus on minimaalselt komplekteeritud ja saa-
dab kogu info pealinna analüüsimiseks ja vastamiseks, ilma ise sellesse süüvimata.
Seda tüüpi esindused on Luksemburgil ja Belgial. Enamikul riikidest on siiski teist
tüüpi esindused, kus kohapeal tegeldakse teemade analüüsiga ja ollakse osaline ot-
suste väljatöötamisel. Meie võtsime just selle variandi eeskujuks. Minu ülesanne oli
Kaitsejõudude Peastaabile põhjendada ja selgitada, miks me just sellist esindust ta-
hame ning just neid spetsialiste ja inimesi vajame. Lõplikult otsustati esinduse
ametikohtade arv ja struktuur välisministeeriumi, kaitseministeeriumi ja pea-
staabi koostöös Tallinnas.
Tasapisi hakkasid meie read täienema uute inimestega ja nii muutus meie esin-
dus järjest rohkem NATO liikmesriikide esinduste sarnaseks. Sõjaline esindus
NATO juures oli enne 2003. aastat komplekteeritud kolme inimesega, liitumise
hetkeks oli meid juba kümme. Suuruselt oleme siiani jäänud üheks väiksemaks de-
legatsiooniks NATOs. Meist väiksemad esindused on vaid Islandil ja Luksembur-
gil, Belgia ei lähe arvesse, sest nendel on NATO peakorteri vahetus läheduses terve
peastaap, kust nad saavad vajadusel inimesi kiiresti töögruppidesse kaasata.
Pärast liitumiskutse saamist avati liitujatele järk-järgult NATO sõjalised töö-
grupid. Alguses pandi liikmeks kutsutud seitse riiki istuma esimehe paremale käe-
le. Alles pärast liitumist saime tooli oma tähestikujärgsele kohale, Prantsusmaa ja
Taani vahele. Juba 2003. aastal olid NATO struktuurid piisavalt avatud ja andsid
võimaluse kasutada liitlaste kogemusi. Nii olid maaväe soomusvõime arendamise
töögrupis meile kättesaadavad teadmised moodsate soomukite arendamisest ja
hankimisest.
See oli periood, kus me käisime usinalt kõikidel istungitel ja töökohtumistel,
mis tihtilugu kestsid tööpäeva lõpuni. Pärast kohtumisi koostasime memosid ja
ettekandeid kodumaale saatmiseks. Usun, et tänu sellele andsime otsustajatele
Tallinnas hea ülevaate kõigest NATOs toimuvast. Sageli tuli õhtuid veeta töö
juures, et info saaks korralikult vormistatud ja jõuaks hommikuks pealinna.
Abikaasad ja lapsed pidid seetõttu meid tihti kauem töölt koju ootama.
5. jaanuaril 2004 vahetus NATO peasekretär. Lord Robertsoni vahetas välja Hol-
landi poliitik ja diplomaat Jaap de Hoop Scheffer. Päeval, mil uus peasekretär ennast
sõjalistele esindajatele tutvustas, asendasin Sõjalise Komitee istungil kindral Kerti ja
nii õnnestus mul olla esimene Eesti ohvitser, kes uut peasekretäri kätles.
