Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Ameerika Ühendriikides mitte vähem mõjukas rühm inimesi, kes Baltimaade lii-
tumist NATOga kõvasti toetas. Kuid ametlik suhtumine oli alguses kaunis ette-
vaatlik. Mäletan ühte kohtumist 1996. aastal. Meie – suursaadik Toomas Hendrik
Ilves ja mina, tol ajal välisminister – kohtusime Eesti Vabariigi uues saatkonnahoo-
nes ühe väga mõjuka USA välispoliitika juhiga. See ütles meile selgesti – teie püüd-
lused saada Euroopa Liidu liikmeks on mõistetavad ja realistlikud. NATOga liitu-
misest ei tasu isegi mitte unistada, see unustage ära. Lõpuks aga juhtus nii, et
NATOga liitusime isegi veidi varem kui Euroopa Liiduga…
2000. aasta Ameerika presidendivalimistel hoidsime pöialt demokraatide kan-
didaadile Al Gore’ile. Uskusime, et ta on president Clintoni NATO laienemispolii-
tika jätkaja. George W. Bushi suhtusime umbusuga. Arvasime, et ta on traditsioo-
niline isolatsionist välissuhetes. Järgnenud aeg näitas, et Bush toetas NATO laiene-
mist kindlakäeliselt.
2002. aasta septembris kohtusin Eesti peaministrina president Bushiga Valges
Majas. Isegi tagantjärele mõtlen, kuidas ja miks see kohtumine üldse toimus.
2002. aasta talvel toimus Salt Lake Citys olümpiamängudel intsident. Nimelt olevat
ühe väikeriigi president sõna otseses mõttes kõndinud USA presidendi kannul ja
muudkui korrutanud, kuidas see riik peab pääsema NATOsse. President Bush oli
sellisest asjaajamisest tõsiselt ärritunud. Peatselt said kõikide kandidaatriikide juhid
NATO peasekretäri lord Robertsoni allkirjaga kirja, milles paluti NATO riikide juh-
te oma liitumispalvetega mitte tülitada, kuna kõik suured juhid on väga hõivatud
NATO tippkohtumise ettevalmistamisega. Nimetatud tippkohtumine pidi toimu-
ma novembris. Kirja saime kevadel…
Selles õhustikus tuli minu juurde USA suursaadik Eestis Joseph M. DeThomas
ja ütles, et valmistatakse ette minu kohtumist USA presidendiga. See tundus täies-
ti ebatõenäoline. Aga suvel tuli minu välisnõunik Simmu Tiik ja ütles, et nüüd võib
pressile öelda, et kohtumine on kindel ja see leiab aset 4. septembril. Mina ütlesin,
et kui see on tõsi, siis öelgu ameeriklased ise. Olin ikka veel kaunis skeptiline. Ise-
gi õhtul enne Valge Maja kohtumist olid mõned meie Ameerika sõpradest veendu-
nud, et tegelikult räägib minuga asepresident Dick Cheney ja president Bush astub
ainult läbi. Või kui tõesti toimub kohtumine Bushiga, siis see on väga lühike, väga
konkreetne, väga hästi ette valmistatud ning oodatakse lühikesi ja selgeid vastu-
seid. Öeldi, et kui teil on kohtumiseks 30 minutit, siis seda on Bushiga väga palju.
Tegelikult kestis kohtumine 45 minutit, peateemaks loomulikult NATO tulevane
laienemine. Kuid Bush ütles mulle muu hulgas: „Teil oli seal Pärnus mingi jama
ühe monumendiga. Hea, et selle ära klaarisite”.1 Ta selgitas ka Ameerika poliitikat
Iraagis. Selle peale ütlesin mina, et demokraatia peab mõnikord otsustavalt ennast
1 2002. aastal püstitati Pärnus Saksa sõdurivormis Eesti sõduri monument, mis peagi eemaldati. –
Toimetaja.
Ameerika Ühendriikides mitte vähem mõjukas rühm inimesi, kes Baltimaade lii-
tumist NATOga kõvasti toetas. Kuid ametlik suhtumine oli alguses kaunis ette-
vaatlik. Mäletan ühte kohtumist 1996. aastal. Meie – suursaadik Toomas Hendrik
Ilves ja mina, tol ajal välisminister – kohtusime Eesti Vabariigi uues saatkonnahoo-
nes ühe väga mõjuka USA välispoliitika juhiga. See ütles meile selgesti – teie püüd-
lused saada Euroopa Liidu liikmeks on mõistetavad ja realistlikud. NATOga liitu-
misest ei tasu isegi mitte unistada, see unustage ära. Lõpuks aga juhtus nii, et
NATOga liitusime isegi veidi varem kui Euroopa Liiduga…
2000. aasta Ameerika presidendivalimistel hoidsime pöialt demokraatide kan-
didaadile Al Gore’ile. Uskusime, et ta on president Clintoni NATO laienemispolii-
tika jätkaja. George W. Bushi suhtusime umbusuga. Arvasime, et ta on traditsioo-
niline isolatsionist välissuhetes. Järgnenud aeg näitas, et Bush toetas NATO laiene-
mist kindlakäeliselt.
2002. aasta septembris kohtusin Eesti peaministrina president Bushiga Valges
Majas. Isegi tagantjärele mõtlen, kuidas ja miks see kohtumine üldse toimus.
2002. aasta talvel toimus Salt Lake Citys olümpiamängudel intsident. Nimelt olevat
ühe väikeriigi president sõna otseses mõttes kõndinud USA presidendi kannul ja
muudkui korrutanud, kuidas see riik peab pääsema NATOsse. President Bush oli
sellisest asjaajamisest tõsiselt ärritunud. Peatselt said kõikide kandidaatriikide juhid
NATO peasekretäri lord Robertsoni allkirjaga kirja, milles paluti NATO riikide juh-
te oma liitumispalvetega mitte tülitada, kuna kõik suured juhid on väga hõivatud
NATO tippkohtumise ettevalmistamisega. Nimetatud tippkohtumine pidi toimu-
ma novembris. Kirja saime kevadel…
Selles õhustikus tuli minu juurde USA suursaadik Eestis Joseph M. DeThomas
ja ütles, et valmistatakse ette minu kohtumist USA presidendiga. See tundus täies-
ti ebatõenäoline. Aga suvel tuli minu välisnõunik Simmu Tiik ja ütles, et nüüd võib
pressile öelda, et kohtumine on kindel ja see leiab aset 4. septembril. Mina ütlesin,
et kui see on tõsi, siis öelgu ameeriklased ise. Olin ikka veel kaunis skeptiline. Ise-
gi õhtul enne Valge Maja kohtumist olid mõned meie Ameerika sõpradest veendu-
nud, et tegelikult räägib minuga asepresident Dick Cheney ja president Bush astub
ainult läbi. Või kui tõesti toimub kohtumine Bushiga, siis see on väga lühike, väga
konkreetne, väga hästi ette valmistatud ning oodatakse lühikesi ja selgeid vastu-
seid. Öeldi, et kui teil on kohtumiseks 30 minutit, siis seda on Bushiga väga palju.
Tegelikult kestis kohtumine 45 minutit, peateemaks loomulikult NATO tulevane
laienemine. Kuid Bush ütles mulle muu hulgas: „Teil oli seal Pärnus mingi jama
ühe monumendiga. Hea, et selle ära klaarisite”.1 Ta selgitas ka Ameerika poliitikat
Iraagis. Selle peale ütlesin mina, et demokraatia peab mõnikord otsustavalt ennast
1 2002. aastal püstitati Pärnus Saksa sõdurivormis Eesti sõduri monument, mis peagi eemaldati. –
Toimetaja.
