Page 2 - nato_web
P. 2
Üksindusest välja
miks eranditult kõik endised Nõukogude liitlasmaad ja isegi endised liiduvabariigid
nii pühendunult ja üksmeelselt NATOsse pürgisid. Naiivsed Lääne inimesed…
Boriss Jeltsini valitsemine Venemaal tegi meie NATO-pürgimuste seletamise
välismaal üksjagu raskeks. Küsiti, kelle vastu te ennast kaitsta kavatsete? Venemaa
on ju kindlalt otsustanud läänega liituda ja igakülgset koostööd teha, ega te ometi
nende poolt mingit kallaletungi ei oota? Me siis vastasime, et muidugi ei oota me
Venemaalt mingit kallaletungi, aga valmistume nii üldiselt… ja muidugi ei tea
keegi, mis suunas Venemaa areng läheb ja kas kahekümne aasta pärast ka mingit
ohtu ei teki.
Venemaa oli avalikult ja igal võimalusel vastu Baltimaade liitumisele NATOga.
Nad kasutasid väljendeid, mida kasutatakse niisugustel puhkudel tänaseni. Hiljuti
kuulsin sama Venemaa peaministri Dmitri Medvedevi suust. Tema sõnul Venemaa
loomulikult aktsepteerib rahvaste vaba tahet, aga riigid, kes teevad otsuseid, millel
on selge mõju Venemaa julgeolekule, peavad arvestama tagajärgedega. Venemaa
võtab kindlasti tarvitusele vastavad abinõud oma julgeoleku tugevdamiseks. Selli-
se vastuse andis peaminister Medvedev Barentsi mere tippkohtumise pressikonve-
rentsil 2013. aasta juunis, kui temalt küsiti, kuidas Venemaa suhtub Soome liitu-
misse NATOga. Täpselt sama vastasid kõrged Vene juhid siis, kui Baltimaad liiku-
sid NATOga liitumise poole aastaid varem.
21. märtsil 1997 toimus Helsingis Venemaa presidendi Boriss Jeltsini kohtumi-
ne USA presidendi Bill Clintoniga. Sellel kohtumisel protestis Jeltsin NATO laiene-
mise vastu endistesse Nõukogude Liidu vabariikidesse. Siiamaani vaieldakse, mis
sellel kohtumisel täpselt toimus. Ameeriklased väidavad, et Jeltsin nõustus kavan-
datava laienemisega. Nii kirjutas ka Washington Post. Venelastel on teine ettekuju-
tus. Nad arvavad, et neid veeti alt ja et tegelikult lubas Clinton, et NATO ei laiene
Baltimaadesse. Võib mõista meie, tolleaegsete Eesti poliitikute närvilisust sellel
ajal, sest ringles ju kõikvõimalikke vandenõujutte.
Suhtumine NATO võimalikku laienemisse Balti riikidesse polnud kaugeltki
ühene ja lihtne ka tolleaegsetes NATO liikmesmaades. Võiks öelda, et enamik liik-
mesriike olid kas üsna ükskõiksed või pigem negatiivsed. Kõik said aru, et tulevase
NATO laienemise otsustavad Ameerika Ühendriigid. Sealgi oli mitmesugust suh-
tumist. Nii avalikus arvamuses kui ka seadusandjate hulgas oli mõjukas rühm ini-
mesi, kes olid igasuguse Venemaa ärritamise vastu. Seega olid nad ka NATO laie-
nemise vastu Baltimaadesse. Mäletan mõningaid väga tigedaid artikleid, mis Balti
riikide pürgimust igati halvustasid, lausa mõnitasid. Väideti, et NATO, st Ameeri-
ka Ühendriigid, on väljapressijate surve all, et võetakse mitteadekvaatseid kohus-
tusi, et USA peab kaitsma riike, kes ise enda kaitsmiseks suutelised pole ja isegi ei
taha midagi selleks teha.
Vaidlustes kasutasime Lääne-Berliini argumenti. Sedagi linna ei olnud sõjaliselt
võimalik kaitsta, ometi hoidis ühine julgeolekusüsteem seal rahu. Loomulikult oli
miks eranditult kõik endised Nõukogude liitlasmaad ja isegi endised liiduvabariigid
nii pühendunult ja üksmeelselt NATOsse pürgisid. Naiivsed Lääne inimesed…
Boriss Jeltsini valitsemine Venemaal tegi meie NATO-pürgimuste seletamise
välismaal üksjagu raskeks. Küsiti, kelle vastu te ennast kaitsta kavatsete? Venemaa
on ju kindlalt otsustanud läänega liituda ja igakülgset koostööd teha, ega te ometi
nende poolt mingit kallaletungi ei oota? Me siis vastasime, et muidugi ei oota me
Venemaalt mingit kallaletungi, aga valmistume nii üldiselt… ja muidugi ei tea
keegi, mis suunas Venemaa areng läheb ja kas kahekümne aasta pärast ka mingit
ohtu ei teki.
Venemaa oli avalikult ja igal võimalusel vastu Baltimaade liitumisele NATOga.
Nad kasutasid väljendeid, mida kasutatakse niisugustel puhkudel tänaseni. Hiljuti
kuulsin sama Venemaa peaministri Dmitri Medvedevi suust. Tema sõnul Venemaa
loomulikult aktsepteerib rahvaste vaba tahet, aga riigid, kes teevad otsuseid, millel
on selge mõju Venemaa julgeolekule, peavad arvestama tagajärgedega. Venemaa
võtab kindlasti tarvitusele vastavad abinõud oma julgeoleku tugevdamiseks. Selli-
se vastuse andis peaminister Medvedev Barentsi mere tippkohtumise pressikonve-
rentsil 2013. aasta juunis, kui temalt küsiti, kuidas Venemaa suhtub Soome liitu-
misse NATOga. Täpselt sama vastasid kõrged Vene juhid siis, kui Baltimaad liiku-
sid NATOga liitumise poole aastaid varem.
21. märtsil 1997 toimus Helsingis Venemaa presidendi Boriss Jeltsini kohtumi-
ne USA presidendi Bill Clintoniga. Sellel kohtumisel protestis Jeltsin NATO laiene-
mise vastu endistesse Nõukogude Liidu vabariikidesse. Siiamaani vaieldakse, mis
sellel kohtumisel täpselt toimus. Ameeriklased väidavad, et Jeltsin nõustus kavan-
datava laienemisega. Nii kirjutas ka Washington Post. Venelastel on teine ettekuju-
tus. Nad arvavad, et neid veeti alt ja et tegelikult lubas Clinton, et NATO ei laiene
Baltimaadesse. Võib mõista meie, tolleaegsete Eesti poliitikute närvilisust sellel
ajal, sest ringles ju kõikvõimalikke vandenõujutte.
Suhtumine NATO võimalikku laienemisse Balti riikidesse polnud kaugeltki
ühene ja lihtne ka tolleaegsetes NATO liikmesmaades. Võiks öelda, et enamik liik-
mesriike olid kas üsna ükskõiksed või pigem negatiivsed. Kõik said aru, et tulevase
NATO laienemise otsustavad Ameerika Ühendriigid. Sealgi oli mitmesugust suh-
tumist. Nii avalikus arvamuses kui ka seadusandjate hulgas oli mõjukas rühm ini-
mesi, kes olid igasuguse Venemaa ärritamise vastu. Seega olid nad ka NATO laie-
nemise vastu Baltimaadesse. Mäletan mõningaid väga tigedaid artikleid, mis Balti
riikide pürgimust igati halvustasid, lausa mõnitasid. Väideti, et NATO, st Ameeri-
ka Ühendriigid, on väljapressijate surve all, et võetakse mitteadekvaatseid kohus-
tusi, et USA peab kaitsma riike, kes ise enda kaitsmiseks suutelised pole ja isegi ei
taha midagi selleks teha.
Vaidlustes kasutasime Lääne-Berliini argumenti. Sedagi linna ei olnud sõjaliselt
võimalik kaitsta, ometi hoidis ühine julgeolekusüsteem seal rahu. Loomulikult oli
