Page 2 - nato_web
P. 2
tõttu: suure kodutöö meie liikmesuse ettevalmistamisel tegid kaitseministeerium
ja kaitsevägi, kes 1991–1992 alustasid meie kaitsevõime arendamist praktiliselt
nullist. Kadriorg, ministeeriumid ja peastaap töötasid koos ühes rütmis.
Aga koduse tegevuse tunnustamise kõrval on sama tähtis aduda ka rahvus-
vaheliste suhete laiemat dimensiooni. NATO laienemisest kujunes 1990. aastatel
Euroopa julgeolekukorralduse ja NATO tuleviku keskseid küsimusi, seda enne-
kõike Kesk- ja Ida-Euroopa postkommunistlike riikide pingutuste ja Asmuse-
suguste visionääride panuse tõttu. Täna kipume unustama, et Berliini müüri ja
NSVL kokkuvarisemise järel valitsesid liitlaste hulgas erimeelsused NATO koha ja
rolli üle uues maailmakorras. Ajaloo lõpu, rahudividendide ja Venemaa kaasa-
mise emotsionaalse narratiivi kõrval leidis idee NATO laienemisest Varssavi pak-
ti aladele esmalt vaenulikku reaktsiooni. Mõtteid oli erinevaid ja üksmeelt nappis.
Ühendriikides leidus hääli, kes kutsusid üles oma väed Euroopast koju tooma ja
organisatsiooni tegevust lõpetama. Mõnes Lääne pealinnas räägiti vajadusest olla
valvel vältimatu kaose ees endises idablokis. Henry Kissinger näiteks pakkus
uutele demokraatiatele välja Austria-tüüpi neutraliteedi, mida Lääs võiks
tagada. Keegi soovitas vaatlejaliikme staatust, teised pakkusid Lääne-Euroopa
Liidu liikmesust NATO asemel jne.
Ameerika Ühendriigid on NATOs teatavasti alati esimest viiulit mänginud.
Piisavalt hästi on tänaseks dokumenteeritud tulised debatid NATO laienemise
küsimustes Clintoni kahe ametiaja jooksul erinevate valitsusasutuste ja isiksuste
vahel. Meil oli õnn omada Washingtonis rohkelt häälekaid toetajaid. Näiteks
meenub Bruce Jacksoni juhitud huvigrupp U.S. Committee on NATO. Tõsi, leidus
ka mõjukaid kahtlejaid, kuid Madridi tippkohtumiseks 1997. aastal oli selge, et
NATO laieneb. Eestil tuli oma tähetundi veel viis aastat oodata, kui Praha kohtu-
mise eel edastas president George W. Bush oma nõunikele sõnumi Balti riikide
NATOsse võtmise kohta, sest nii teha on õige – „it’s the right thing to do”.
Tagantjärele hinnates oli see peaaegu ideaalne ajastus – Ameerika Ühend-
riigid omasid rahvusvaheliselt tohutut mõjujõudu, Lääne suhetes Venemaaga
valitses rahumeelne õhustik, üldine fookus oli konventsionaalselt sõjapidamiselt
nihkunud terrorismivastasele võitlusele. Nii nagu korduvalt oma ajaloos, suutsi-
me ka toona kasutada ära võimaluste akent, mis ilmselt mõni aasta hiljem enam
nii avali poleks olnud.
Täna ei oska me Eestis enam mõelda, milline oleks meie käekäik väljaspool
Euroopa Liitu või NATOt. Oleme rohkem Lääne institutsioonidega lõimunud
ja kaitsevägi, kes 1991–1992 alustasid meie kaitsevõime arendamist praktiliselt
nullist. Kadriorg, ministeeriumid ja peastaap töötasid koos ühes rütmis.
Aga koduse tegevuse tunnustamise kõrval on sama tähtis aduda ka rahvus-
vaheliste suhete laiemat dimensiooni. NATO laienemisest kujunes 1990. aastatel
Euroopa julgeolekukorralduse ja NATO tuleviku keskseid küsimusi, seda enne-
kõike Kesk- ja Ida-Euroopa postkommunistlike riikide pingutuste ja Asmuse-
suguste visionääride panuse tõttu. Täna kipume unustama, et Berliini müüri ja
NSVL kokkuvarisemise järel valitsesid liitlaste hulgas erimeelsused NATO koha ja
rolli üle uues maailmakorras. Ajaloo lõpu, rahudividendide ja Venemaa kaasa-
mise emotsionaalse narratiivi kõrval leidis idee NATO laienemisest Varssavi pak-
ti aladele esmalt vaenulikku reaktsiooni. Mõtteid oli erinevaid ja üksmeelt nappis.
Ühendriikides leidus hääli, kes kutsusid üles oma väed Euroopast koju tooma ja
organisatsiooni tegevust lõpetama. Mõnes Lääne pealinnas räägiti vajadusest olla
valvel vältimatu kaose ees endises idablokis. Henry Kissinger näiteks pakkus
uutele demokraatiatele välja Austria-tüüpi neutraliteedi, mida Lääs võiks
tagada. Keegi soovitas vaatlejaliikme staatust, teised pakkusid Lääne-Euroopa
Liidu liikmesust NATO asemel jne.
Ameerika Ühendriigid on NATOs teatavasti alati esimest viiulit mänginud.
Piisavalt hästi on tänaseks dokumenteeritud tulised debatid NATO laienemise
küsimustes Clintoni kahe ametiaja jooksul erinevate valitsusasutuste ja isiksuste
vahel. Meil oli õnn omada Washingtonis rohkelt häälekaid toetajaid. Näiteks
meenub Bruce Jacksoni juhitud huvigrupp U.S. Committee on NATO. Tõsi, leidus
ka mõjukaid kahtlejaid, kuid Madridi tippkohtumiseks 1997. aastal oli selge, et
NATO laieneb. Eestil tuli oma tähetundi veel viis aastat oodata, kui Praha kohtu-
mise eel edastas president George W. Bush oma nõunikele sõnumi Balti riikide
NATOsse võtmise kohta, sest nii teha on õige – „it’s the right thing to do”.
Tagantjärele hinnates oli see peaaegu ideaalne ajastus – Ameerika Ühend-
riigid omasid rahvusvaheliselt tohutut mõjujõudu, Lääne suhetes Venemaaga
valitses rahumeelne õhustik, üldine fookus oli konventsionaalselt sõjapidamiselt
nihkunud terrorismivastasele võitlusele. Nii nagu korduvalt oma ajaloos, suutsi-
me ka toona kasutada ära võimaluste akent, mis ilmselt mõni aasta hiljem enam
nii avali poleks olnud.
Täna ei oska me Eestis enam mõelda, milline oleks meie käekäik väljaspool
Euroopa Liitu või NATOt. Oleme rohkem Lääne institutsioonidega lõimunud
