Page 1 - nato_web
P. 1
Toomas Hendrik Ilves
Vabariigi President
Eesti Vabariigi teest NATO liikmeks on üksjagu juba justkui kirjutatud.
1990. aastatel ja käesoleva sajandi algul kajastas Eestis teemat rohkelt nii kirjutav
kui ka rääkiv meedia, kuid veelgi enam on sellesisulist kirjandust ilmunud välis-
maal. Vaieldamatult laiahaardelisim ja meie lugejalegi tuntud tervikkäsitlus
alliansi laienemisest on mu hea sõbra, varalahkunud Ron Asmuse „NATO avane-
mine”. Rohkete rahvusvaheliste, eeskätt USA-kesksete käsitluste kõrval on aga
ammu käes tagumine aeg käesoleva Eesti koguteose sünniks.
Ma ei mäleta, kes oli esimene, kes avalikult sõnastas Eesti eesmärgina NATO
liikmeks saamise. Ilmselt leidis see aset 1991.–1992. aastal, kindlasti mitte hiljem.
Paradoksaalselt oli see soov ühtviisi nii iseenesestmõistetav kui ka utoopiline.
NATO tähistas meile omariikluse taastudes midagi laiemat kui ainult „kõva”
julgeolekut – see sümboliseeris loomulikku tagasipöördumist Läände, mis ometi
aga Vene vägede kohaloleku, Moskvas virvendavate revanšistlike meeleolude ja
Läänes valitsenud umbusu tõttu nii kauge unistusena tundus.
NATO liikmesus ei kukkunud Eestile ega teistele Balti riikidele niisama lihtsalt
sülle. Ajalugu ei olnud selles küsimuses sugugi ette määratud ei 1991. aastal ega
ka veel 2000. aastal, isegi mitte pärast Kesk-Euroopa kolmiku liitumist. Kõik oleks
võinud minna ka oluliselt teisiti. Uhkuse ja nostalgiatundega meenutan nüüd
Eesti diplomaatia sihipärast tegevust Tallinnas, Washingtonis, Brüsselis ning
mujal pealinnades. NATOsse ei saanud me ainult välisministeeriumi tubliduse
Vabariigi President
Eesti Vabariigi teest NATO liikmeks on üksjagu juba justkui kirjutatud.
1990. aastatel ja käesoleva sajandi algul kajastas Eestis teemat rohkelt nii kirjutav
kui ka rääkiv meedia, kuid veelgi enam on sellesisulist kirjandust ilmunud välis-
maal. Vaieldamatult laiahaardelisim ja meie lugejalegi tuntud tervikkäsitlus
alliansi laienemisest on mu hea sõbra, varalahkunud Ron Asmuse „NATO avane-
mine”. Rohkete rahvusvaheliste, eeskätt USA-kesksete käsitluste kõrval on aga
ammu käes tagumine aeg käesoleva Eesti koguteose sünniks.
Ma ei mäleta, kes oli esimene, kes avalikult sõnastas Eesti eesmärgina NATO
liikmeks saamise. Ilmselt leidis see aset 1991.–1992. aastal, kindlasti mitte hiljem.
Paradoksaalselt oli see soov ühtviisi nii iseenesestmõistetav kui ka utoopiline.
NATO tähistas meile omariikluse taastudes midagi laiemat kui ainult „kõva”
julgeolekut – see sümboliseeris loomulikku tagasipöördumist Läände, mis ometi
aga Vene vägede kohaloleku, Moskvas virvendavate revanšistlike meeleolude ja
Läänes valitsenud umbusu tõttu nii kauge unistusena tundus.
NATO liikmesus ei kukkunud Eestile ega teistele Balti riikidele niisama lihtsalt
sülle. Ajalugu ei olnud selles küsimuses sugugi ette määratud ei 1991. aastal ega
ka veel 2000. aastal, isegi mitte pärast Kesk-Euroopa kolmiku liitumist. Kõik oleks
võinud minna ka oluliselt teisiti. Uhkuse ja nostalgiatundega meenutan nüüd
Eesti diplomaatia sihipärast tegevust Tallinnas, Washingtonis, Brüsselis ning
mujal pealinnades. NATOsse ei saanud me ainult välisministeeriumi tubliduse
