Tavapärase või tuumasõja oht Euroopas on kahanenud nullilähedaseks. Sellest hoolimata oleme mööda lasknud mitmeid võimalusi viimastel aastatel. Kahe fundamentaalse projektiga ei ole kaasa mindud sellises ulatuses nagu oleks Euroopa julgeolekuks vajalik. Esimene on terve Euroopa ühendamine nii, – nagu Richard von Weizsäcker 1990. aastal sõnastas- et Venemaa lääne piir ei ole enam Euroopa idapiir. Teine on tuuma taristu vähendamine ja täielik elimineerimine Euroopas – Külma sõja jäänuk, milleks täna ei ole põhjendust enam. Euroopa taktikalised tuumarelvad, millel puudub tööülesanne ning on tihti puudulik järelevalve, kipuvad olema terroristidele atraktiivsed sihtmärgid. Seetõttu peaks Euro-Atlandi kogukond, kuhu kuuluvad USA, Venemaa ja Euroopa, olema post-tuuma ühiskond. Post-tuuma ühiskond ei tähenda ilmtingimata, et tuumarelvad kaovad täielikult, sest sinna on veel pikk tee minna. Pigem tähendab post-tuuma seda, et Euro-Atlandi piirkonnas on rahvastevahelised suhted demilitariseeritud ja denukleariseeritud sellisel viisil, et tõuseb pinnale ühiskond, milles hirm on asendatud usalduse ja ühise arusaamisega. Ainult sellisel viisil saame ühiselt edendada Euroopa julgeoleku kogukonda.
Viimasel kümnendil, mis just lõppes, kaitsesime me režiimi, mis on muutunud disfunktsionaalseks, kuna see püüdis hakkama saada ilma Venemaad kaasamata. Kuid progress, mis on viimastel kuudel saavutatud, eriti NATO Lissaboni tippkohtumisel, pakub uusi võimalusi eelseisval teel. Lähitulevikus peab Venemaast ilmtingimata saama „strateegiline partner,“ millele on viidatud NATO strateegilises kontseptsioonis.
Iga progress, mis on saavutatud ühist raketitõrjesüsteemi puudutatult, ei paranda ainult meie ühist julgeoleku positsiooni ja sisuliselt suhteid Venemaa ja NATO vahel, vaid loob ka võimalusi ühisteks abinõudeks teistes desarmeermise küsimustes.
Tuuma status quo riskid on hästi teada: on olemas kurb, kuid realistlik võimalus, et võib järgneda tuumakatastroof, kas läbi õnnetuse – tõenäosus suureneb pidevalt tuuma leviku suurenemise tõttu – või läbi tahtliku kasutuse rahvuste ja terrorirühmituste poolt. Me vajame post-tuuma ja laiapõhjalist Euro-Atlandi kogukonda, et efektiivselt riske ennetada. Euroopa täielik ühinemine ja tee „globaalse nullini“ on sama mündi kaks poolt.
Viimasel kümnendil, mis just lõppes, kaitsesime me režiimi, mis on muutunud disfunktsionaalseks, kuna see püüdis hakkama saada ilma Venemaad kaasamata. Kuid progress, mis on viimastel kuudel saavutatud, eriti NATO Lissaboni tippkohtumisel, pakub uusi võimalusi eelseisval teel. Lähitulevikus peab Venemaast ilmtingimata saama „strateegiline partner,“ millele on viidatud NATO strateegilises kontseptsioonis.
Iga progress, mis on saavutatud ühist raketitõrjesüsteemi puudutatult, ei paranda ainult meie ühist julgeoleku positsiooni ja sisuliselt suhteid Venemaa ja NATO vahel, vaid loob ka võimalusi ühisteks abinõudeks teistes desarmeermise küsimustes.
Tuuma status quo riskid on hästi teada: on olemas kurb, kuid realistlik võimalus, et võib järgneda tuumakatastroof, kas läbi õnnetuse – tõenäosus suureneb pidevalt tuuma leviku suurenemise tõttu – või läbi tahtliku kasutuse rahvuste ja terrorirühmituste poolt. Me vajame post-tuuma ja laiapõhjalist Euro-Atlandi kogukonda, et efektiivselt riske ennetada. Euroopa täielik ühinemine ja tee „globaalse nullini“ on sama mündi kaks poolt.
Loe pikemalt: Montly Mind