Türgit kimbutab raketioht

Hiljutised sõjamängud Iraanis on taas tõmmanud tähelepanu Islami Vabariigi pühendumusele laiendada enda praeguseid ballistiliste rakettide varusid ning arendada suundrakette, et saada jagu olemasolevatest ballistiliste rakettide tõrjest.

imagesHiljutised sõjamängud Iraanis on taas tõmmanud tähelepanu Islami Vabariigi pühendumusele laiendada enda praeguseid ballistiliste rakettide varusid ning arendada suundrakette, et saada jagu olemasolevatest ballistiliste rakettide tõrjest.

„Iraani pikamaaraketid on Ankarat muretsema pannud juba rohkem kui kümnendi,“ ütles Sebnem Udum, Hacettepe ülikooli rahvusvaheliste suhete kaasprofessor, lisades, et ballistiliste rakettide tõrjesüsteem on muutunud Türgi tuleviku kaitseplaanide jaoks olulisemaks.

Samal ajal, „Ankara ei soovi saata Iraanile valesid signaale,“ ütleb ta.

Sel põhjusel seisis Türgi ka läbirääkimistel NATO liikmetega 2010. aastal selle vastu, et käsitleda Iraani ja Süüriat kui erilist ohtu alliansile, kartes, et see kannustaks Iraani ja Süüriat kiirendama enda raketiprogramme.

„Türgi liidrid eelistavad probleeme lahendada julgeolekukoostöö raamistikus, mis põhineb läbirääkimistel, paranenud suhetel ja kaubandusel,“ ütleb Udum.

NATO nõustus lõpuks eemaldama Iraani ja Süüria lõplikust spetsiifiliste ohtude deklaratsioonist, kompromissi tulemusena nõustus Türgi võõrustama üht radari installatsiooni alliansi raketitõrje kaitsekilbi jaoks.

Vaatamata kaitsekilbiga nõustumisele, on Türgi näidanud kavatsust soetada iseseisvat raketitõrje võimekust.

Võimalikul iseseisval raketitõrjesüsteemil on aga potentsiaalsed tagasilöögid, nagu väidab Dennis Gormley, julgeolekuõpingute professor Pittsburgi Ülikoolist ning „Missile Contagion“ autor.

„Türgil ei pruugi hakata olema ligipääsu ballistilise raketi hoiatusinformatsioonile nagu ka mitte eelist töötada NATO partneritega taktika ning protseduuride treeningutel, mis on seotud raketitõrje operatsioonide täiustamisega,“ ütles ta.

Gormley väitel ei tohiks ei Türgi ega NATO keskenduda ballistilistele rakettidele teiste riskide eest kaitsmise arvelt. „Maapealsete suundrakettide rünnakute oht kasvab samuti ning nõuab palju rohkem kui kaitse lennukite vastu,“ arvas Gormley.

Suundraketid on olemuslikult väikesed mehitamata lennukid, mis on disainitud ründemissioonideks. Nende madal trajektoor, võime maskeeruda maastikule vastavalt ning 360-kraadine ründeraadius muudavad praegustele raketitõrjesüsteemidele raskeks neid sihtmärke jälitada ning identifitseerida. Vaatamata teoreetilisele võimekusele madalalt lendavaid suundrakette kinni püüda, „on vajalik lendavate sensorite märkimisväärne arendamine ning radari andmete jagamine, et tagada kaitsevõimet,“ jätkas Gormley.

Iraan on kuulduste järgi importinud 2001. aastal 18 Kh-55 suundrakette ulatusega 3000 km ning arendab Hiina Siidiussil põhinevat suundraketti, mis võib mõeldavasti kanda 105 km hästi kavandatud tuumalõhkepead, Nuclear Threat Initiative järgi.

Türgi ei ole teinud ühtegi teadaannet, mis viitaks tema ettevalmistusele suundrakettide kasvava ohu suhtes, soovides keskenduda vaid ballistilistele rakettidele.

Hilisemad reaktiivlennukid, nagu näiteks F-35 Joint Strike Fighter, on võimelised suundrakettide eest kaitsma, kuid adekvaatseks kaitseks suundrakettide rünnaku eest on vaja teha täiustusi.

Türgi on USA juhitud lennuki ehitamise konsortsiumi liige ning näidanud võimekust osta järgmise 15 aasta jooksul 100 F-35.

„Selline võimekus oleks hea väikesemahuliste rünnakute puhul, kuid lennuki limiteeritud radari raadius tekitaks probleeme suuremate rünnakute korral,“ ütles Gormley.

Allikas: The Journal of Turkish Weekly