Kersti blogi UUS!

Kersti on 21-aastane neiu Lääne-Virumaalt, kes otsustas juba põhikooli lõpus, et kunagi  ta läheb kaitseväkke. Varem ei ole tal olnud isiklikku kokkupuudet kaitseliiduga ega ka riigikaitse tundidega, aga mingisugune soov ta hinges oli. Kersti käis vahepealsel ajal ära Tartu kutsekoolis, kus ta õppis laomajandust ja jõudis ka aasta tööl käia. Nüüd kuskil 6-7 aastat hiljem võttis ta julguse kokku ja tegi lõpliku otsuse 2017 aasta suve lõpus, sest kui mitte nüüd, siis millal veel? Alguses oli hirm küll suur ja veel esimesel päeval kui bussile pidi istuma, mõtles ta, et loobub ja ikka ei võta seda teekonda ette. Eneseuhkus seda teha ei lubanud ning Kersti on selle üle väga õnnelik. Need neli kuud ta elus on olnud väga lahedad ja ta võib kaitseväge julgelt soovitada neidudele kellel selle vastu natukenegi huvi on.

IMG-20181111-WA0002_2

VI sissekanne (14. aprill):

Nüüd on juba kevad käes ja tegeleme jälle rutiiniga. Ehk siis tavaliselt esmaspäeval/teisipäeval liigume metsa ja neljapäev/reede tuleme kasarmusse tagasi. Ja tänu imelistele ilmadele, saame kasutada jälle seda megamõnusat ja haruldast meigi versiooni, ehk camo.

Üldjuhul on meie päevad väga üksluised ja ega meil väga palju uusi asju enam ei ole, kuid mida kevadele lähemale, seda parema meelega liigume maastikule. Ühel nädalal oli ka sooja rohkem, ning kõik nautisid seda tohutult.

Õnneks mulle metsas meeldib ja seal läheb ka aeg kordades kiiremini, ning suure rutiini vahel tekib ka lõbusaid hetki. Näiteks leidsime ühelt positsioonilt veepüssi, mida käsitsesime nagu päris relva.

Kuna meid jaos on vähe ja me peame terve aeg õppusel olles olema side valves, on metsalaagrid ka väsitavad. Parematel öödel saame keskeltläbi 3 tundi magada, sest sidevalve ja ahjuvalve võtavad väga suure osa meie öödest. Eelmisel õppusel oli ühel ööl poole viie ajal häire ja pidime ümber paiknema ja järgmisel päeval oli hästi näha, et meestel on  suur unevõlg.

Minu suureks osaks väljaõppes on maastikuluure. Ehk siis väga palju kilomeetreid on vaja läbida. Õnneks on mõnel korral lubatud kaasa haarata mõni kohv tanklast ja see teeb luure kohe kordades paremaks.

Toitume ikka kuivtoidu pakkidest, mis tegelikult kellegile väga ei meeldi. Pole minu teada kedagi, kes ei võtaks oma toitu kaasa. Korra päevas on meil ka soe toit, mis nüüdseks on valmistatud väliköögi meeskonna poolt. Need poisid süüa teha ikka oskavad ja ma olen alati väga rahul nende toitudega olnud.

Tegelikult suures pildis millestki väga rääkida ei olegi. Päevad on rutiinsed, ning harjutame palju kevadtormiks. Kõik ootavad väga palju reservi saamist ja teevad suuri plaane suveks. Mina aga olen otsustanud, et seon ennast rohkem kaitseväega. Nimelt plaanin hakata tegevväelaseks ja vaadata kaitseväge ka teise pilgu alt. Võin öelda, et mu toakaaslased mu soovi ei mõista ja ega ma isegi seda hästi seletada ei oska. Lihtsalt püüan pingutada selle nimel, et mind hästi vastu võetaks ja et ma saaksin enda tulevaste sõduritega sama hästi hakkama, kui said minu rühmavanemad ja rühmaülemad.


V sissekanne (9. märts):

Veebruaris hakkasime tegelema nö päris allüksuse asjadega. Suures pildis toimub korralik ettevalmistus kevadiseks õppuseks “Kevadtorm”. Ehk siis iga päev teeme oma tavalist rutiini. Käime päev päeva järel maastikul ja tegeleme enda erialaste asjadega. Harjutame läbi teiste üksustega paiknemisi ja enda üksustega ühenduste loomist. Mitte midagi keerulist. Kordame lihtsalt õpitut ja tsiteerides mu rühmavanemat :”Kõik, mis käib läbi käe on südames ja kõik mis südames, on lõpuks ka peas.”

Veebruari lõpus käisin Haanjas suusavõistlustel, kus minuga koos oli veel 5 noormeest. Enne võistlust sain paar korda õhtuti trenni teha Tapa suusaradadel, kuid võrreldes Haanja maastikuga, ei olnud see üldse trenni moodigi.

Võistlustel pidin läbima 5 km pikkuse raja individuaalselt ja patrullsuusatamises võistkonnana 9km, kus peale kolmandat ja kuuendat kilomeetrit oli ka laskmine.

Patrullvõistkond

Patrullvõistkonnale olin mina kui fotograaf ja jaoülem.

Minul individuaalselt ei läinud üldse hästi, aga brigaadi tasemel saavutasime kuuenda koha, mis on täpselt keskmine ja päris hea tulemus. Ööbisime võistluste ajal 2.JvBr territooriumil ohvitseride majas, ehk siis Võrus Kuperjanovis.

Võrust tulles otsustasin koos oma rühmavanemaga ja endise jaoülemaga, et minust saab uus jaoülem tulejuhtimisrühmas. Minu alluvuses on ainult seersandid ja autojuhid, ehk siis inimesed kes teavad oma erialaseid ülesandeid hästi ja neid väga juhendama ei pea. Minu ülesanneteks on käia enne maastikule minekut luures, neile info jagamine ja mõningate otsuste vastuvõtmine. Kuna ma pean liikuma oma meeskonna liikmete vahel päris tihti, olen õhtuks ikka väga kurnatud. Kell 10 õhtul voodisse minnes jään kohe magama kui pea patja puudutab.

Enne maastikule minekut pean osalema ka erinevate inimestega maastikuluures. Kus ma siis otsustan kuhu lähevad mu masinad ja meeskond. Õnneks kuid ka kahjuks on kätte jõudnud juba kevad, ning ilmad on soojaks läinud. Õnneks seetõttu, et õues pole enam nii külm ja sõduritel ei hakka kergelt külm, ning keha ei pea kulutama energiat soojas olemisele vaid saab seda energiat muul moel rakendada. Kahjuks seetõttu et maa vaikselt sulab ja autode võime maastikul liikuda ei ole enam nii hea, ning peab arvestama ohtudega et võib kinni jääda,mis tähendab kohe suuremat ajakulu.

Ootamas enda rühmakaaslaseid maastikule


IV sissekanne (11.02.2019):

Minu uus kuu algas sangpommi tõstmise võistlusega. Kuna õhutõrje pataljonist naiste kategoorias kedagi teist saata ei olnud, saadeti mind. Mitte et ma spordis eriti edukas oleks, pigem selline keskmine, lihtsalt kedagi teist polnud saata.

5

Võistlusel oli meestel hulgaliselt kaalukategooriaid, aga naistel ainult kaks. Kuni 68 kilogrammi ning siis 68 kg ja rohkem. Ma olin siis seal kuni 68kg kategoorias, kus minuga oli veel 2 naist. Ehk siis kõigile oli medalikoht garanteeritud. Mina saavutasin teise koha ning ületasin iseennast. Autasustamisele saabus 1.jalaväebrigaadi brigaadi ülem ja jagas esikolmikutele medalid ja meened.

6

Nüüdseks oleme väljaõppega jalaväe kursuse lõpus. Vahepeal tegime õppetöö käigus erinevaid harjutusi läbi, mis võivad siis jalaväena liikudes ette tulla.

7

8

Miiniväljale sattumine

Siinkohal oleks aus tunnistada, et minu puhul kui ma arvasin, et olen juba tubli seersant ja tean nii mõndagi, tuli väljaõppe käigus ruttu reaalsuskontroll kui selgus, et on veel päris palju asju mida ma ei oska ja ei tea.

Oleme laskelaagris.

9

Väljas on tohutu pakane. Igasugused ilma portaalid näitavad -20 kraadi. Isegi telgis siis kui ahi on tulipunane, on õhus ikkagi päris palju külma. Öösel magades oli jalgadel soe, aga pea juures kippus vesi jäässe minema. Väljas olemisest ei tasu isegi rääkida. Telgist välja astudes tunned kuidas näos kõik lihased lihtsalt pingesse lähevad ja ninaots külmetama hakkab. Ja ega ka sõrmed ja varbad sellest külmast pääse. Siis teed igasugu võimalikke töid, et oleks soe. Väga kurnav on kogu aeg külmas olla. Keha kulutab hirmus palju energiat, et sooja hoida. Aga selle jaoks kütame telgis ahju “maasikaks” ja püüame pisult sooja saada.

10

Teise päeva õhtul toimus meil öölaskmine, kus saime siis lasta pimedas ja oli võimalik silmaga näha kuidas kuul liigub. Ehk siis lasti meil taevasse valgusrakett ja sel hetkel saime lasta kui väljas valgem oli.

Kuigi laager ise kestab 4 päeva, siis mina läksin teise päeva õhtul juba kasarmusse, sest saavutasin sangpommi tõstmises hea tulemuse, pidin minema ka brigaadi esindama.

Brigaadi esindamisel mul hästi ei läinud. Just individuaalsel tasandil. Mu vastas olid imetlusväärsed naised, kes sel hetkel kui mina tegin oma hädised 30 kordust, tegid nemad 120. Suuremas pildis läks aga 1.jalaväebrigaadil väga hästi, saavutasime esimese koha.

11


III sissekanne (10.01.2019):

Vahepeal möödusid jõulud ja ka vana aasta saadeti ära. Jõulude ja aastavahetuse ajal sain olla puhkusel ja nautida aega pere ja sõpradega. See puhkus tundus väga pikk.

Kaitseväe alguses pakuti võimalust osaleda ööjooksul, panin end kirja ja see oli minu jaoks väga lahe kogemus ning selle ajendil panin kirja end ka talvisele ööjooksule.

pilt 1

Puhkuse alguses oli ikka väga harjumatu, et ei peagi kell 6 hommikul üleval olema. Esimene nädal ärkasin tavaliselt hommikul kl 7-8 üles, olenemata sellest, mis kell ma magama läksin. Jõin ära oma hommikukohvi ja hakkasin toimetama. Harjumatu oli lihtsalt niisama istuda ja mitte midagi teha. Ja puhkuse lõpuks oli juba teine rutiin sees. Ehk siis nüüd kasarmus tagasi olles on päris keeruline jälle kell 10 magama minna.

Puhkuse lõpus avastasin end tihti mõttelt, et puhkus võiks juba läbi olla. Saaks tagasi rutiini juurde. Linnakusse tulles oli väga veider tunne siin jälle tagasi olla. Kuna ma saabusin tagasi päev hiljem kui teised, oli kasarmus kummaline vaikus. Kõik olid tundidest väsinud ja lihtsalt pikutasid/magasid. Nüüd on meil jalaväe õpe mõned nädalad, kus väljaõpe on päeval suures osas väljas ja klassitunde eriti ei ole, aga selle õppe raames me lõpuks lähme ka metsalaagrisse üle pika aja. Võiks öelda, et ma isegi ootan seda põnevusega.

Sain nüüd mõningat tagasisidet ja küsimusi millele ma nüüd siin vastaks.

Kuidas igapäeva elu on?

Igapäevaselt ärkame kell 6 hommikul, käime võimlemas, tegeleme hügieeniga ja siis lähme sööma. Tunnid on umbes kella viieni ja peale seda on vaba aeg.

pilt 2

Meie toa inimesed käivad sel ajal kas siis söömas, pesemas või puhkavad. Sealt edasi käime söömas jälle ja siis on taas vaba aeg. Sel ajal käime pesus, sõdurikodus või lihtsalt suhtleme omavahel. Õhtul laulame veel hümni ja siis koristame kasarmut ning kella kümnest on öörahu.

pilt 3

                           

Üks noormees näiteks sööb õhtul kohupiima ja muna.

Kuidas oli alguses tunne ja kuidas on nüüd? Kas on keerulisem või lihtsam?

Võiks öelda, et tunduvalt lihtsam on igapäevaselt. Vastutust on vahepeal võib-olla pisut rohkem, aga ei midagi hullu.

Alguses tulles oli hirm selle ees, et ei saa füüsiliselt hakkama, aga seda muret enam ei ole. Kui siis ainult jooksmise pärast, sest seda ma ausalt öeldes ei jaksa üldse teha.

Kuidas naistesse suhtutakse kaitseväes?

Siiani olen ainult ühe korra negatiivset kuulnud ja see oli ka probleem ühel noormehel, et kuidas küll naised neid sõja ajal juhtida saavad. Kõik muu on olnud minu jaoks positiivne. Ei ole kohanud negatiivsust, kuigi ma saaksin ka sellest aru kui oleks kohanud. Kõigil on enda põhimõtted ja kui kellegile on häiriv, et naisterahvas midagi sellist teeb, siis ma austan seda arvamust, sest see ei ole igapäevane. Aga ma olen peaaegu terve oma ajateenistuse üritanud olla sama tubli kui mehed.

Kas on olnud mõte loobuda?

Muidugi. Korduvalt. Oli periood kus ma ei suutnud kuskilt motivatsiooni leida ja oligi läbipõlemise tunne. Täiesti alguses oli ka neid mõtteid, aga nüüd jälle ei ole. Olen uhke oma seniste saavutuste üle.


 II sissekanne (7.12.2018):

Nüüd on palju aega möödas ja mõndagi juhtunud. Meil oli seersandirännak ehk NAEK-i lõpurännak. Lõpurännakule läksime me jagude kaupa, minu jagu viimasena.

Kersti1

              Meie imeline 6. jagu rännaku alguses

Algas see Vihula mõisa juurest ja lõpetasime Viitnal. Algselt oli rännaku pikkuseks planeeritud ~42km, kuid õnneks või kahjuks tuli meie jaol kokku 51.7km. Alustasime kell 9 hommikul ja lõpetasime alles ~23.30.

Selle distantsi peale olid iga teatud aja tagant erinevad punktid, kus pidi ülesandeid lahendama. Üheks ülesandeks oli näiteks jõe ületus päästepaadiga, kus siis oli nöör peakohal ja saime end terve jaoga edasi tõmmata, kaldal ootas meid “viga saanud” sõdur. Tema pidime toimetama päästepaati ja siis kaldale viima.

Kersti2

Me suutsime ka vahepeal ära eksida. Õigemini me läksime alguses valesti ja tagasi minek tee pealt oleks olnud 3km pikk aga otse läbi metsa oli 1km. Oleksime me ainult teadnud et see kilomeeter on täis soist ja võsast ala, kus vahepeal olid ka jõed. Ehitasime soode ja rabade ületuseks langenud puudest sildasid. Mõni ikka vajus seal soos sisse ja üks jaoliige suutis ka ära kaotada oma nägemisprillid.

Õnneks võtsime asja rahulikult ja tegime korralikku meeskonnatööd üksteist motiveerides ja lõpetasime selle rännaku kõik koos. Rännaku alguses saime kaasa ka oma pagunid, mida kandsime kaasas terve rännaku tsingikastis, mis kaalus siis 15kg. Tassisime seda korda-mööda, sest see oli raske ja ebamugav.

Kersti3

 

Kersti4

Meie jagu rännaku lõpus

Päev peale rännakut oli meil õhutõrje ristimine, kus said meist seersandid ja mõnest ka kapralid.

Seal pidime teadma täht haaval mis tähendab JÕUD ja TAHE, ning neid seletades liikusime küünaldega valgustatud mäest üles.

Kersti5

Kersti6

Ülesannete vahel asju meelde tuletamas

See tehtud, anti meile pagunid, ristiti ära ja siis tegime suud magusaks ehk ülemad olid kohale toonud kringlid ja tee.

Nüüd kolisime tagasi oma vanasse kasarmusse, kus ma alguses elasin ja suureks üllatuseks täpselt samasse tuppa. Minu meelest on siin palju hubasem ja kodusem olla.

Olles nüüd n-srs, on kuidagi teine tunne. Vastutust tundub rohkem olema ja eeskuju peab ka teistele näitama. Ise olen uhke et suutsin kõik ära teha, et välja teenida oma seersandi auaste.

Lähiaegadel õpime klassitundides ja vahepeal on mõnel sõduril au viia läbi ka tunde, ehk siis õpetame asju mida me õppinud oleme. Sain ka mina selle kogemuse osaliseks. Esimest korda tundi läbi viies oli kergelt siuke ärevus, kuid ma arvan et kõige hullem ei olnudki. Nüüd on tunduvalt rohkem vaba aega ja saab ka tegeleda näiteks spordiga.


I sissekanne (14.11.2018):

Mina olen rms Sirge ja võtan järje üle rms Kägu blogilt. Üritan seda teha sama hästi kui tema tegi. Rms Käguga elasin ja teenisin ma koos laskurikursuse ajal ning baaskursus oli meil juba eraldi rühmades ja tubades.

Laskuri kursus oli minu meelest kõige lahedam aeg mis mul siiani on olnud. Muidugi kõige hirmsam ka, sest kõik inimesed olid uued ja päris alguses ei saanud ikka millestki aru. Aga rühm oli meil super ja jagu veel parem. Ülemad olid ka väga lahedad ja toetavad. Näiteks meil oli öörännak ja kuna ma tulin kaitseväkke sellise hirmuga, et ma kardan pimedust, kõndis mu rühmavanem mul kõrval ning julgustas mind. Rääkis minuga juttu ja hoidis mõtted eemal. Tänu talle oli palju julgem olla ning hirm on nüüdseks enam-vähem kadunud.

Baaskursust viis läbi mul pioneeripataljon, kus mina olin ühes rühmas koos pioneeride, suurtükiväelastega ning paari õhutõrjujaga. Võiks öelda, et oli väga huvitav aeg ja rühm. Metsas olime palju ja rohkem kordasime laskuri kursusel läbitud asju. Baaskursuse lõpus anti mulle valida kas lähen pioneeripataljoni või õhutõrjesse, mis oli mu algne valik. Mõlemasse oodati mind väga ja valik oli tegelikult raske. Otsustasin ikka õhutõrje kasuks, kuna lõhkamised on asjad mis mind suhteliselt palju hirmutavad. Baaskursuse lõpetasime rännakuga, mis oli umbes 35 km pikk. Enne seda oli metsalaager ja siis magasime paar tundi (kes jõudis rohkem, kes vähem). Liikuma hakkasime öösel kella kahe ajal. Esimesed 10-15 km olid täisvarustuses, ning ülejäänud rev3-mes+lisapaun. Kui täisvarustuse ära panime, tegime jaoga erinevaid väljaõpet puudutavaid harjutusi, peale seda olime rev-3s ja kõndisime lõpuni. Tempo oli minu jaoks liiga kiire ning ma vahepeal reaalselt mõtlesin loobumisele, sest meestega sammu pidamine oli ülimalt keeruline. Õnneks oli mu rühma ülem ja ka rühm väga toetavad ning nad innustasid mind lõpuni kõndima. Vahepeal küll pisarad silmis ja peas mõte, et istun kohe maha ja enam ei liigu aga ära tegin. Lõpuks kasarmusse jõudes olin ma nii väsinud ja kurnatud, et kaotasin oma veepudeli kuhugi ära ja tänase päevani on see mõistatus kuhu see kadus. Kusjuures peale rännakut saime juba õhtul kell 8 magama minna. See oli nagu kingitus, kuigi hommikul oli ikka tunne et sellest jäi väheseks. Järgmised päevad hooldasime varustust ja reedel oli siis baaskursuse lõpetamine.

Nüüdseks olen omadega jõudnud NAEK-i, ehk siis nooremallohvitseride erialakursusele. Jälle uus rühm, palju juba tuttavaid nägusid, kuid on ka palju võõraid, kellega taas harjuda tuleb. Kuid kõige suurem muutus on see, et õppida tuleb palju. Kui metsas oled harjunud, et füüsilist tegevust on enamik aega, siis siin ragistame ajusid. Esimene päev eriala kursusel ja juba õppisime valemeid ja võtsime suures koguses materjale läbi. Päris ausalt on see mõtlemine väsitavam kui metsas ringi põrkamine. Materjali on tohutult ning iga nädal hakkavad toimuma testid, mis määravad ära kas saad linnaloale või mitte. Teed testi ära, lähed väljaloale, kui mitte, oled nädalavahetusel sees ja saad kohe korralikult aega õppimise jaoks.

Minu suurim pingutus oli nüüd selle kursuse ajal õhuründevahendite õppimine. Alguses olid need ikka täiesti sarnased. Kõik need lennukid ja kopterid olid nii sarnased ja ainuke vahe oligi see, et üks on kopter ja teine lennuk. Olin juba selle õppimisega nii ummikus, et tekkis läbipõlemise tunne. Suheldes ühe ülemaga sai ta murest aru ja oli valmis mind õpetama. Õppisin temaga umbes poolteist tundi ja sain asjad selgeks. Sellest oli ääretult palju abi ja tänu temale sain ma ka selle testi tehtud. Ehk siis väike õppetund mulle: Tee suu lahti ja küsi abi, sind aidatakse hea meelega!