Eesti suursaadik Rootsis külastas Põhjala lahingugrupi peakorterit

Kolmapäeval, 17. veebruaril külastas Eesti suursaadik Rootsis Alar Streimann Enköpingis asuvat Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi peakorterit ning kohtus selle juhtidega. Eesti osaleb koos Rootsi, Soome, Norra ja Iirimaaga 2011.aasta esimesel poolel lahinguvalmiduses olevas Põhjala lahingugrupis.

Foto: Välisministeerium
Foto: Välisministeerium

Kolmapäeval, 17. veebruaril külastas Eesti suursaadik Rootsis Alar Streimann Enköpingis asuvat Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi peakorterit ning kohtus selle juhtidega. Eesti osaleb koos Rootsi, Soome, Norra ja Iirimaaga 2011.aasta esimesel poolel lahinguvalmiduses olevas Põhjala lahingugrupis.

Operatsioonide ülema asetäitja kindralmajor Anders Brännström, lahingugrupi ülem brigaadikindral Stefan Andersson, rügemendi ülema asetäitja kolonel Mikael Åkerström, lahingugrupi staabiülem kolonel Mikael Frisell ja teised Põhjala lahingugrupi juhid andsid ülevaate lahingugrupi ettevalmistuste käigust.

Lahingugrupi juhtriik on Rootsi, kes vastutab lahingugrupi ettevalmistuste eest ning koordineerib koostööd Põhjala lahingugrupis osalejate ning Euroopa Liidu institutsioonide ja teiste liikmesriikidega. Enköpingis asub Põhjala lahingugrupi peakorter, mis korraldab lahingugrupi ettevalmistusi ning vastutab võimaliku operatsiooni planeerimise ja juhtimise eest.

2009. aastal tööd alustanud staabis esindab Eestit major Andres Noole, käesoleva aasta aprillis saadab Eesti Enköpingisse veel kolm staabiohvitseri. Kokku osaleb Eesti Põhjala lahingugrupis umbes 50 kaitseväelasega.

Rootsi on lahingugrupi juhtriik juba teist korda. Eelmine Põhjala lahingugrupi valmisolekuperiood jäi 2008. aasta esimesse poolde ning selles oli Eesti panus samuti 50 kaitseväelast ja lisaks üks tsiviilnõunik.

Enköpingis toimus ka Eesti Vabariigi 92. aastapäevale pühendatud Eesti suursaadiku poolt korraldatud vastuvõtt. Suursaadik kõneles oma sõnavõtus Eesti iseseisvuse saavutamise ajaloost.

Allikas:

Välisministeerium



NATO uus strateegiline kontseptsioon parlamendiliikme vaatenurgast

Kümme aastat pärast praeguse strateegilise kontseptsiooni heakskiitmist on strateegiline keskkond ja NATO ise palju muutunud. Endine Norra välisminister Jan Petersen usub, et NATO arenemine, tema mittesõjalised osad ja tegevusvaldkonnad vajavad selgust.

Kümme aastat pärast praeguse strateegilise kontseptsiooni heakskiitmist on strateegiline keskkond ja NATO ise palju muutunud. Jan Petersen usub, et NATO arenemine, tema mittesõjalised osad ja tegevusvaldkonnad vajavad kõik selgust.

Foto: Høyres Hovedorganisasjon
Foto: Høyres Hovedorganisasjon

1999. aastal terrorismi vaevu mainiti. NATO ei kujutanud veel ettegi nii ambitsioonikat missiooni väljaspool oma tavapärast tegevuspiirkonda nagu Afganistan. Ka laienemisprotsess oli alles algusjärgus.

Kuid juba 2001. aastal rakendas allianss 11. septembri terrorirünnakutele reageerides esmakordselt 5. artiklit. Kaks aastat hiljem oli ta asunud oma kõige raskemale kaugmissioonile Afganistanis. Lisaks on NATO oma ridadesse vastu võtnud kümme uut liiget, loonud uusi struktuure, sõlminud partnerlussuhteid ja tulnud välja selliste algatustega nagu NATO–Venemaa Nõukogu. NATO hoiab „ust lahti” uutele liikmetele ja partneritele ning jätkuvasti edenevad ka tema suhted naabrite ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega.

NATO on demokraatlike riikide liit ja tema liikmesriikide parlamendid on esmatähtis sidekanal kodanike ja NATO juhtide vahel. Just parlamendisaadikutel tuleb sageli oma valijatele selgitada, miks on nappide ressursside kulutamine julgeolekule ja sõdurite eluga riskimine kaugetel operatsioonidel nii tähtis.

Seepärast leian, et uues strateegilises kontseptsioonis tuleks võtta arvesse mõningaid NATO riikide parlamendisaadikute seisukohti. NATO Parlamentaarne Assamblee koostab parasjagu uue kontseptsiooni kommentaari ja mul on au olla selle projekti eriettekandja.

Uuest strateegilisest kontseptsioonist saab allianssi suunav alusdokument. Samal ajal peab see olema loetav ja väljendama sõnaselgelt alliansi väärtusi ning teda ähvardavaid ohte.

Samuti peab ta määratlema põhimõtted, mis muudavad alliansi paindlikumaks, nii et see suudab paremini tulla toime tekkivate väljakutsetega. Mu märkused siin ei kajasta tingimata assamblee kõigi liikmete vaateid, kuid ma usun, et suur osa, kui mitte enamik mu kolleegidest jagab neid.

Me ei saa nõuda oma kodanikelt toetust alliansi missioonidele, kui meile ei ole selge alliansi otstarve. Meil on laiema üldsuse ja eelkõige oma liikmesriikide sõjavägede ees kohustus olla aus ja otsekohene meid ootavate väljakutsete ja selle suhtes, kuidas me näeme nendest tulenevate ohtude leevendamist.

Strateegiateemalises kirjanduses on palju küsimusi, mis kuuluvad julgeolekurubriiki. Keskkonnamured, terrorism, massihävitusrelvade levik, infoühiskond, energiajulgeolek ja paljud muud on teemad, millele vaid viidatakse.

Üsna ühel meelel ollakse ka selles, et meie ees seisvatel strateegilistel väljakutsetel ei ole puhtalt sõjalisi lahendusi. Seda on näha Afganistanis, kus sõjalised aspektid on täieliku lahenduse küll vajalik, kuid mitte piisav osa.

Uus strateegiline kontseptsioon peaks kinnitama julgeoleku ja arengu tihedat seotust ning tegema vastavad järeldused alliansi relvajõudude planeerimise ja siirmise kohta. Selle seotuse pärast on vaja, et poliitilised ja sõjaväelised juhid teeksid ülemeremissioonide kavandamisel ja täideviimisel võimalikult tihedat koostööd. Samuti tähendab see tihedamate sidemete arendamist vabaühendustega ning nende kaasamist.

Kuid on NATO ikkagi poliitilis-sõjaline ühendus. Me peame hoolikalt vaagima, kuidas ja millises ulatuses peab NATO konkreetseid väljakutseid lahendama. Suur julgeolekuprobleem on näiteks rahvusvaheline terrorism – eriti massihävitusrelvade sattumine äärmusorganisatsioonide kätte. Ometi pole selge, kas NATO on ikka õige organisatsioon selle ohuga tegelemiseks.

Demokraatlike riikide liiduna ei tohiks me siiski karta avalikult tunnistada, et me kaitseme oma kodanikke nende eest, kes vägivallaga rüvetavad meie ühiskonna põhimõtteid ja väärtusi. Samuti peaks NATO olema foorum teabevahetuseks ja reaktsioonide koordineerimiseks rünnaku korral.

Väljakutseid, mis võivad mõjutada meie vastastikust julgeolekut, on lihtne loetleda. Sama lihtne ei ole paraku määrata kindlaks võtmevaldkondi, kus NATO peaks etendama märkimisväärset osa.

Kuid see ongi uue strateegilise kontseptsiooni ülesanne.

Kui me jätame kõik julgeolekuriskid NATO kaela, tekib oht, et alliansi ressurssidega tuleb lahendada liiga suurt hulka probleeme. Võimalikke julgeolekuväljakutseid on lõputult, kuid ressursid on piiratud.

Parlamendisaadikud on ressursside piiratusest liigagi teadlikud. Seega on tähtis, et uus strateegiline kontseptsioon keskenduks sellele, mida NATO oskab hästi – planeerimine ja väljaõpe ning sõjaliste operatsioonide, aga ka humanitaar- ja tsiviilhädaabioperatsioonide korraldamine.

Me peame mõistma, et NATO ei saa lahendada kõiki maailma probleeme, vaid on pigem tähtis nurgakivi.

Üks valdkond, kus vaidlusi ei tohiks olla, on sõjaliste võimete arendamine ülesanneteks, mida meil tuleb täita alliansina.

Mõned analüütikud leiavad, et see on kompromiss territoriaalkaitse ja ekspeditsioonivõimekuse vahel. Ometi ei pea olema tingimata tõsi, et valmisolek sõjalise jõu kasutamise heidutamiseks Euroopas ja valmisolek julgeolekuväljakutsete lahendamiseks kaugetel maadel on ülesanded, mis omavahel otseselt võistlevad.

Olenemata sellest, kas relvajõud on kodubaasist 100 või 5000 kilomeetri kaugusel, vajavad nad ikkagi kõige tõhusamat side-, seire- ja muud varustust. Neil on vaja kiiresti liikuda ja olla kaitstud vastase tule eest. Kõige tähtsam on ehk see, et nad peavad saama väljaõppe toimetulekuks mis tahes olukorras.

Me peaksime samuti kaaluma NATO otsustusstruktuuride muutmist paindlikumaks ja kiiremaks. Põhja-Atlandi Nõukogu ja Sõjaline Komitee on iseseisvad organid, kuid nende ühendamine võiks otsustamisprotsessi muuta märkimisväärselt sujuvamaks.

Samas on alliansi otsustamisprotsessis keskne roll konsensusel, mille alusel peaks NATO oma suuri otsuseid tegema ka edaspidi. Kuid kas konsensus on vajalik igal tasandil ja kas vähem tähtsates küsimustes poleks kasulikum mõni muu menetlus? Sedamööda, kuidas allianss kasvab ja kuidas tihenevad meie sidemed muude rahvusvaheliste jõududega, nagu näiteks Euroopa Liidu ja ÜROga, muutub see küsimus üha aktuaalsemaks.

Mõningast tähelepanu väärib ka alliansi laienemine. Varsti võtame vastu kaks uut liiget – Albaania ja Horvaatia. Bukaresti tippkohtumisel deklareerisime kollektiivselt, et tulevikus ootame oma ridadesse ka Gruusiat ja Ukrainat. NATO Parlamentaarne Assamblee on alliansi kiiret ja suurt laienemist tugevalt toetanud.

Sellegipoolest peame varsti nentima, et alliansil on lepingupõhised piirid. Washingtoni lepingu 10. artikkel sätestab selgelt, et alliansiga võib liituda iga Euroopa riik. Kuid Euroopa riike, kes ei ole alliansi liikmed, jääb üha vähemaks. Ühel hetkel peame otsustama, kas see geograafiline piirang on veel asjakohane. Kui vastus on eitav, siis peame kaaluma, mida see tähendab alliansi tuleviku jaoks.

Strateegiline keskkond on radikaalselt muutunud. Aeg on küps uue strateegilise kontseptsiooni jaoks.

NATO pikaealisuse saladus peitub selles, et ta on osutunud kohanemisvõimeliseks organisatsiooniks ja on ikka oluline. Et see jääks nii, peab uus strateegiline kontseptsioon sõnaselgelt määratlema alliansi eesmärgid ja juhtima selle tulevikukümnenditesse.

Jan Petersen on Norra endine välisminister ja praegu NATO Parlamentaarse Assamblee eriettekandja strateegilise kontseptsiooni teemal.

Neljapäeval, 14. jaanuaril võõrustab Norra järjekordset strateegilise kontseptsiooni ekspertgrupi seminari, kus keskendutakse NATO partnerlussuhete tulevikule, nagu ka eelnevatel kohtumistel Luksemburgis ja Sloveenias.

Allikas:

NATO Teataja