Põhja-Atlandi Nõukogu kiitis Londoni konverentsi otsuseid

Nõukogu avalduses märgiti, et Londoni konverentsil näidati nii Afganistani võimude kui rahvusvahelise üldsuse poolt kindlameelsust Afganistani stabiliseerimisel.

Foto: NATO
Foto: NATO

Täna tervitas Põhja-Atlandi Nõukogu (North-Atlantic Council, NAC) Londonis 28. jaanuaril peetud Afganistani-teemalise konverentsi edukaid tulemusi.

Nõukogu avalduses märgiti, et Londoni konverentsil näidati nii Afganistani võimude kui rahvusvahelise üldsuse poolt kindlameelsust Afganistani stabiliseerimisel.

NAC tunnustas Afganistani valitsuse algatust võtta järjest suuremat vastutust julgeolekuküsimustes kõikjal riigis. Liitlased julgustavad Afganistani Rahvuslikku Armeed saavutatud progressi jätkama ning lubavad ettevõtmist jätkuvalt toetada.

NAC rõhutas tugevama ja koordineerituma tsiviiltegevuse jätkamise vajadust Afganistanis ning kiitis Afganistani valitsuse algatusi rahvusliku rahu ja integratsiooni propageerimisel. Olulisena toodi välja valitsuse institutsioonide vahelise koostöö parem koordineerimine, keskendumine humanitaarabile ja aktiivne korruptsioonivastane tegevus.

Londoni konverentsil tõdeti, et rahvusvaheline üldsus on Afganistani toetamises üksmeelne ning NATO on valmis abi jätkamist, kirjutati NAC-i avalduses.

Allikas:

NATO



Lääs lubas miljoneid Talibani lepitamiseks

Tänasel Afganistani konverentsil Londonis lubasid erinevad lääneriigid ühtekokku 140 miljonit dollarit (üle 1,5 miljardi krooni) selle kriisiriigi lepitusfondi, mille abil püütakse Talibani ridadest minema meelitada need mehed, kes tegelevad terrorismiga lihtsalt seetõttu, et neil muud elatusallikat pole.

Tänasel Afganistani konverentsil Londonis lubasid erinevad lääneriigid ühtekokku 140 miljonit dollarit (üle 1,5 miljardi krooni) selle kriisiriigi lepitusfondi, mille abil püütakse Talibani ridadest minema meelitada need mehed, kes tegelevad terrorismiga lihtsalt seetõttu, et neil muud elatusallikat pole.

Foto: ISAF
Foto: ISAF

Lääne ametnikud ei taha siiski näha selle raha kasutamist otsemaksetena, vaid hoopis töökohtade loomisel näiteks põllumajanduses ja turvasektoris. Et praegune mässuline saaks lõpetada isevalmistatud pommide aukude kaevamise ja asuda pigem rosinaid kasvatama või siis kanda õlal AK-47-t selleks, et kaitsta, mitte rünnata.

Konverents, mille kohta oli juba ette teada, et see räägib ka leppimisest Talibaniga, tõi selle toimumiskoha ette ka kümnete afgaanide meeleavalduse. «Me ei kannatanud kogu seda sõda välja selleks, et Taliban naaseks,» ütles 32-aastane arst Tahmina Yousofi uudistevõrgule AFP. «Me oleme pigem valmis võitlema Talibaniga kogu oma elu kui elama Talibani võimu all rahus.»

Suurepärasest eduloost afgaanide endi Talibani vastu pööramisel kirjutas eilne New York Times. Nende terroristide toetajaid leidub põhiliselt vaid puštude seas, kes moodustavad tegelikult vaid 42 protsenti Afganistani rahvastikust. Nimelt teatas üks suuremaid puštude hõime – umbes 400 000-pealine shinwari hõim – et nad asuvad Talibani vastu võitlema ja pistavad põlema iga mässuliste toetaja kodu.

Lisaks lubasid Ida-Afganistanis elavad shinwarid, et juhul, kui Taliban peaks neid ründama, saadab iga pere vähemalt ühe sobivas eas meesliikme Afganistani sõjaväkke või politseisse. Korrakaitsejõududesse, mida lääneriigid selle maa oma rahva hoolde tagasi andmiseks kiirkorras arendada üritavad.

Mainitud otsuse juured peituvad möödunud aasta juulis. Siis jõudsid juba mõnda aega kogunenud pinged shinwaride ja Talibani vahel selleni, et hõim nõudis Kona-nimeliselt terroristide komandörilt, et mässulised hoiaksid eemale nende orgu tammi ehitavatest afgaani inseneridest. Taliban aga röövis kaks inseneri ära.

Seepeale sai shinwaridel villand. Nende ja Talibani kokkupõrkes õnnestus hõimul üks terroristide Pakistanist saabunud komandör tappa ja Kona üle piiri Pakistani ajada.

Esimene sümpaatia hõimu ja NATO sõdurite vahel tekkis ilmselt sellest, et USA eriüksuslased toetasid neid laskemoona ja toiduga. Kuid praegu tsementeerib ületulekut siiski ameeriklaste ja shinwaride kokkulepe, mille kohaselt nad saavad USA-lt oma piirkonna arenduseks miljon dollarit (üle 11 miljoni krooni), mis voolab mööda korrumpeerunud keskvalitsuse näppudest.

Allikas:

Postimees



Välisminister Paet: Afganistan peab jõudma julgeolekuvastutuse ülevõtmise alustamiseni

Paeti sõnul on riigi julgeoleku eest vastutamise üleandmine kohalikele võimudele oluline samm Afganistani riigi ülesehitusel. „Samuti tuleb saavutada kokkulepped, kui ulatuslikke Afganistani julgeolekujõude on rahvusvaheline kogukond võimeline toetama ja rahastama,“ lisas ta.

Välisminister Urmas Paet ütles Londonis rahvusvahelisel Afganistani konverentsil, et lähikuudel tuleb luua eeldused julgeolekualase vastutuse järk-järgulise üleandmise alustamiseks Afganistani võimudele.

Foto: Suurbritannia Välisministeerium
Foto: Suurbritannia Välisministeerium

Paeti sõnul on riigi julgeoleku eest vastutamise üleandmine kohalikele võimudele oluline samm Afganistani riigi ülesehitusel. „Samuti tuleb saavutada kokkulepped, kui ulatuslikke Afganistani julgeolekujõude on rahvusvaheline kogukond võimeline toetama ja rahastama,“ lisas ta.

Paet kinnitas Londoni konverentsil, et Eesti jätkab Afganistani panustamist. „Eesti põhimõte on, et oleme Afganistanis kohal nii kaua kui vaja, kuid viime oma üksused välja niipea kui võimalik,“ kinnitas välisminister.

Välisministri sõnul kavatseb Eesti panustada ka Afganistani integratsiooni fondi (Peace and Integration Trust Fund). „Afganistani lähiaja ülesanne on alustada ühiskonnasisest leppimisprotsessi. President Karzai sõnul on selles oodatud osalema kõik, kes austavad Afganistani põhiseadust ja pole seotud terroriorganisatsioonidega,“ ütles Paet.

Eesti välisministri sõnul on väga oluline ka Afganistani naaberriikide senisest suurem kaasamine Afganistani ülesehitusse.

Välisministrite tasemel peetavast Londoni konverentsist võtsid osa kõik 44 Afganistani rahvusvahelistesse julgeolekuabijõududesse (International Security Assistance Rorce, ISAF) panustavat riiki, Afganistani lähinaabrid, ÜRO, Euroopa Liit ja Maailmapank.

Välisminister Paetil on konverentsi raames kavas veel kohtumised Jordaania, Austraalia ja Türkmenistani välisministriga.

Allikas:

Välisministeerium



Bildt ja Miliband: Afganistani aitamine on kõigi asi

28. jaanuaril võtavad Põhjamaade ja Balti välisministrid koos kogu maailma esindajatega osa Londonis peetavast Afganistani konverentsist.

28. jaanuaril võtavad Põhjamaade ja Balti välisministrid koos kogu maailma esindajatega osa Londonis peetavast Afganistani konverentsist.

Foto: Suurbritannia Välisministeerium
Foto: Suurbritannia Välisministeerium

President Karzai novembrikuine ametisse astumise kõne määratles selgelt riigi ees seisvad ülesanded. President Obama on pannud paika USA sammud, eriti julgeoleku osas. Kuid 2010. aasta alguskuudel tuleb meil ühendada kõigi 43 koalitsiooniriigi ressursid Afganistani juhtkonna toetuseks.

Afganistani missiooni põhjendus on endine: tagada Afganistanile stabiilsus, mis kindlustaks, et see maa ei muutu enam kunagi rahvusvahelise terrorismi kasvulavaks.

Londoni konverentsi eesmärk ongi koondada pingutused ja pakkuda välja selge plaan, kuidas jagada tugevdatud tsiviil- ja militaarressursse. See oli ka EL-i tegevusplaani tuum, mille me võtsime vastu möödunud sügisel ja mida me oleme tasapisi ellu rakendanud.

Esimene ülesanne on mõista meie ees seisvaid väljakutseid. Sissid kujutavad endast lõdvalt seotud isikuid, kes ei võitle pelgalt ideoloogia, vaid raha, võimu, au või ellujäämise nimel. Nad on enda ridadesse kaasanud välismaiseid võitlejaid, kohalikke hõime ja narkokaubandusega tegelevaid isikuid. Afganistani valitsus peab meie toetusega saavutama tavaliste elanike poolehoiu, lõhestama vaenlased ning kindlustama Afganistani naabrite osalemise lahenduste leidmises.

Selleks tuleb rahvusvahelisi pingutusi tugevada eelkõige kolmes valdkonnas.

Esiteks peavad tavalised afganistanlased olema kindlad, et kui rahvusvahelised relvajõud lahkuvad, jääb võim riigis Afganistani võimude, mitte Talibani kätte.

Seepärast keskendub konverents küsimusele, kuidas rahvusvahelised jõud saaksid olla juhendajaks ja partneriks Afganistani riiklikele julgeolekujõududele ning neid arendada. Me teeme selles osas edusamme. Afganistani riiklikud julgeolekujõud osalevad 90% sõjalistes operatsioonides. Kuid ka teha on veel palju. Me soovime eriliselt, et Afganistani valitsus oleks valmis paigutama ja paigutaks rohkem sõjaväelasi ja politseinikke võtmetähtsusega provintsidesse ja ringkondadesse, mida sissid kõige enam ohustavad.

Sisside jaoks, kes tunnevad tugevnevat survet, kui tavalised afganistanlased pöörduvad nende vastu ning sõjavägi tegutseb aktiivsemalt, tuleb meil välja töötada tõsiselt võetav reintegratsiooniprogramm, mis aitaks neil taas liituda tavaeluga. Me loodame, et rahvusvaheline üldsus teatab Londoni konverentsil valmisolekust heldelt rahastada Afganistani enda juhitavat reintegratsiooniprogrammi.

Teine ja sama tähtis väljakutse on tugevdada meie tsiviilpingutusi, mis aitavad Afganistanil luua toimiva riigi, mis suudab kindlustada õigusriigi ja abistada rahvast.

Riigi tasandil peab Afganistani valitsus võitlema korruptsiooniga ning tagama afganistanlastele kõigi vajalike teenuste kättesaadavuse. Kõige tähtsam reform on siiski kohaliku omavalitsuse struktuuride rajamine, mis kindlustaks keskvõimu tõhusa ja kohalikke huve arvestava esindatuse. President Karzai ettepanek korraldada 2010. aastal loya jirga ehk piirkondlike juhtide ja hõimupealike nõupidamine oleks tähtis samm õiges suunas.

Afganistani sisemiste struktuuride ülesehitus puudutab eelkõige afganistanlasi endid, kuid rahvusvaheline kogukond peab olema valmis abistama ning kindel on see, et võitlus riigi valitsemise pärast ei tule kerge ega odav.

Kolmas element sissiliikumise nõrgestamisel on uute suhete sisseseadmine Afganistani ja kõigi tema naabrite vahel. Terrorism, kuritegevus, narkootikumid ja migrandid valguvad aina üle Afganistani piiride. Ometi suudaksid kõik naaberriigid anda palju suurema panuse Afganistani stabiliseerimisse ning terroristide välismaise rahastamise ja toetamise kärpimisse. Selleks peab aga suurenema piirkonna riikide vaheline usaldus. Seepärast ongi Londoni konverentsile kutsutud kõik Afganistani naabrid ja teised tähtsamad piirkondlikud partnerid.

Põhja- ja Baltimaade osalemist Londoni konverentsil hinnatakse kõrgelt ning nende toetus aitab kujundada selgemad ja ühtsemad rahvusvahelised seisukohad.

Kuid lõppude lõpuks ei sõltu edu ainuüksi täna võetud kohustustest ja antud lubadustest, vaid strateegiast ja tegevustest, mida iga riik võtab ette järgnevatel kuudel ja aastatel. Afganistani-Pakistani piirialad on endiselt rahvusvahelise terrorismi kasvulava. Kõik riigid peavad etendama oma osa stabiilsuse tagamisel Afganistanis ja kogu piirkonnas.

Otse-ülekanded Londoni konverentsilt:

[videofile]http://www.flyonthewall.com/FlyBroadcast/fco.gov.uk/Afghanistan2010/video/1/live.php[/videofile]

Veel videosid…

Allikad:

Postimees

afghanistan.hmg.gov.uk



Sven Mikser: Maailm otsib Afganistanile uusi lahendusi

Selleks, et afgaanid rahvusvaheliste julgeolekujõudude ja teiste välispanustajate püüdlusi toetaks, peame ühest küljest suutma rahvast veenda, et oleme nendega nii kaua kui vaja, teisalt aga tuleb meil ette näidata ka lühiajalist edu võitluses Talibaniga, kirjutab Eesti NATO Ühingu nõukogu esimees Sven Mikser Eesti Päevalehes.

Londonis toimub täna esinduslik rahvusvaheline konverents, kus arutatakse maailma üldsuse tegevust Afganistani stabiliseeri misel ja ülesehitamisel.

Foto: ERR
Foto: ERR

Viimase aasta jooksul on palju räägitud uuest strateegilisest lähenemisnurgast Afganistani operatsioonile. Põhjusi selleks on mitu.

Esiteks on USA koalitsiooni juhtriigina uues poliitilises olukorras: Barack Obama on rõhutanud, et kui Iraagi ründamine oli George W. Bushi poliitiline otsus, siis Afganistani sõda on puhtalt vajadusepõhine. Otsus asuda Iraagist välja tõmbuma ja keskenduda „tegelikule probleemile” tagab Afganistanile ka suurema avaliku tähelepanu. Kui Bushi välispoliitiline õnnestumine või läbikukkumine sõltus Iraagist, siis Obama jaoks on kriitiline test just Afganistan. Otsus loobuda seal lääneliku demokraatia juurutamisest ja keskenduda al-Qaida väljajuurimisele on Obama jaoks pragmaatiline valik.

Teiseks – ja see on veelgi olulisem – on reaalne julgeoleku olukord Afganistanis viimastel aastatel halvenenud. Jah, teede ja koolimajade ehitamisel on ette näidata mõndagi toredat, ent Talibani ei ole suudetud loodetud määral ohjeldada ning lääne toetusel valitsevad Afganistani võimustruktuurid on korrumpeerunud ja ebaefektiivsed.

Kuidas võita südameid?

Selleks, et afgaanid rahvusvaheliste julgeolekujõudude (ISAF-i) ja teiste välispanustajate püüdlusi toetaks, peame ühest küljest suutma rahvast veenda, et oleme nendega nii kaua kui vaja, teisalt aga tuleb meil ette näidata ka lühiajalist edu võitluses Talibaniga. Sõdadest muserdatud rahvas on mõistagi ettevaatlik panustama võõrvägedele, kes ühel hetkel võivad kotid kokku pakkida ja jätta neid kohaliku kättemaksuhimulise äärmus rüh mituse meelevalda.

Samuti peame demokraatia juurutamise püüetes olema või vähemalt näima taktitundelised ja erapooletud. Kui survestame kohalikku võimu lõhkuma aastasadade jooksul kujunenud ühiskondlikku korraldust ja juurutama võõraid doktriine, siis riskime sellega, et meie toetusel enam-vähem demokraatlikult valitud valitsejad kaotavad oma rahva respekti. Teine oht on see, et kohalik võim, kelle kaudu Afganistani ülesehitamist „afganiseerida” püüame, osutub seda võrd korruptiivseks või ebatõhusaks, et diskrediteerib kogu doonorkogukonna häid kavatsusi.

Eeltoodut arvestades on mõis tetav, miks enamik uue strateegia otsijaid peab võtmeküsimuseks turvatunde pakkumist tsiviilelanikele. Ent afgaanide südamete võitmise ja hoidmise kõrval tuleb ISAF-i osalisriikidel pidevalt tegelda ka omaenda kodumaise toetuse hoidmisega. Need kaks eesmärki on mõnikord raskesti ühitatavad. Sõjalise panuse suurendamine ja suurematele asustuskeskustele keskendumine tähendab suuremaid ohvreid koalitsioonivägede seas. Pealegi nõuavad ka lääneriikide valijad oma valituilt käegakatsutavaid edusamme, ilma milleta on kuhjuvaid ohvreid ja kulutusi keeruline õigustada. Lisaks ootab lääne avalikkus oma juhtidelt, et seaksime Afganistanile antava abi sõltuvusse Kabuli suutlikkusest ohjata korruptsiooni ja järgida häid valitsemistavasid. Toetuse tingimuslikkus läheb paratamatult konflikti vajadusega veenda afgaane, et juhtugu mis tahes, me oleme nendega nii kaua kui vaja.

Pikk väljumisstrateegia

Samuti nõuab aeglasest progressist, ohvritest ja operatsiooni kõrgest hinnast frustreeritud lääne avalik arvamus oma juhtidelt väljumisstrateegiat koos ajakavaga. Kuna enneaegse lahkumise korral pole välistatud ei Talibani ega al-Qaida naasmine, nähakse lääne pealinnades lahendusena Afganistani oma julge olekujõudude ülesehitamist. Samal ajal on seni veenva vastuseta küsimus, kuidas suudab riik mis tahes ajaraamis üle võtta mitmesaja tuhande mehelise armee ja politsei finantseerimise.

Põllumajandus – oopiumi põl lundus välja arvatud – on sõdades laastatud ja selle taastumine sõltub seni puuduvast infrastruktuurist. Mineraalsete ressursside ekspluateerimis õi gu se müük välismaistele ettevõtetele, mida ühe lahendusena välja pakutakse, on ajaloos osutunud üheks kindlamaks läänevastasuse genereerimise viisiks mis tahes arengumaal. Kui tulevastel presidendivalimistel seisame silmitsi olukorraga, kus lääne maksumaksjalt palka saava armee ülemjuhatajaks pürivad äärmuslike vaadetega populistlik ja populaarne usujuht ning lääne soosikust korrumpeerunud hõimuvanem, siis on häid lahendusi hilja otsida.

Tõeline väljumisstrateegia võiks seisneda demokraatia ja inimõiguste selliste miinimum standardite poole püüdlemises, mis oleksid nähtavas tulevikus saavutatavad ega tekitaks liigset tülgastust ka lääne avalikus arvamuses. Kui samal ajal saavutada nähtavat edu Talibani-vastases sõjas ja parandada lihtsate afgaanide elustandardit, võib talutava hinnaga minimaalne stabiilsus olla saavutatav. Aga seegi on pikk teekond, mis eeldab meilt vaenlasest suuremat kannatlikkust.

Allikas:

Eesti Päevaleht