Väike sõda, mis vapustas maailma?

Kui lääs kõnelnuks diplomaatilise kombineerimise asemel Venemaaga ühehäälselt, jäänuks Gruusia sõda pidamata, väidab Ronald Asmus. Äsja ilmunud raamatut luges ajaloolane Ingmar Haav.

Kui lääs kõnelnuks diplomaatilise kombineerimise asemel Venemaaga ühehäälselt, jäänuks Gruusia sõda pidamata, väidab Ronald Asmus. Äsja ilmunud raamatut luges ajaloolane Ingmar Haav.

Nagu raamatu pealkirjast võib välja lugeda, olid 2008. aasta augustis Gruusias toimunud sõjal märksa kaalukamad tagajärjed, kui tavavaatleja seda hoomata võib.

Vähemasti nii arvab Ron Asmus, kelle silmis oli see konflikt midagi märksa enamat kui Venemaa sekkumine tsiviilelanike ja rahuvalvajate kaitseks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Ühtlasi leiab Asmus, et tegemist ei olnud vaid Moskva varjatud sooviga luua piirkonda kaks uut vasallriiki.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Briti kaos

Teretulnud ebakindlus, häbiväärne kaos. Sellises meeleolus ärkas Briti ühiskond üles pärast oma elava mälu kõige kummalisemat valimisööd.

Edward LucasTeretulnud ebakindlus, häbiväärne kaos. Sellises meeleolus ärkas Briti ühiskond üles pärast oma elava mälu kõige kummalisemat valimisööd.

Seda kaost kirjeldada on samavõrd lihtne kuivõrd keeruline on teda õigustada. Tuhanded inimesed seisid mõttetult järjekordades, et anda oma hääl, kuid nad ei saanud seda teha, sest valimispunktid polnud piisavalt mehitatud, et valimissedeleid jagada.

See rikuks mainet riigil, kes alles õpib demokraatiat pärast totalitaarse võimu all oldud aastakümneid. Kui midagi sellist oleks juhtunud Afganistanis või Ukrainas, tuututaksid Briti valimisvaatlejad hukkamõistvalt. See on häbistav riigile, kellele meeldib mõelda endast kui parlamentaarse demokraatia musternäitest. Miski muu ei saaks paremini kokku võtta leiboristide loodud ülemakstud, alakoormatud ning kodanikele kättesaamatut avalikku sektorit kui kasutu valimisametnik Sheffieldis, kes ütles: „Ma ei süüdista kedagi.” Ta ei suutnud mõista: meie süüdistasime teda.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Vseviov: 9. mai seostamine Vene lipuga on arusaamatu

Ajaloolane David Vseviov arvab, et eilse võidupäeva pronkssõduri juures tähistamise mastaapsuse võti on aastas 2007, kuid peab arusaamatuks, miks toodi selle võidupäeva tähistamisel välja Venemaa lipuvärvid.

Foto: www.concert.ee
Foto: www.concert.ee

Ajaloolane David Vseviov arvab, et eilse võidupäeva pronkssõduri juures tähistamise mastaapsuse võti on aastas 2007, kuid peab arusaamatuks, miks toodi selle võidupäeva tähistamisel välja Venemaa lipuvärvid.

«Siin on muidugi mitu asja koos, sest nii mastaapsetel nähtustel pole ühest vastust. Tuletades meelde ka meie käitumist omal ajal, kui paljus oli see kantud protestivaimust nii mõnigi kord, siis ka antud juhul langevad mitmed asjad kokku: protestivaim, siis – midagi pole parata, kui need teleprogrammid, mida inimesed vaatavad, räägivad selle sündmuse tähtsusest ja suurusest pidevalt. Pluss väga paljudel on isiklik seos sõjaga – nii paljude inimeste vanavanemad on sõdinud ja venekeelsetel inimestel valdavalt just sellel poolel,» arutles Vseviov.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Vseviov: venelaste poolehoid NATO-le kujuneb pikka aega

Ajaloolane David Vseviov on veendunud, et siinsete venelaste vastuseis NATO-le väheneb aja jooksul, kuid selleks kulub rohkem kui põlvkonna jagu aastaid.

David VseviovAjaloolane David Vseviov on veendunud, et siinsete venelaste vastuseis NATO-le väheneb aja jooksul, kuid selleks kulub rohkem kui põlvkonna jagu aastaid.

Vseviovi sõnul tuleneb venelaste vastuseis NATO-le kultuurilisest ja hariduslikust taustast. “Kui ikkagi terved põlvkonnad on kasvatatud selle teadmisega, et see on üks inimsööjate blokk, siis on ju väga raske paarikümne aastaga või ühe põlvkonnaga muuta seda arvamust, ” rääkis ta Vikerraadio saates “Uudis+”.

Loe edasi ERR-st!

Allikas:

ERR Uudised



Harri Tiido: Gruusia sõda ja Venemaa suurõppused muutsid NATO mõtlemist

Välisministeeriumi poliitika asekantsler Harri Tiido ütles Delfile, et sel ja järgmisel aastal korraldatavad NATO õppused Balti riikides ei ole otseselt ajendatud Venemaa äsjastest manöövritest. NATO julgeolekupoliitiline mõtlemine on pärast Gruusia sõda siiski muutunud.

Õppused Zapad möödunud aastalVälisministeeriumi poliitika asekantsler Harri Tiido ütles Delfile, et sel ja järgmisel aastal korraldatavad NATO õppused Balti riikides ei ole otseselt ajendatud Venemaa äsjastest manöövritest. NATO julgeolekupoliitiline mõtlemine on pärast Gruusia sõda siiski muutunud.

Balti riigid on samuti NATO riigid, seega on tegemist NATO õppustega liikmesmaade osalusel. Üldreeglina toimuvad taolised õppused pikemaajalise kava alusel ja seetõttu vahetu seos märgitud Venemaa õppustega puudub. Samas ei saa eitada, et sündmused nagu Venemaa-Gruusia sõda ja küsimuses mainitud manöövrid on mõjutanud ka NATO julgeolekupoliitilist mõtlemist.

Loe edasi Delfist!

Allikas:

Delfi



Tiido: katastroof võib Poola ja Venemaa suhteid parandada

Välisministeeriumi asekantsleri Harri Tiido arvates võib Smolenski lähedal aset leidnud lennukatastroof Venemaa ja Poola suhteid koguni parandada.

Foto: Välisministeerium
Foto: Välisministeerium

Välisministeeriumi asekantsleri Harri Tiido arvates võib Smolenski lähedal aset leidnud lennukatastroof Venemaa ja Poola suhteid koguni parandada.

Harri Tiido rõhutas Vikerraadio saates “Reporteritund”, et see on riigile (antud juhul Venemaale – toim.) äärmiselt kahjulik, kui selline kohutav õnnetus juhtub tema territooriumil. “Selline väike süümekas on sees ja see võib, kui seda poliitiliselt mõistlikult ära kasutada, kahe riigi suhetele kaasa aidata,” ütles Tiido.

Asekantsler märkis, et Venemaa on ametlikul tasandil juhtunuga seoses soliidselt käitunud. Ta tõi näiteks president Dmitri Medvedevi kodulehe, kust võis leida koguni poolakeelse pöördumise.

Loe edasi ERR-st!

Allikas:

ERR Uudised



Talle sai saatuslikuks kannatamatus

Poola on sümbolite maa. Cze¸stochowa Must Madonna (imettegev ikoon – toim) on riigi kõige paremini tuntud sümbol (Lech Walesa kannab seda oma revääril). Solidarnos´c´i edevad sümbolid kehastasid võitlust kommunistliku režiimiga. Ja Katõn oli neist kõi-gist kõige võimsam, kirjutab Edward Lucas.

Foto: Välisministeerium
Foto: Välisministeerium

Poola on sümbolite maa. Cze¸stochowa Must Madonna (imettegev ikoon – toim) on riigi kõige paremini tuntud sümbol (Lech Walesa kannab seda oma revääril).

Solidarnos´c´i edevad sümbolid kehastasid võitlust kommunistliku režiimiga. Ja Katõn oli neist kõi-gist kõige võimsam: Nõukogude süsteemile igiomane kombinatsioon suurest kuritööst, millele järgnes suur vale. Julmade karistuste abiga sunniti kommunistlikus Poolas inimestele peale väidet, et süüdi olid natsid, mitte Nõukogude Liit. Lääne argpükslik käitumine raputas soola haavale.

Häbiväärselt üritasid Briti võimud takistada Katõni memoriaali rajamist Londonisse: meie ametnikud kartsid Nõukogude Liidu viha. Ka pärast seda, kui Mihhail Gorbatšov lõpuks tunnistas tõde Katõni kohta, lükkus ohvrite õiguslik rehabiliteerimine edasi ja arhiivid jäid suletuks. Vladimir Putini ajal hakkas kell tagurpidi käima. Vene meedias hakkasid regulaarselt ilmuma artiklid, mis seadsid küsimärgi alla Nõukogude Liidu süü Katõni veresaunas. Ja seda mitte üksnes marginaalsetes natsionalistlikes väljaannetes, vaid ka peavoolu meedias, isegi selles, mis kuulub valitsusele.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Strobe Talbott: USA tuumarelv ei lahku Euroopast enne, kui teised riigid on valmis võrreldavaid samme astuma

Äsja Eestit külastanud Strobe Talbott tunnistab usutluses Argo Ideonile, et praegune USA valitsus oleks võinud Obama presidendiaja algul rohkem Euroopa riikidega konsulteerida.

Äsja Eestit külastanud Strobe Talbott tunnistab usutluses Argo Ideonile, et praegune USA valitsus oleks võinud Obama presidendiaja algul rohkem Euroopa riikidega konsulteerida. Ta esitab oma arusaama, mis põhjustel näib eurooplastele teinekord, et Ameerika on siinse maailmanurga viimasel ajal ära unustanud. Venemaa NATO-vaenulikkuse vähenemist aga tasub Talbotti hinnangul lihtsalt oodata.

Strobe Talbott oli USA asevälisminister Bill Clintoni administrat­siooni ajal. Toona oli tal väga tugevalt käsi sees diplomaatilises taustatöös, mida Ameerika tegi Vene vägede väljaviimiseks Eestist.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Kõrgõzstanis asendub üks klann teisega

Kõrgõzstanis pole revolutsiooni, vaid toimus riigipööre. Üks klann lihtsalt asendub teisega ja soojad kohad jagatakse uutele pereliikmetele. Kes vabatahtlikult võimust loobub, saab kodus naise käest peksa, nagu eelmine president Askar Akajev, kirjutab politoloog Rein Müllerson.

Foto: ÜRO
Foto: ÜRO

Kõrgõzstanis pole revolutsiooni, vaid toimus riigipööre. Üks klann lihtsalt asendub teisega ja soojad kohad jagatakse uutele pereliikmetele. Kes vabatahtlikult võimust loobub, saab kodus naise käest peksa, nagu eelmine president Askar Akajev.

Minu arvates on need värvilised revolutsioonid üldse ülepuhutud asjad ja eriti osas, mis puudutab Kõrgõzstani. Seal polnud tegelikult mingit revolutsiooni.

Ka 2005. aastal, mil võimult kõrvaldati nn „tulpide revolutsiooniga“ Askar Akajev – enne seda kasutas nüüd võimult tõugatud president Kurmanbek Bakijev demokraatlikku sõnavara. See on täiesti tavaline, et võimul olija on diktaator ja opositsioonis olija räägib demokraatlikest ideedest. see oli nii tookord ja on praegu ka.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Mihkel Mutt: maailm ei ole mustvalge

Moskva metroos toime pandud terroriaktide tõlgendamisel tekivad keerukad dilemmad, näitab kolumnist Mihkel Mutt.

Foto: Postimees
Foto: Postimees

Moskva metroos toime pandud terroriaktide tõlgendamisel tekivad keerukad dilemmad, näitab kolumnist Mihkel Mutt.

Sündmused meenutavad pidevalt, et maailm pole mustvalge. Meie suhtumist kujundavad täiesti vastandlikud motiivid. Võtame väikerahvad ja nende õiguse lahku lüüa. Ise nad nimetavad seda võitluseks sõltumatuse eest, enesemääramisõiguseks.

Need, kelle koosseisu nad seni kuulunud, peavad seda separatismiks. See on meile arusaadav ja mõistetav teema, sest Eesti, olles ise väike ja olnud aastasadu kellegi omanduses, on instinktiivselt väikerahvaste iseseisvumise poolt.

/…/

Asja muudab keeruliseks osapoolte üldine emotsionaalne värving meie teadvuses. Venemaa puhul on see ajaloost tingituna pigem negatiivne. Afgaanide (kes pole muidugi väikerahvas) võitluses Nõukogude Liiduga olime nende poolt (kui just mõni meie sõber või sugulane polnud parajasti Vene kroonu poolt kamandatud nende vastu sõdima). Olime seda põhimõttel, et meie vaenlase vaenlane on meie sõber. Nüüd, kus afgaanid võitlevad NATO vägedega (ja eesti poisid koos nendega), on asjad pigem vastupidi.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Imbi Paju ühendab ajaloos eestlased, venelased, soomlased ja juudid

22. märtsil kõlas Tallinna Euroopa majas põhiliselt vene keel – Imbi Paju tutvustas oma värskelt vene keeles ilmunud raamatut „Tõrjutud mälestused”. Saal oli Eesti isamaalist vaimu triiki täis.

22. märtsil kõlas Tallinna Euroopa majas põhiliselt vene keel – Imbi Paju tutvustas oma värskelt vene keeles ilmunud raamatut „Tõrjutud mälestused”. Saal oli Eesti isamaalist vaimu triiki täis.

„See on raamat, milles räägitakse ajaloo traagilistest lehekülgedest inimlikult arusaadavas keeles. Nüüd on olemas „Anne Franki päevik”, mis räägib Eesti ajaloosündmustest,” ütles noor aktivist Jevgeni Krištafovitš raamatuesitlusel.

Imbi Paju isik tõmbab ligi ärksa vaimuga vene noori. Pajuga käib tihedalt läbi Sergei Metlev, kes on saanud kuulsaks sellega, et on pidanud kaitsekõnesid eesti keelele Eesti noorte venelaste seas.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Vene-ekspert: läänes segunevad naiivsus ja suutmatus

Kogu mantra niinimetatud ühistest huvidest käib juba 1991. aastast. On tõepoolest mõningaid ühiseid huvisid ametliku Moskva ning eurooplaste ja ameeriklaste vahel, nagu neid oli ka NSVLi ja lääne vahel.

Foto: ww.carnagie.ru
Foto: ww.carnagie.ru

Kogu mantra niinimetatud ühistest huvidest käib juba 1991. aastast. On tõepoolest mõningaid ühiseid huvisid ametliku Moskva ning eurooplaste ja ameeriklaste vahel, nagu neid oli ka NSVLi ja lääne vahel.

“Kogu mantra niinimetatud ühistest huvidest käib juba 1991. aastast. On tõepoolest mõningaid ühiseid huvisid ametliku Moskva ning eurooplaste ja ameeriklaste vahel, nagu neid oli ka NSVLi ja lääne vahel,” ütles Ševtsova.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Raha eraldamine on USA julgeolekupoliitika tööriist

350 miljonit dollarit on märkimisväärne, aga mitte silmatorkavalt suur summa, hindab kaitseuuringute keskuse teadlane Kaarel Kaas USA rahaeraldist kuuele Ida-Euroopa riigile.

Foto: www.icds.ee
Foto: www.icds.ee

350 miljonit dollarit on märkimisväärne, aga mitte silmatorkavalt suur summa, hindab kaitseuuringute keskuse teadlane Kaarel Kaas USA rahaeraldist kuuele Ida-Euroopa riigile.

USA kaitseministeerium eraldas Gruusiale, Eestile, Lätile, Leedule, Ungarile ja Horvaatiale 350 miljonit USA dollarit Afganistani missioonidel sõdimiseks. Eesti kulutab enda seni rahaeraldise luuredroonide ja miinipildujate ostmiseks.

Rahaline abi eraldamine kui üks USA välis- ja julgeolekupoliitika teostamise tööriistu on pika ajalooga ning üsna rutiinse iseloomuga nähtus, ütles Kaarel Kaas Eesti Päevalehele.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Margus Kolga: tuumarelv kaob – kas tõesti?

Tuumarelvavaba maailm kui eesmärk on üllas ning seda tuleb toetada, kuid arengud peaksid olema tasakaalus ning NATO ei tohiks olla see organisatsioon, kes praeguses olukorras vähendamist ühepoolselt alustab. tark ei torma, kirjutab Margus Kolga.

Margus Kolga on välisministeeriumi diplomaat

Tuumarelvavaba maailm kui eesmärk on üllas ning seda tuleb toetada, kuid arengud peaksid olema tasakaalus ning NATO ei tohiks olla see organisatsioon, kes praeguses olukorras vähendamist ühepoolselt alustab. tark ei torma, kirjutab Margus Kolga.

Tuumarelvad, tuumaheidutus, tuuma ohud ja tuumamaharelvastamine on jällegi päevakorral. 2010. aasta julgeolekupoliitiline menüü pakub mitmeid tuumavaldkonnaga seonduvaid tippsündmusi ja arutelusid.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



AFGANISTANI PÄEVIK: Demoniseeritud maa helgus

Kui ma peale esimest Kabulis veedetud päeva meie külalistemaja hoovi peal õitsva granaatõunapuu alla murule pikali viskasin ja mahedas õhtupäikeses pikutasin, siis mõtlesin, et sellel demoniseeritud maal ja põletusarmidega linnas valitseb mingi helge… rahulikkus.

Maari Ross, Eesti-Afganistani sõpruskoolide projekti koordineerija

Foto: ISAF
Foto: ISAF

Kui ma peale esimest Kabulis veedetud päeva meie külalistemaja hoovi peal õitsva granaatõunapuu alla murule pikali viskasin ja mahedas õhtupäikeses pikutasin, siis mõtlesin, et sellel demoniseeritud maal ja põletusarmidega linnas valitseb mingi helge… rahulikkus. Aga nüüd kõlan ma juba nagu afgaanid ise.

Afgaanid on läbi ja lõhki poeedid. Nagu rääkis öösel minu kõrval lennukis istunud Abdul Bashir Khaliqi – suure mittetulundusühingu juht, kes külades inimestele kirjaoskust õpetab ning täiskasvanuharidust edendab – algavad talle saadetud aruanded koolitustest tihti umbes nii: “Puhus mahe kevadbriis, siisike siristas ja lehekene liugles. Esimeses reas istus gasellisilmadega naine…” ja nii edasi umbes pool lehekülge, kuni unelemise lõpetab üksik lause selle kohta, mis siis tegelikult toimus.

Loe edasi Delfist!

Allikas:

Delfi



Seitse aastat Iraagi sõja algusest

Mida arvavad Eesti arvamusliidrid Iraagi ründamisest nüüd, mida arvati tollal? Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Priit Simson teeb kokkuvõtte.

Iraagi lippSeitsme aasta eest alustas USA koos liitlastega rünnakut Iraagile, mis lõhestas läänemaailma ja ka Eesti avalikkust. Järgnes Saddam Husseini kukutamine, ja sissiliikumise mahasurumine.

Mida arvavad Eesti arvamusliidrid Iraagi ründamisest nüüd, mida arvati tollal? Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Priit Simson teeb kokkuvõtte.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Ilvese otsus Moskvasse minna on julge samm

Professor Marju Lauristin on seisukohal, et president Toomas Hendrik Ilvese otsus osaleda 9. mail Moskvas Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpu aastapäeva üritusel, on igati tervitatav.

Marju LauristinProfessor Marju Lauristin on seisukohal, et president Toomas Hendrik Ilvese otsus osaleda 9. mail Moskvas Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpu aastapäeva üritusel, on igati tervitatav.

-President Ilves otsustas sõita Moskvasse 9. mai pidustustele. Kas see oli õige otsus?

Ma arvan küll, et see oli õige otsus.

-Milline võib olla selle sammu mõju Eesti jaoks?

Eks näeme seda. Presiedent Ilves on väga kogenud välispoliitikas ja ta oskab sellest teha Eestile maksimaalselt kasuliku sammu.

-Kuidas see võib mõjutada Eesti kuvandit Venemaal ja mujal välismaal?

Ilmselt suudab president Ilves need mõjud ja sõnumid väga selgesti läbi mõtelda. Praegu pole tegelikult õige aeg hakata ennustama, et milline see sõnum olema saab, sest sõnum kujuneb teatavasti sündmuse käigus. Juba ainuüksi see, et ta on valmis Moskvasse minema, viitab sellele, et ta on piisavalt hästi ettevalmistunud ja asja tähenduse enda jaoks väga tõsiselt läbi mõelnud.

Loe edasi Eesti Päevalahest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Mida teha keskealise seersandiga?

Tsiviil-militaarsuhete klassiku Samuel P. Huntingtoni sõnul on professionaalse sõjaväelase ülesanne ühiskonnas vägivalla juhtimine (management of violence), sõjaväelane vastutab sõjalise julge oleku eest oma kliendi – ühiskonna – ees, kirjutab Neeme Väli.

Foto: Eesti Kaitsevägi
Foto: Eesti Kaitsevägi

Tsiviil-militaarsuhete klassiku Samuel P. Huntingtoni sõnul on professionaalse sõjaväelase ülesanne ühiskonnas vägivalla juhtimine (management of violence), sõjaväelane vastutab sõjalise julge oleku eest oma kliendi – ühiskonna – ees.

Sama ülesannet ei täida ühiskonnas ükski teine institutsioon. „Ohvitser ei ole palga sõdur, kes osutab teenuseid sellele, kes paremini maksab, ega ka kodanik-sõdur, keda inspireerivad patriotism ja kohusetunne. Ohvitseri motivaatoriteks on armastus oma professionaalsete oskuste vastu ja sotsiaalne kohustus kasutada neid oskusi ühiskonna hüvanguks.”

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Mario Lementa: sõdurid Afganistanis ei ole tapamasinad

Afganistanis missioonil viibiv leitnant Mario Lementa kirjutab, et see, kui kuskil mõni endine või praegune kaitseväelane rumalusi teeb, ei tähenda veel, nagu oleks kogu kaitsevägi verejanulisi mõrtsukaid täis. Inimesetapjaid on hoopis rohkem näiteks Tallinna-Tartu maanteel.

Foto: Kaitseväe peastaap
Foto: Kaitseväe peastaap

Afganistanis missioonil viibiv leitnant Mario Lementa kirjutab, et see, kui kuskil mõni endine või praegune kaitseväelane rumalusi teeb, ei tähenda veel, nagu oleks kogu kaitsevägi verejanulisi mõrtsukaid täis. Inimesetapjaid on hoopis rohkem näiteks Tallinna-Tartu maanteel.

Estcoy-9 on Afganistanis missioonil alates 2009. aasta novembrist. Nüüd on üle poole missiooni juba läbi ja seega käime gruppide kaupa väljateenitud puhkusel.

Puhkusel viibides nägin ühe poe vaateaknal Eesti ajalehe suurt pealkirja, mis kuulutas, et Afganistanis käinud sõdurid pidavat muutuma tapamasinateks. Istusin autosse ja sõitsin perega tuttavatele külla, teel arutlesin seda teemat abikaasaga. Olin üsna nördinud ja mõtlesin, kas mina ja minu kaasvõitlejad ongi nüüd meedia ja rahva arvates potentsiaalsed tapamasinad ja mõrtsukad, kes kunagi reaalsusesse tagasi ei tule.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Kivirähk: vastuolud uuringus tuleb lahendada

Kaitseuuringute keskuse vanemteadur Juhan Kivirähk märkis täna riigikaitset puudutava uuringu tulemuste tutvustamisel, et kui inimesed toetavad osalemist NATO-missioonidel, kuid ei toeta osalemist Afganistani-missioonidel, siis see on vastuolu, mis tuleb lahendada.

Kaitseuuringute keskuse vanemteadur Juhan Kivirähk märkis täna riigikaitset puudutava uuringu tulemuste tutvustamisel, et kui inimesed toetavad osalemist NATO-missioonidel, kuid ei toeta osalemist Afganistani-missioonidel, siis see on vastuolu, mis tuleb lahendada.

Kivirähk juhtis tähelepanu avaliku arvamuse vastuolulisusele ja tõi näiteks selle, et kui 70 protsenti küsitlusel osalenuist arvab, et NATO missioonidel tuleb osaleda, siis 49 protsenti arvab, et Afganistani-missioonile osalema ei peaks.

Loe edasi Postimehest!



Allikas:

Postimees



Eestlased näevad julgeoleku suurima tagatisena NATO-t

Äsjasest riigikaitseteemalisest uuringust saab teada, et Eesti julgeolekugarantiideks peetakse kõige sagedamini kuulumist NATO-sse, kuulumist Euroopa Liitu ning koostööd ja heanaaberlikke suhteid Venemaaga.

Foto: Kaitseministeerium
Foto: Kaitseministeerium

Äsjasest riigikaitseteemalisest uuringust saab teada, et Eesti julgeolekugarantiideks peetakse kõige sagedamini kuulumist NATO-sse, kuulumist Euroopa Liitu ning koostööd ja heanaaberlikke suhteid Venemaaga.

Kuulumist NATOsse näeb suurima julgeolekutagatisena 81 protsenti vastanuist ja mitte-eestlastest 39 protsenti. «See on ka täiesti loomulik. Kui vaadata kajastusi läbi Vene meedia ja läbi Eesti meedia, siis need on mõne koha pealt totaalselt erinevad,» sõnas Turu-uuringute ASi juht Tõnis Stamberg.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Allan Alaküla: Kus on Eesti mõõk infosõjas?

Kindral Ants Laaneots rõhutas oma paraadikõnes, et Eesti riigikaitse mõõgaks on NATO kollektiivkaitse. Samas käsitles ta aga Eestile suure ohuna infosõda, millele suured riigid kulutavad miljardeid (vääringut ta ei nimetanud). Millele vastuseks tuleb Laaneotsa sõnul Eestil endal luua oma immuunsüsteem.

Allan Alaküla juhib Tallinna linna esindust Euroopa Liidu juures

Foto: Postimees/Scanpix
Foto: Postimees/Pressifoto

Kindral Ants Laaneots rõhutas oma paraadikõnes, et Eesti riigikaitse mõõgaks on NATO kollektiivkaitse. Samas käsitles ta aga Eestile suure ohuna infosõda, millele suured riigid kulutavad miljardeid (vääringut ta ei nimetanud). Millele vastuseks tuleb Laaneotsa sõnul Eestil endal luua oma immuunsüsteem. Milleks oleksid tugev identiteet, patriotism jmt väärtused.

Probleemipüstitus on kindrali poolt väga õige ja seni on ta kõrgeimal tasemel isik Eesti juhtkonnast, kes seda küsimust avalikult käsitlenud. Laaneotsa pakutud lahendus on siiski ebapiisav ja isegi ebaloogiline.

Loe edasi Delfist!

Allikas:

Delfi



Tulevane Vene suursaadik täidab vaid Moskva tellimust

Mart Helme ei usu, et uue suursaadiku kinnitamisega tuleb Eesti-Vene suhetes mingi murrang, sest isikutel ei ole nii suurt tähtsust, kuna nad täidavad vaid Moskva tellimust.

Foto: ERR
Foto: ERR

Mart Helme ei usu, et uue suursaadiku kinnitamisega tuleb Eesti-Vene suhetes mingi murrang, sest isikutel ei ole nii suurt tähtsust, kuna nad täidavad vaid Moskva tellimust.

Moskvas suursaadikuna teeninud Mart Helme kinnitas Kuku raadio hommikuprogrammile “Ärataja” antud intervjuus, et ta isiklikult ei tunne Merzljakovi, kuid nii palju kui uudistes on räägitud, on Merzljakov tegelenud Kaukaasia konfliktiga Mägi-Karabahhi ümbruses, vahendas Kuku raadio uudistetoimetus Päevaleht Online`ile.

Helme tõi välja, et Nikolai Uspenski ametiajast tuleb kindlasti välja tuua pronksiöö.

“Suhteliselt varsti pärast tema saabumist kulmineerusid sündmused Tõnismäel suure märuliga ja Vene saatkonna roll selle sündmuse juures ei olnud sugugi olematu,” ütles Helme.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Mihkelson: “Kes pidurdab Eesti-Vene piirileppe vormistamist?”

Ikka ja jälle on kostumas avaldusi selle kohta, kuidas Eesti-Vene piirileppe lõpliku jõustamise nurjas Riigikogu oma ratifitseerimisseadusesse kirjutatud preambuliga. Vene Föderatsiooni suursaadik Nikolai Uspenski teatas veel sellel kuul, et kahepoolsetes suhetes on suurimaks piduriks piirileppe puudumine.

Väljavõte Marko Mihkelsoni blogist

22.02.2010

Marko MihkelsonIkka ja jälle on kostumas avaldusi selle kohta, kuidas Eesti-Vene piirileppe lõpliku jõustamise nurjas Riigikogu oma ratifitseerimisseadusesse kirjutatud preambuliga. Vene Föderatsiooni suursaadik Nikolai Uspenski teatas veel sellel kuul, et kahepoolsetes suhetes on suurimaks piduriks piirileppe puudumine.

Kahjuks on selles loos paraja hulga segadust tekitanud ka mitme meie tipp-poliitiku ebakindel ja järeleandlik hoiak. Süüdistav nool visatakse Riigikogu suunal. Samas näib, et kritiseerijad pole isegi mitte ratifitseerimisseaduse preambulit ennast läbi lugenud.

Ajakirjanduses on aga väga tihti valesti väidetud, justkui oleks Riigikogu muutnud piirileppe enda teksti. Selline segadusekülvamine on mõistagi tulenev asjatundmatusest või pinnapealsusest, sest juba allakirjutatud rahvusvahelist lepingut ei saa ükski parlament muuta. Ta saab selle kas heaks kiita või tagasi lükata.

Ka Riigikogu viimasel välispoliitika arutelul kostus taas arvamusi, et ehk peaks meie parlament uuesti naasma selle küsimuse juurde ning eemaldama preambuli ratifitseerimisseadusest. Olen seda varem öelnud ning rõhutan veelkord ka siin – selline samm oleks täiesti arusaamatu ning tähendaks teataval määral ka Eesti riikluse põhialuste umbusaldamist.

Samas ei muudaks see järeleandmine mingil põhimõttelisel viisil Eesti-Vene suhete taustsüsteemi. Usaldusvälja laiendamine peab algama mitte järeleandmistest, vaid mõlemapoolsetest kompromissidest. Eesti on selleks valmis, kuid kas selleks on valmis ka Venemaa?

Loe edasi Marko Mihkelsoni blogist!

Allikas:

markomihkelson.blogspot.com



Solonin: venemaalased huvituvad Teisest maailmasõjast

Venemaalaste tohutu huvi Teise maailmasõja ja Stalini vastu tuleneb nende identiteediotsingutest, leiab Eestit külastav ajaloolane Mark Solonin.

Venemaalaste tohutu huvi Teise maailmasõja ja Stalini vastu tuleneb nende identiteediotsingutest, leiab Eestit külastav ajaloolane Mark Solonin.

Foto: ERR
Foto: ERR

Eeskätt Teise maailmasõja uurimisele pühendunud ajaloolase Solinini sõnul küsib venelane endalt üha enam, kes ta selline on, ning loeb huviga ka uusi ajalookäsitlusi, millest ilmneb, et Stalin oli samasugune bandiit nagu Hitler, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

Samas on viimasel ajal hakanud Venemaal pigem silma, et Stalinist üritatakse taas kangelast vormida. Solonini sõnul on see lihtsalt autoritaarse võimu katse ajaloost oma eksistentsile õigustust otsida.

Loe edasi ERR-ist!


[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-02-17_AK_vene_ajaloolane_ytleb.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Lucas: Lääs mängis Ukraina lõimumise võimaluse maha

Lääne-Euroopa on maha mänginud oranži revolutsiooniga tekkinud võimaluse lõimida Ukraina kiiresti Euroopale olulistesse struktuuridesse, arvab ajakirja Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent Edward Lucas.


Foto: ERR
Foto: ERR

Lääne-Euroopa on maha mänginud oranži revolutsiooniga tekkinud võimaluse lõimida Ukraina kiiresti Euroopale olulistesse struktuuridesse, arvab ajakirja Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent Edward Lucas.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse kutsel Tallinnas viibinud Edward Lucas ütles “Aktuaalsele kaamerale”, et on oodata Lääne-Euroopa ja Ukraina suhete keerulisemaks muutumist.

Loe edasi ERR-st!

[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-02-09_AK_ukraina.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Mihkelson: “Janukovitši võit ei tähenda kannapööret”

Nagu mitmed analüütikud ennustasid, kujunes Ukraina presidendivalimiste teine voor väga pingeliseks. Kuna Janukovitši edu Tõmošenko ees on väga väike, siis võib ametlike ja lõplike tulemuste väljakuulutamine võtta tublisti aega.

Väljavõte Marko Mihkelsoni blogist

8. veebruar 2010

Foto: IRL
Foto: IRL

Nagu mitmed analüütikud ennustasid, kujunes Ukraina presidendivalimiste teine voor väga pingeliseks. Kuna Janukovitši edu Tõmošenko ees on väga väike, siis võib ametlike ja lõplike tulemuste väljakuulutamine võtta tublisti aega. Samas näib, et Oranži revolutsiooni ühel peategelasel ei õnnestu oma unistust täide viia ning Ukraina presidendiks on tõusmas Viktor Janukovitš.

Eesti Päevalehe küsimustele vastates ütlesin, et 2004. aasta Oranž revolutsioon on tänaseks juba ajalooline sündmus, mis mõjutas oluliselt Ukraina sisemisi arenguid. Ennekõike tähendas see sõnavabaduse laiemat lubamist ning vabade valimiste põhimõtte kinnistamist. Paraku jäid nii mitmedki toonased lubadused (eriti korruptsiooni ohjeldamisel) revolutsiooni liidrite tüli tõttu ellu viimata. See võis saada ka saatuslikuks Julia Tõmošenkole, kes on nendel valimistel napilt kaotamas Viktor Janukovitšile. Rahvusvahelised vaatlejad on valimisi tunnustanud ausate ja vabadena, mistõttu tuleb ühel kandidaadil osata ka kaotada. Mis siis, et väga napilt. Ma ei usu, et võidu korral Janukovitš pöörduks tagasi 2004. aasta eelsesse seisu. Ta on ju peaministrina ennast juba näidanud.

Kannapööret ilmselt ei tule. Janukovitši selja taga on arvestatavad ärihuvid, kellele on tähtis säilitada sõltumatus oma turgude otsimisel nii idas kui läänes. Teisalt peab Janukovitš arvestama, et tema võit oli napp ning Kiievi ja Lääne-Ukraina elanikkonnale tuleb ka midagi pakkuda. Ka sisepoliitiline seis on sama kirju, kui enne eilset valimispäeva. Seetõttu on kõige tõenäolisem variant, kus Janukovitš üritab leida tasakaalu Venemaa ja Euroopa vahel. Samas tuleb tal peagi teha otsuseid, mis võivad mõjutada nii tema enda poliitilist karjääri kui Ukraina tulevikku. Üks nendest on Venemaa Musta mere laevastiku saatus pärast 2017. aastat.

Kuid enne lõplike järelduste tegemist ootame ära ametlikud valimistulemused.

Allikad:

Marko Mihkelsoni blogi

Eesti Päevaleht



Priit Simson: Tartu rahu 90 – kuidas seda tehti, kas see veel kehtib?

Ehkki Tartu rahuleping sisaldas sõnu „igavesest ajast igavesti”, on pärast selle allakirjutamist enamik aega möödunud vaieldes selle kehtivuse üle.


Foto: Kaitseväe peastaap
Foto: Kaitseväe peastaap

Ehkki Tartu rahuleping sisaldas sõnu „igavesest ajast igavesti”, on pärast selle allakirjutamist enamik aega möödunud vaieldes selle kehtivuse üle.

Kui tint Tartu rahulepingul üheksa kümnendit tagasi kuivama hakkas, teadsid Päevalehe juhtkirja autorid juba seda, mis nüüdseks on tõestatud: kõik on ajutine, kindel on vaid see, et miski pole kindel, ja suurtükkide vaikimine tähendab infosõja tugevnemist.

Loe edasi tänasest Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Juškin: Venemaa rahvuslik eneseteadvus on stalinistlik

Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.

Intervjuu Balti Veneuuringute instituudi direktori Vladimir Juškiniga

Küsis Mart Helme

Foto: ERR
Foto: ERR

Eestis räägitakse üsna palju Venemaa propagandasõjast meie vastu. Kui spetsiifiliselt Eesti-vastased need rünnakud on? Või oleme lihtsalt üks paljudest Venemaa propagandatööstuse ohvritest?

Venemaa välispoliitikas pannakse üha suurem rõhk teabe komponendile. Eesti asub teabesõja staapides genereeritavate nii rahvusvaheliste kui ka rahvuslike teabeväljade toime piirkonnas.

Näiteks praegu asume üldnimetust „Venemaa ajas selja sirgu ja sai jälle maailma jõukeskuseks” kandva strateegilise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas. Niisuguse tasemega operatsioone planeeritakse Venemaa rahvusvahelise maine kujundamise komisjonis, mida juhib Venemaa presidendi administratsiooni juht Sergei Narškin. Komisjon töötab kinniste uste taga.

Eesti asub veel vähemalt kahe taktikalise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas: „Fašismi heroiseerimine Balti riikides” ja „Kaasmaalaste olukord Balti riikides”. Niisuguseid operatsioone planeeritakse juba välisministeeriumi tasandil.

Nüüd, mil Venemaa on võitnud teabeoperatsiooni „Nord Stream”, on ka teabesõdade infrastruktuur saanud võimsa arenguimpulsi. Kavas on kehtestada kõigi teabesõjas osalejate jäik koordineerimine ühest keskusest. „Teabevägede” personali kuulub nii diplomaate, eksperte, ajakirjanikke, kirjanikke kui ka häkkereid. Dmitri Medvedevi käsul moodustatakse kaitseministeeriumis teabealase võitluse spetsialistide ettevalmistamise keskus („teabe-eriväed”).

Luuakse fondide ja nende välismaiste esinduste süsteem, millest peab saama võimas võrkstruktuur ja Venemaa teabepoliitika realiseerimise instrument välismaal. 2007. aasta novembris moodustatud Venemaa mittetulundusfond Demokraatia ja Koostöö Instituut on juba avanud kaks välisesindust. Pariisis juhib fondi osakonda Natalja Narotðnitskaja, New Yorgis Andranik Migranjan, kes teatas otsesõnu: „Instituut tegeleb inimõiguste järgimise pideva jälgimisega Läänes, meie demokraatianägemuse „ekspordiga” Euroopasse ja USAsse, aga ka Venemaa maine parandamisega…” Samasugused fondid kavatsetakse moodustada Balti riikides. See poliitika viiakse ellu valitsusväliste organisatsioonide, parteistruktuuride ja Venemaa äriilma ühiste jõupingutustega.

Venemaa ametlik seisukoht on, et riik on jalule tõusnud ja taastab oma kohta suurriikide hulgas. Meie näeme seda „jalule tõusmist” imperialismi taassünnina. Kui võrreldavad on Tsaari-Vene, Nõukogude ja praeguse Venemaa imperialistlikud mudelid ning taotlused?

Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.

Ettekujutus, et venelased on loomulikud „vanemad vennad” kõigile NSV Liidu rahvastele, nagu ka ettekujutus Venemaa „olemuslikust” suurriigirollist, on nii sügavalt tunginud nii eliidi kui ka massi teadvusse, et NSV Liidu lagunemist ei tajutud kui tegelikult sõltumatute riikide põhimõtteliselt uute suhete tekkimist. Valdavat kujutluspilti tulevastest suhetest postsovetlikus ruumis väljendab lause „ei pääse nad kuhugi”. SRÜd tajutakse kui NSV Liidu uut inkarnatsiooni, nagu siiani tajuti NSV Liitu kui Vene impeeriumi uut inkarnatsiooni.

Vene ühiskond polnud valmis ei demokraatiaks ega mittesuurriiklikuks olemasoluks ja välispoliitikaks. Nii pöördutigi tagasi „nõukogude-eelse” 20. sajandi alguse imperialistliku maailmapildi juurde, kus kõik riigid võitlesid „mõjusfääride” pärast ja igaüks püüdis teisi endale allutada. See, et riikide vahel on võimalikud ka teist tüüpi suhted peale domineerimise ja allutamise, oli ühiskondliku teadvuse jaoks lihtsalt käsitamatu. Oldi valmis tunnistama, et „Venemaa kaotas külma sõja”, aga kaotaja loomulik soov on „püsti tõusta”, mida mõisteti kui võitlust oma suurriigi staatuse ning mõjusfääri säilitamise ja taastamise nimel – „Venemaa oli, on ja jääb suurriigiks”. Selles seisabki Venemaa „impeeriumijärgse sündroomi” eripära.

Loe edasi ajakirjast “Maailmavaade”!



Helme: Moskva panustab praegu Eesti sisemisele ülevõtmisele

Suursaadik Mart Helme ütles Venemaa välispoliitilistest ambitsioonidest rääkides, et Moskvas on tarvitusel termin «Eesti savisaarestamine», mõeldagu selle all siis mida tahes.

Foto: CIA world factbook
Foto: CIA world factbook

Endise Eesti Venemaa suursaadiku Mart Helme hinnangul püüab Venemaa allutada endisi N. Liidu riike, sealhulgas Eestit eeskätt sisemise ülevõtmisega, samas võib olukord meie jaoks poliitilise konteksti muutuse tõttu järsult halveneda.

Mart Helme ütles saates “Vabariigi kodanikud”, et kui jälgida Venemaa taktikat endiste N. Liidu riikide suhtes, töötavad skeemid igal pool sarnaselt, hoolimata sellest, et oleme NATO-s ja EL-is. Kõikide puhul seisneb sekkumine selles, et kõigepealt püüda üle võtta sisemiselt. “See tähendab seda, et Moskvas on praegu  kasutusel suurepärane termin nagu “Savisarizatsija Estonii” (Eesti savisaarestamine – toim.). Kuidas keegi seda siin mõistab, see on tema oma asi, igal juhul selline termin on,” rääkis Helme.

Loe edasi ERRi Uudistest!

Allikas:

ERR Uudised



Imbi Paju: Hirm rääkida ajaloost

Soome filmitegijad rääkisid, kui raske on neil olnud oma töös seda osa soome naiste ja sõja ajaloost käsitleda, sest lotade ühendus oli Kremli nõudel pärast sõda kuulutatud fašistlikuks organisatsioonik, kirjutab Imbi Palju oma arvamusloos.


Foto: http://imbipaju.wordpress.com
Foto: http://imbipaju.wordpress.com

Kirjanik Jürgen Rooste ütles mulle ühes jutuajamises: “Imbi, mõned Eestis peavad su ajaloolis-psühholoogilisi dokumantaalfilme ja raamatuid teraapiliseks ja seetõttu ei pea nad neid tõsiselt võetavateks.”

Samal ajal kirjutas Jürgen Rooste ise Sirbis mu dokumentaalfilmist „Tõrjutud mälestused” minu jaoks huvitavama artikli, mida võib iseloomustada sõnadega „intellektuaalselt emotsionaalne”.

Jürgeni kommentaarile eelnes minu poolt talle jutustatud lugu möödunud aasta lõpus Helsingis Soome filmiarhiivi kinos Orion toimunud filmiseminarist, mis käsitles II maailmasõda ja Soome naiskodukaitsjate ehk lotade saatust. Seminari lõpetas minu uus dokumentaalfilm „Soome lahe õed”, mis pani saalitäie rahvast nutma. Ja see oli tõepoolest üsna teraapiline olukord.

Loe arvamusloo täisversiooni laupäevasest Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Mihkelson: Venemaa aktiivsus Ida-Euroopa suunas ei rauge

Kuna Valge Maja pühendub tänavu tõenäoliselt enim Iraagi ja Afganistani probleemidele, jätab see riigikogu väliskomisjoni liikme Marko Mihkelsoni hinnangul Venemaale rohkem tegutsemisruumi endise Nõukogude Liidu territooriumil.

Kuna Valge Maja pühendub tänavu tõenäoliselt enim Iraagi ja Afganistani probleemidele, jätab see riigikogu väliskomisjoni liikme Marko Mihkelsoni hinnangul Venemaale rohkem tegutsemisruumi endise Nõukogude Liidu territooriumil.

Foto: ERR Uudised
Foto: ERR Uudised

Mihkelson rõhutas intervjuus “Terevisioonile”, et eelolevatel nädalatel saavad kindlasti jätkuvat tähelepanu Ukraina presidendivalimistega seonduvalt Kiievi ja Moskva suhted.

Balti riikide puhul on alanud aasta kõige kriitilisem sügavas majanduskriisis vaevlevale Lätile. “Võib-olla rohkem kui Eesti, on tänavu fookuses Läti. Seal on sel aastal ees seismas parlamendivalimised ja lõunanaabrid on teatavasti praegu majanduslikus ja sisepoliitilises situatsioonis tunduvalt ebastabiilsemas olukorras,” selgitas Mihkelson.

“Ja see annab kõigile jõududele, kes soovivad oma mõjukust sellises keskkonnas kasvatada, suuremat mänguruumi,” lisas ta.

Mihkelsoni sõnul on Eesti jaoks tänavu ka äärmiselt tähtis küsimus liitumine eurotsooniga. “See ei ole ainult majanduspoliitiline küsimus, vaid puudutab ka meie diplomaatilist tegevust. See kinnitab eesti kuulumist euroalasse ja mitte ainult rahalises mõttes.”

[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-01-08_TR_mihkelson.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Kert: meie suurim julgeolekurisk on vähene patriotism

Kaitseministeeriumi nõunik Johannes Kert soovitas Delfile antud usutluses, et Venemaa mõju ja ambitsioone ei tohi kunagi alahinnata. “Julgeolekurisk Venemaalt ei ole müüt,” kõlas Kerdi enesekindel hoiatus.


Foto: Kaitsejõudude peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Kaitseministeeriumi nõunik Johannes Kert soovitas Delfile antud usutluses, et Venemaa mõju ja ambitsioone ei tohi kunagi alahinnata. “Julgeolekurisk Venemaalt ei ole müüt,” kõlas Kerdi enesekindel hoiatus.

Kas 2009. aastal muutus Eesti julgeolek kindlamaks või mitte?

Arvan, et aastal 2009 meie julgeoleku üldine olukord eriti ei muutunud. Tõsisemaks on olukord muutunud Afganistanis. Vastase tegevuse tõttu on meil olnud kaotusi langenute ja haavatute näol. Eesti üksused on ülesanded oma vastutusalal täitnud eeskujulikult, pälvides kõrge rahvusvahelise tunnustuse. Eestil on igati põhjust olla uhked meie sõdurite lahinguomaduste üle.

Artikli täisversiooni saab lugeda Delfist!

Allikas:

Delfi



Asmus: Venemaa üritab lüüa kiilu alliansi ühtsusesse

Brüsselis asuva Marshalli Fondi transatlantilise keskuse juht tuletas Ühendriikide ajalehes Washington Post ilmunud arvamusartiklis meelde, et Vene Föderatsiooni president Dmitri Medvedev avalikustas novembri lõpus uue Euroopa julgeolekuarhitektuuri kava, mida Kreml on üle maailma terve aasta propageerinud.

Ühendriikide julgeolekueksperdi Ronald D. Asmuse hinnangul üritab Pariisi harta põhimõtteid eirav Kremli võimuladvik lüüa kiilu lääneriikide ühtsusesse.

Foto: Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus
Foto: Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus

Brüsselis asuva Marshalli Fondi transatlantilise keskuse juht tuletas Ühendriikide ajalehes Washington Post ilmunud arvamusartiklis meelde, et Vene Föderatsiooni president Dmitri Medvedev avalikustas novembri lõpus uue Euroopa julgeolekuarhitektuuri kava, mida Kreml on üle maailma terve aasta propageerinud.

Asmuse hinnangul on tegemist Kremli järjekordse katsega muuta Euroopa julgeolekuarhitektuuri, et vähendada piirkonnas NATO mõju ja peatada kõigile Euroopa demokraatiatele avatud organisatsiooni edasine laienemine.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Neeme Raud: tähtaegade ootus Afganistani sõjas

Ajakirjanik Neeme Raua arvates näitas Obama end uut Afganistani strateegiat visandades taas pragmaatikuna, kes püüab kaarte mängida mõlema käega. Ent kui edukalt?

Ajakirjanik Neeme Raua arvates näitas Obama end uut Afganistani strateegiat visandades taas pragmaatikuna, kes püüab kaarte mängida mõlema käega. Ent kui edukalt?

Foto: Postimees
Foto: Postimees

Oma peamise sõnumiga, et kui järgneva pooleteise aasta jooksul jõuliselt tegutseda, saab ehk Afganistanis otsi kokku tõmbama hakata, püüdis USA president Barack Obama olla meele järele nii neile ameeriklastele – suuresti konservatiivsele leerile –, kes toetavad uute vägede saatmist, kui ka ta oma võimubaasiks olevatele liberaalidele, kes on lisajõudude saatmise vastu ja soovivad teada, millal see operatsioon võiks lõppeda.

Tervet Neeme Raua arvamuslugu saab lugeda 8. detsembri Postimehes.

Allikas:

Postimees



Leo Kunnas: Gaasitoru: Brežnevi pakike

Oleks viga käsitada gaasitoruga seotut lahus Venemaal toimuvatest muudest arengutest ja vastu võetud otsustest.

Väljavõte Leo Kunnase arvamusloost 7. detsembri Eesti Päevalehes

Foto: Eesti Kaitsevägi
Foto: Eesti Kaitsevägi

Oleks viga käsitada gaasitoruga seotut lahus Venemaal toimuvatest muudest arengutest ja vastu võetud otsustest. Kirjutasin hiljuti seaduseparandustest, millega meie idanaaber seadustas relvastatud jõu kasutamise väljaspool Venemaa piire. Pöörasin põhitähelepanu Venemaa kodanike kaitsmisele relvajõul, sest see teema riivab otseselt Eesti rahvuslikke huve.

Ühtlasi sisaldavad need seaduseparandused veel muidki aspekte, mis esmapilgul ei pälvi erilist tähelepanu. Muu hulgas seadustas Venemaa ka oma üksuste kaitsmise väljaspool Venemaad. Gaasitoru kontekstis on oluline mõista, et ka laevad on üksused. Venemaa sõjaline kohalolek Läänemerel ning vajaduse korral selle suurendamine on meie idanaabri vaatepunktist seega täiesti seaduslik ja põhjendatud.

Kogu artiklit saab lugeda 7. detsembri Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Jaak Aaviksoo: Uus julgeolekugarantii Eestile?

1.detsembril jõustus Lissaboni lepe, Euroopa Liidu uus alusdokument, mis muuhulgas annab uue impulsi ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostööle.

Väljavõte kaitseminister Jaak Aaviksoo blogist

6. detsember 2009

1.detsembril jõustus Lissaboni lepe, Euroopa Liidu uus alusdokument, mis muuhulgas annab uue impulsi ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostööle.

Foto: Vabariigi Valitsus
Foto: Vabariigi Valitsus

Äsja Brüsselis Rootsi kolleegi Sten Tolgforsi eesistumisel lõppenud kaitseministrite kokkusaamine oli sellest tulenevalt tavatult elav – õhus oli küsimus kuidas mõista uue lepingu artiklit 42 lõige 7, mis sõnastab: “Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega …”.

Olgu võrdluseks Washingtoni (NATO) lepingu artikkel 5, mis kõlab: “… relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist … rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist …” Ühelt ehk Euroopa Liidu poolt siis ”kohustus anda abi kõigi käsutuses olevate vahenditega” ja teiselt ehk NATO poolt ”asub abistama, rakendades vajalikuks peetavaid abinõusid.”

”Kõik vahendid” on muidugi vägevamad kui ”vajalikuks peetavad abinõud” ja seega on formaalsel lugemisel on ”EL julgeolekugarantii” tugevamgi kui NATO poolt pakutav, ent tegelikkuses sõltub pea kõik sõnade katteks olevast poliitilisest, sõjalisest ja psühholoogilisest valmisolekust ja suutlikkusest. Selle koha pealt on 60-aastase ajalooga NATO-l muidugi pikk edumaa.

Seepärast ei huvitunud Brüsselis kogunenud kaitseministrid mitte niivõrd tekstis sisalduvatest sõnadest, vaid nende võimalikust ja tegelikust tähendusest nii tänases poliitilises retoorikas kui ka kujuteldaval kriitilisel hetkel ja seda nii õiguste kui ka kohustuste võtmes. Lihtsasti küsides: “Kas Soome ja Rootsi tulevad appi, kui Sinimägedes on vaja vastu panna?”, või siis: “Kuidas toetab Eesti Küprost kui vaherahujoonel tulistamiseks läheb?”. Vastus ei ole veel ühemõtteline kummalgi juhul, ent arutelul valitsenud õhustiku põhjal otsustades on Lissaboni lepingu järgne üle-Euroopaline solidaarsustunne süvenenud ning ühise ja jagatud julgeoleku teema aktuaalsem kui kunagi varem. Ma arvan, et see on hea, isegi väga hea.

Tervet sissekannet saab lugeda siin!

Allikas:

www.aaviksoo.ee



Kuidas suhtuda Venemaa välispoliitika «humanitaarsesse dimensiooni”?

On tähelepanuväärne, et Venemaa ei kasu ta oma välispoliitilises terminoloogias terminit „pehme jõud”, vaid räägib selle asemel “humanitaarsest trendist”, kirjutab Juhan Kivirähk Diplomaatias.

Artikkel Diplomaatiast nr 74-75

On üsna tavapärane, et suured riigid peavad oma missiooniks levitada maailmas oma keelt ja kultuuri. Eestis on hästi tuntud selli sed organisatsioonid nagu Goethe Instituut, Briti Nõukogu, Centre Culturel Français, Puškini Instituut jt. Globaliseerumine viib paratamatult kultuuri-, haridus- ja teadus kontaktide ning igasuguse muu humanitaar-koostöö tihenemisele riikide vahel. Muidugi toovad sellised protsessid enesega kaasa suu remate kultuuride domineerimise ning koos sellega teatud mõttes ka antud riigi välispo liitilise mõjuala laienemise.

Juhan Kivirähk

Joseph S. Nye, jr nimetab võimet kultuurili se atraktiivsuse ja positiivse eeskuju kaudu mõjutada mingi sihtgrupi käitumist «peh meks jõuks”. Riigi „pehme jõu” peamisteks elementideks on tema kultuur, väärtused ja poliitika. Peamisteks „pehme jõu” teosta mise vahenditeks peab Nye avalikku diplo maatiat, massimeediat, vahetusprogramme, arenguabi osutamist jms.1 Ida-Euroopa rii kide Euroopa Liitu integ reerumise üheks oluliseks eelduseks oli just läänelike väärtuste ja elulaadi atrak tiivsus ning soov sealset kultuuri omaks võtta (või selle juurde naasta).

Lisaks kultuurikontaktide arenemisele leidub tänases üha väiksemaks muutuvas maailmas ikka rohkem inimesi, kes erinevatel asjaoludel oma kodukohast eemale elama satuvad. On igati tervitatav, kui päritolu-riik selliste inimestega sidet hoiab ja neid raskuste tekkimisel aidata püüab. Ka Eesti valitsus on heaks kiitnud rahvuskaaslaste programmi aastateks 2009-2013, et toetada eestluse säilitamist ja arendamist väljaspool Eestit. Peamised valdkonnad, milles me oma rahvuskaaslastele tuge soovime pakkuda, on haridus, kultuur, teabevahetus, abi usu lise identiteedi säilitamisel, rahvuskaaslaste tagasipöördumisprogrammid.

Eelpool nimetatud kahte eesmärki – vene keele ja kultuuri levitamist maailmas ning väljaspool Venemaad elavate vene pärit oluga inimeste koondamist ühtseks vene diasporaaks – on peetud silmas ka Venemaa välispoliitika .humanitaarse trendi” sõnas tamisel. Paraku põimuvad selles välispo liitilises kontseptsioonis seatud eesmärgid väga ühemõtteliselt Venemaa geopoliitiliste ambitsioonidega. Tänavu mais Venemaa pre sidendi poolt kinnitatud „Vene Föderatsioo ni rahvusliku julgeoleku strateegias 2020. aastani”2 isegi ei üritata varjata seda, et üht seks diasporaaks koondunud kaasmaalastes nähakse Venemaa olulist tööriista oma välis poliitiliste eesmärkide teostamisel.

On tähelepanuväärne, et Venemaa ei kasu ta oma välispoliitilises terminoloogias Nye poolt pakutud terminit „pehme jõud”, vaid räägib selle asemel “humanitaarsest trendist”. Venemaa senist tegevust teades tundub sõna „pehme” tõepoolest kuidagi kohatu ja ega vist Venemaa isegi sellist omadust enda puhul esile tõsta ei soovi.

Venemaa tahab olla ikkagi „deržaava” – suur ja võimas -, „pehmus” on aga nõrkuse tun nus. Väga iseloomulikud on näiteks fondi Russki Mir poolt välja kuulutatud avaliku loovkonkursi teemad Venemaa 21. sajandi arengusuundade väljapakkumiseks. Kon kursi üldnimetus on „Deržaava 2009″ ja sel le kolm alamkategooriat kannavad nimetusi „Velikaja deržaava”, .Jedinaja deržaava” ja „Russki mir”.

Et analüüsida põhjalikumalt Venemaa välis poliitilisse relvastusse võetud .humanitaar set trendi”, viisid selle „trendi” adressaadiks oleva kuue riigi mõttekojad läbi võrdleva analüüsi, mille põhjal väl ja antud kogumikku „The „Humanitarin Dimension” of Russian Foreign Policy Toward Georgia, Moldova, Ukraine and Baltic Sta tes” („Vene välispoliitika „humanitaardimensioon” Gruusia, Moldova, Ukrai na ja Balti riikide suhtes”) eelmisel nädalal esimest korda Chi§inäus esitleti. Projekti valmimist toetasid National Endowment for Democracy, Kon rad Adenaueri Fond ja Avatud Eesti Fondi Ida-Ida programm. Projekti koordinaatoriks oli Läti sõltumatu mõttekoda Centre for East European Policy Studies, Eesti poolelt osales projektis Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

Kogu artiklit saab lugeda Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse kodulehel!

Allikas:

Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus



Leo Kunnas: Väärtused või reaalpoliitika?

Kas Eesti välis- ja julgeolekupoliitika lähtub mingitest universaalsetest väärtustest või on tegemist pragmaatilise reaalpoliitikaga? On väärtustepõhine välis- ja julgeolekupoliitika üldse võimalik?


Foto: Eesti Kaitsevägi
Foto: Eesti Kaitsevägi

Kas Eesti välis- ja julgeolekupoliitika lähtub mingitest universaalsetest väärtustest või on tegemist pragmaatilise reaalpoliitikaga? On väärtustepõhine välis- ja julgeolekupoliitika üldse võimalik?

Mõistagi on väärtustepõhise poliitika ajamiseks vaja kõigepealt väärtusi, millest lähtuda. Paraku pole universaalseid, kogu inimkonnale omaseid poliitilisi ühisväärtusi veel olemas. Demokraatia, vabadus ja inimõigused, mis on paljudele tähtsad, ei tähenda teistele midagi. Kahtlemata on al-Qaida, Taliban ja muud islami äärmuslikku suunda esindavad organisatsioonid väärtustepõhised. Küsimus on lihtsalt selles, kas nende väärtused on ülejäänud maailmale vastuvõetavad.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



David J. Smith: Mistral: külm Prantsuse tuul puhub itta

Prantsuse mereväe dessantlaev Mistral, mis on saanud nime külma Prantsuse tuule järgi, külastab täna Peterburi. See pole üksnes sadama-külastus, vaid pahaendelise geopoliitilise tähendusega müügipakkumine.

David J. Smith on Thbilisis asuva Gruusia julgeolekuanalüüsi keskuse direktor.

Prantsuse mereväe dessantlaev Mistral, mis on saanud nime külma Prantsuse tuule järgi, külastab täna Peterburi. See pole üksnes sadama-külastus, vaid pahaendelise geopoliitilise tähendusega müügipakkumine.

Foto: Georgian Security Analysis Center
Foto: Georgian Security Analysis Center

„Me kavatseme osta Prantsusmaalt ühe Mistral-klassi laeva ning ehitada litsentsi alusel ja prantslaste tehnilisel toetusel neli selle klassi helikopterikandjat,” on öelnud Vene mereväe peastaabi ülema esimene ase-täitja, viitseadmiral Oleg Burtsev. See oleks aegade suurim NATO liikmesriigi sõjaline tarne Venemaale.

Mistral-klassi laev on mõeldud ranniku ründamiseks. Venemaale on see ideaalne relv, millega naabreid hirmutada. Mistral võib kanda 16 raske- või 35 kergekopterit, nelja maabumis-alust, 900 sõjaväelast ja kuni 70 sõjamasinat, sealhulgas kuni 40 tanki.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Riho Terras: kellele on vaja müüte Eesti riigikaitsest?

NATO kollektiivkaitsesse uskumine ning samas Eesti enda kaitsevõime arendamine ei ole vastandlikud, vaid on sama mündi kaks külge, kirjutab kaitseministeeriumi kantsler Riho Terras.

Foto: Kaitseministeerium
Foto: Kaitseministeerium

Kahetsusväärsel kombel on Eesti avalikkuses levitatud arusaama, justkui oleks Gruusia sündmused 2008. aasta augustis andnud raske hoobi meie seniste julgeolekupoliitiliste valikute põhialustele ja tõsiseltvõetavusele.

Eesti kaitsepoliitika kujundajad ja planeerijad olevat kõik need aastad uskunud «ajaloo lõppu» ja igasuguse konventsionaalse ohu puudumisse meie lähinaabrite poolt, millest tulenevalt olevat unarusse jäetud ka Eesti enda kaitsevõime arendamine. Ajaloolane Allan Käro läheb isegi niikaugele (PM, 2.11), et räägib Eesti ametliku julgeolekustrateegia «kokkukukkumisest» sel hetkel, kui Vene tankid läbisid Roki tunneli Vene-Gruusia piiril.

Avalik debatt Eesti riigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika aluste ja suundade üle on igati tervitatav ja vajalik. Kurvastust tekitab aga see, et kohati ei suudeta seda debatti läbi viia sisuliselt, lähtudes reaalsest olukorrast ning tuhandete kaitseväelaste ja ametnike senitehtud tööst. Selle asemel kiputakse kasutama kontekstist väljarebitud retoorilisi sõnavõtte ning isegi hoiakute ja uskumuste omistamist, millel pole reaalsusega mingit seost.

Leppigem alustuseks kokku kahes lihtsas asjas.

Esiteks. Eesti julgeolekupoliitika peamiseks eesmärgiks on Eesti iseseisvuse säilitamine ning eesti rahva edasikestmine. Milline on selles valguses Eesti olukord praegu? Eesti on endiselt iseseisev riik, kelle põhiseaduslikku korda pole keegi veel isegi proovinud kukutada. Tänu liikmesusele NATOs ja Euroopa Liidus on meie rahva julgeolek paremini kaitstud kui ei kunagi varem. Sellises olukorras rääkida sellest, et Eesti «julgeolekustrateegia kukkus kokku» seoses ühes mitte-NATO riigis toimunud sõjalise konfliktiga meist 1000 kilomeetri kaugusel, on pehmelt öeldes fantaasia.

Teiseks. Kuulumine maailma võimsaimasse kollektiivkaitseorganisatsiooni NATO on andnud meile Eesti ajaloos enneolematult võimsa garantii ja heidutuse meie riikliku iseseisvuse kaitseks. Samas ei tähenda see meie kaitsepoliitika kujundajate ja kaitseplaneerijate jaoks kindlasti «ajaloo lõppu», sest NATOga liitumine ei muuda olematuks võimalikke negatiivseid arenguid meid ümbritsevas julgeolekukeskkonnas. Seetõttu mainivad ka meie «läbikukkunud» julgeolekupoliitilised alusdokumendid võimalust, et välistatud pole otsese sõjalise ohu taastekkimine tulevikus.

Seda võimalust võetakse arvesse ka julgeolekuasutuste, kaitseministeeriumi ja kaitseväe regulaarselt koostatavates ohuhinnangutes ja -stsenaariumides. Arusaadavatel põhjustel on need dokumendid salajased, kuid võime siin kinnitada, et kaitseministeerium ja selle valitsemisala on küll viimased Eesti Vabariigis, kes usuksid «ajaloo lõppu». Vastupidi, oleme need, kes valmistuvad kõige halvemaks. Mis omakorda ei tähenda, et sellest kõigest valjul häälel ja leheveergudel kõnelema peaks.

Omaette küsimus on, kas meil on mõistlik oma halvimaid hirme ja ohuprognoose otsesõnu kajastada avalikes dokumentides? Kui nii ei tee isegi konventsionaalse sõjalise ohu vastu massiivset sõjaaja kaitseväge arendav Soome, siis miks peaksime seda tegema meie? «Julgeolek on väga komplitseeritud inimtegevuse valdkond, mille haldamiseks on vaja selget pead, külma kõhtu ja sooja südant ning oskust oma suud valitseda. Tulu ei tõuse ei hirmudest värisevast südamest ega palavikuliselt mõtlevast peast, emotsioone kuulutavast suust rääkimata,» leidis kaitseminister Jaak Aaviksoo hiljuti oma veebipäevikus.

Kaine analüüs ning ka halvimate ohtudega arvestamine paistab selgelt välja ka selles, millises suunas ja mil moel oleme arendanud oma sõjalist riigikaitset NATOga liitumise järgsetel aastatel. Erinevalt avalikkuses kohati esinevatest väidetest, justkui oleks kogu kaitseväe areng pärast 2004. aastat orienteeritud vaid välismissioonidel osalemisele, on paralleelselt ja pidevalt arendatud ka Eesti enda kaitsevõimeks vajalikke võimeid.

Valdav osa viimase viie aasta jooksul kaitsevaldkonda investeeritud miljarditest kroonidest on kulunud just eelkõige Eesti enda kaitsevõime arendamisele. Välismissioonidega seotud otsesed ja kaudsed kulutused ei ületa 10% kaitse-eelarvest, ülejäänud 90% rahalisest ressursist toetab otseselt Eesti enda territooriumi kaitseks mõeldud võimete arengut.

Iga-aastaselt on välja õpetatud ja reservüksusteks formeeritud vähemalt 2500 kutsealust ning see arv näitab vaikset, kuid pidevat kasvutendentsi. Suuri kulutusi on tehtud uute haubitsate, tankitõrjeraketisüsteemide ja õhutõrjesüsteemide hankimiseks, samuti moodsa sidevõime loomiseks terve kaitseväe tarbeks. Kogu kaitseväe autopark on täienenud enam kui tuhande uue veoki ja maasturi võrra. Sadu miljoneid kroone on kulutatud mobilisatsioonisüsteemi rajamiseks ja uute kaitseväelinnakute arendamiseks Tapal ja Võrus, kus eelkõige teenivad just ajateenijad. Viimastel aastatel on pööratud olulist tähelepanu Kaitseliidu eelisarendamisele. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, kuni ajateenija-reservväelase isiklike rakmete ja seljakotini välja, mis on samal tasemel kui elukutselisel missioonisõduril. Ja see kõik ei ole olnud mingi juhuslik tegevus, vaid lähtus 2004. aasta alguses kinnitatud «Kaitsejõudude struktuurist ja arengukavast».

Välisoperatsioonidest rääkides – ka nendel osalemine on lisaks laiemale julgeolekupoliitilisele kontekstile investeering muu hulgas teise meie riigikaitse alussambasse ehk esmase kaitsevõime loomisse – igapäevaselt saame väärtuslikku kogemust varustuse, relvastuse, juhtimisprotseduuride ja taktika uuendamiseks kõrge intensiivsusega lahingupiirkondadest. Tõsi, kahetsusväärselt sageli ka vigastatute ja langenute hinnaga. Praeguseks on erinevates sõjakolletes osalenud üle 3000 Eesti kaitseväelase ja kaitseliitlase. See on väga tõsine potentsiaal kaitsevõime arenguks Kodu-Eestis väljaõppelistel eesmärkidel, vajadusel ka Eesti kaitsmisel relvaga.

Ainuüksi need faktid ja Eesti enda kaitseks tehtud jõupingutused lükkavad ümber väited, justkui vaataksid meie kaitseplaneerijad maailma läbi «ajaloo lõpu» prisma ning valmistuksid vaid välismissioonideks kaugetel maadel. Sest vastasel korral võiks ju piirduda vaid paarisaja elukutselise kaitseväelase relvastamise-varustamisega – tee, mille on valinud nii mõnigi väikeriik meie lähinaabruses. Eesti selge strateegiline eelistus on arendada tasakaalustatud riigikaitsemudelit, mis sisaldab nii omaenda kaitsevõimet kui tihedat koostööd meie sõjaliste liitlastega NATOs.

Gruusia sündmused 2008. aasta suvel on ilmselgelt jätnud oma jälje rahvusvahelisele julgeolekuolukorrale – need näitasid, et kurval kombel leidub Euroopas veel jõude, kelle jaoks on poliitiliste tüliküsimuste lahendamine sõjalisel teel täiesti lubatav vahend. Kuidas aga muutis Gruusia-Vene konflikt Eesti kaitsepoliitika ja -planeerimise põhilisi suundi? Pärast 2008. aasta suve viidi Eestis läbi selle konflikti õppetundide analüüs, mis üheselt kinnitas meie seniste suundade ja valikute täielikku õigsust.

Aeg-ajalt arvatakse, et Eesti valitsuses pool aastat pärast Gruusia augustisõda kinnitatud sõjalise kaitse arengukava oli meie vastuseks suvistele sündmustele, kuna näeb ette mitmete Eesti enda kaitsevõimeaspektide edasise tugevdamise. Tegelikult olid nii selle arengukava aluseks olevad ohustsenaariumid kui ka peamised võimearendusprioriteedid välja töötatud kaua aega enne mullusuvist konflikti Kaukaasias.

Puhtsõjalisest aspektist näitas Vene-Gruusia konflikt, et määrava tähtsusega on sellises konfliktis piisav luure ja eelhoiatus, toimiv ja segamiskindel sidevõime, võime teostada manöövrit avatud maastikul ehk teisisõnu erinevate soomustatud lahingumasinate olemasolu, arvestatav õhukaitsevõime, samuti võime formeerida reservväelastest kiiresti võitlusvõimelisi väeüksusi.

Millised on selles valguses Eesti kümneaastase arengukava peamised prioriteedid? Nendeks on lühidalt kokku võttes luure-, seire- ja sidevõime arendamine, soomusmanöövervõime loomine, keskmaa-õhutõrjesüsteemi väljaarendamine ning mobilisatsioonisüsteemi edasine arendamine. Nende prioriteetide tuvastamine veel enne esimese Vene tanki sisenemist Roki tunnelisse kinnitab kõikide Eesti kaitseplaneerijate – kandku nad siis mundrit või ülikonda – väga kõrget professionaalsust. Eksivad kõik, kes arvavad, et kaitseministeerium ja kaitseväe peastaap ajavad erinevat asja.

On selge, et praeguse majandussurutise tingimustes ei ole meil tõenäoliselt võimalik neid võimearendusprojekte täies mahus lähiaastatel ellu viia, kuid see ei tähenda siiski loobumist Eesti enda kaitsevõime arendamisest ka kitsastel aegadel. Vast piisab, kui mainida fakti, et pea kogu meie 2010. aastal kasutada olev vaba investeeringuraha läheb kollektiivkaitse seisukohast olulise Ämari lennuvälja rekonstrueerimise kõrval mobilisatsiooniladude ehitamiseks ning nende täitmiseks vajaliku varustusega. Ning iga selgelt mõtleva inimese jaoks peaksid ainuüksi sõnad «mobilisatsiooniladu» ning «ajaloo lõpp» olema täielikult vastandmärgilise tähendusega.

Ka laiema kaitsepoliitika mõttes kinnitasid Gruusia sündmused meie aastate eest tehtud suure julgeolekupoliitilise otsuse – NATOga liitumise – õigsust. Sest need sündmused näitasid kahjuks ilmekalt, kui kiiresti ja kergekäeliselt võib agressiooni ohvriks langeda riik, kes kulutab riigikaitsele küll 6% sisemajanduse kogutoodangust, kuid samas ei kuulu NATO liikmete hulka.

«Tänane Eesti kaitsevõime on üles ehitatud kahele sambale. Nendeks on esmane enesekaitsevõime ja NATO kollektiivkaitse,» ütles kindralleitnant Ants Laaneots 2009. aasta veebruaris Narvas peetud kõnes. NATO kollektiivkaitsesse uskumine ning samas Eesti enda kaitsevõime arendamine ei ole vastandlikud, vaid need on meie riigikaitse kaks sammast või sama mündi kaks külge, mis ei ole lahutatavad. Selline tasakaalustatud riigikaitsemudel oli nii eile, on täna kui ka nähtavas tulevikus Eesti suund, millele puuduvad tõsiseltvõetavad alternatiivid ning mille elluviimise nimel me igapäevaselt töötame – isegi kui ajalugu lõpeb täna õhtul.

Allikas:

Postimees



Priit Simson: NATO kaitseplaan on vaataja silmades

Kas NATO-l on plaan Balti riikide sõjaliseks kaitseks või ei ole? Arvestades kui erinevaid vastuseid sellele lihtsale küsimusele saada võib, paistab, et see on justkui maitse asi.

Kas NATO-l on plaan Balti riikide sõjaliseks kaitseks või ei ole? Arvestades kui erinevaid vastuseid sellele lihtsale küsimusele saada võib, paistab, et see on justkui maitse asi.

Foto: Kaitseväe peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Leedu presidendi Dalia Grybauskaite maitsmismeele põhjal plaani ei ole. „Alliansi piiririikidena ei ole meil seni erakorraliste olukordade puhuks kaitseplaane,” ütles Grybauskaite oktoobri lõpus Riias Balti riikide presidentide kohtumisel. Ta võiks olla piisavalt kõrge inimene, et teada tõde. Läti kaitseminister Imants Liegis rääkis suve lõpul, et sellist plaani alles tehakse. Kui Leo Kunnas kahe aasta eest lahkus Eesti kaitseväe operatiivülema kohalt – ja operatiivülem on inimene, kes peaks antud plaani ellu viima –, siis tema sõnul kaitseplaani veel polnud.

Kuid on ka teistsuguse maitsega inimesi. Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo ja kaitseväe juhataja Ants Laaneots kinnitavad, et NATO kaitseplaan Eesti tarbeks on küll olemas ja vähe sellest, kindral on seda koguni käes hoidnud. 2008. aasta sügisel kinnitas ka NATO abipeasekretär Martin Erdmann pärast mu arvukaid küsimusi eri nurga alt, et „NATO-l on oma kaitseplaanid”. Jällegi väga pädevad tegelased, kelle autoriteedis poleks ju põhjust kahelda. Tundub, et isegi välisminister Urmas Paet paistab sinna ringkonda kuuluvat, sest septembris USA-s käies toonitas ta seisukohta, et sellised kaitseplaanid peavad olema kõigil NATO liikmesriikidel, kes seda soovivad. Kui kaitseplaanid „peavad” olema, siis järelikult neid välisministrile teadaolevalt veel pole. Isegi Eesti välis- ja kaitseminister ei suuda meie iseseisvuse garantiide kindluses kokku leppida.

Kas üks pooltest ajab meile jama? Või on tõesti võimalik, et õigus on mitmetel korraga? Äkki võiks erinevad tegelased lõpuks kokku saada ja kindral Laaneots näitaks neile seda plaani oma näppude vahelt? Meile, lihtsurelikele, ta saladokumente näidata ei saa, kuid näiteks Grybauskaitel võiks ju vastava taseme luba olemas olla.

Lahendada selline olukord aga tuleks, sest praegu tõmbab ühtede jutt teiste püüdlustele vee peale. „Plaan on olemas” koolkond ei saa veenvalt maalida Balti riikidest pilti kui paigast, mis ongi osa „päris-NATO-st” ja mille kaitsele tõttavad lääne vägevad ainsagi kõhkluseta. „Plaani pole” koolkond seevastu ei saa mõjutada NATO-t ühtsena tegema konkreetsemaid plaane, kui mingid tegelased räägivad, et praegu on asi niigi hea.

Ühest küljest sõltub vastus sellest, mida plaaniks nimetada. Kui kaitseplaan on see, et helistame mure korral „hädaabinumbril” ja lisame sinna juurde veel mõned kriisikogunemised, siis võib ka hädapärast öelda, et keegi pole otseselt valetanud. Et olemasolevatel plaanidel pole kuigi suurt detailsust, tunnistab ka „plaan on olemas” koolkond ise. „See, mida Leedu president silmas peab, on see, mille kohta öeldakse, et „Poolal on, Türgil on, Norral on, aga Balti riikidel ei ole”,” rääkis Aaviksoo. „Need on tegelikult niisugused külma sõja aegsed konventsionaalsele konfliktile vastuhakkamise plaanid, mis hõlmavad endas tõepoolest väga laialdast sõjalist planeerimist.” (ETV „Välisilm” 26.10) Lihtsas keeles tähendab see jutt, et mingit täpsemat kava sisevoolavate tankidega hakkama saada tõesti pole, küll aga on mingi muu, moodsam kava.

Samas aga on üsna palju loota, et „plaan” saaks töötada, kui suur osa selle eeldatavaid täideviijaid ütleb, et seda pole. Kui teda teatud kriitilise hulga inimeste peas olemas pole, kui teda pole läbi harjutatud, siis võime öelda, et plaani sisuliselt ei eksisteeri, hoidku Laaneots käes mida iganes.

Ameeriklaste kavad

See kõik ei tähenda, et teatud NATO liikmesriikidel poleks konkreetsemaid plaane Balti riikide kaitseks. Ameeriklased mängivad üldjuhul läbi väga erinevad potentsiaalsed lahingutandrid ja raske on uskuda, et nad saadaksid oma eelpaiknemislaevu Läänemerele ilma stsenaariume läbi kaalumata. Juba 1992. aastal puhkes USA-s skandaal, kui tuli välja, et asekaitseminister Paul Wolfowitz oli Bush seeniori administratsiooni koosseisus tegelenud värskelt iseseisvuse taastanud Leedu kaitsmise plaanidega. USA avalikkus polnud nõnda uudseteks kohustusteks tollal veel valmis.

Oleks siiski kummaline, kui praeguseks ajaks ameeriklastel need plaanid puuduksid. Kollektiivne planeerimine NATO raames on keeruline ja nõuab poliitilist kompromissitamist. Kuid ühe riigi sees on see võimalik märksa vähem valuliselt. Kuid millist rolli nendes plaanides mängib Eesti enda tegevus, teavad ilmselt vähesed.

Allikas:

Eesti Päevaleht



Kaarel Kaas: kaitseväelased ei ole Afganistanis ilmaasjata

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas rääkis ETV saates «Vabariigi kodanikud», et Eesti kaitseväelased ei viibi Afganistanis ilmaasjata.

Foto: Kaitseväe peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas rääkis ETV saates «Vabariigi kodanikud», et Eesti kaitseväelased ei viibi Afganistanis ilmaasjata.

Kaas rääkis, et kaitseväelaste missiooni peatamine ning Afganistanist lahkumine kahjustaks Eesti huve. Tema sõnul on Eesti väiksuse ja asukoha mõttes oluline olla NATOs nähtav ja tegus. «Selleks tuleb olla kõrge profiiliga kohas ja teha tööd,» rääkis analüütik.

Diplomaat Margus Kolga oli Kaasiga ühte meelt ning kinnitas, et NATO ei tohi missiooni lõpetada.

«Kui NATO sealt ära tuleks praegu, siis peaks varsti tagasi minema,» teatas Kolga, kelle hinnangul on elu Afganistanis parem kui enne koalitsioonivägede riiki sisenemist.

Reservis oleva brigaadikindrali Urmas Roosimägi teatel kukuks NATO lahkudes praegune president Hamid Karzai kohe ametist ning hakatakse jälle moslemiriiki ehitama. Seda, et äärmuslased hakkaks siis lääneriikides enesetapurünnakuid korraldama, ta ei usu.

Urmas Roosimägi ütles, et kui me poleks NATO liikmed, siis meil poleks vaja Afganistani minna.

Afganistanis elanud ajakirjanik Õnne Pärl pooldab aga Eesti kaitseväelaste Afganistanist tagasi kutsumist. Pärl kritiseeris ka rahvusvaheliste organisatsioonide raportööre, kes ei vestle piisavalt kohalike elanikega, et nende elust aimu saada.

Allikas:

Postimees



Anne Applebaum: NATO lõpp?

Anne Applebaum kirjutab, et pole tunda, nagu oleks Afganistanis toimuva näol tegemist rahvusvahelise operatsiooniga või et mängus on rahvusvahelised huvid.

Anne Applebaum kirjutab, et pole tunda, nagu oleks Afganistanis toimuva näol tegemist rahvusvahelise operatsiooniga või et mängus on rahvusvahelised huvid.

Foto: www.anneapplebaum.com
Foto: www.anneapplebaum.com

See on pühalik hetk nii sellele kojale kui ka meie maale, sõnas Briti peaminister Gordon Brown ülemöödunud nädalal alamkojas esinedes. Saali tekkis täielik vaikus ning parlamendiistungite ülevaadete kirjutaja sõnul rahvaesindajad «lakkasid nihelemast, mis on alamkojas tõega erakordne juhtum». Seejärel asus Brown ette lugema 37 Briti sõduri nimesid, kes on langenud sel suvel Afganistanis.

Vaid nädal varem oli midagi samasugust toimunud teisel pool La Manche’i. Pariisi haiglas suri sõjaväelane, kes oli saanud suvel Afganistanis haavata. Prantsuse peaminister François Fillon avaldas mehele austust ning kõneles «meie sõjameeste vaprusest, pühendumusest ja professionaal­susest», mis tema sõnul on väärt «rahva ja riigi» tunnustust. Ühendriikides andis CNN samal ajal eetrisse saate Ameerika emast, kes tõi koju Afganistanis langenud poja surnukeha. Ta oli langenud lahingus, mille kohta öeldi, et see on «USA relvajõudude kõige raskemate kaotustega lahing alates 2008. aasta juulist».

Kui hukkuvad Poola või Hollandi või Saksa sõdurid, kulgeb asi enamasti samamoodi. Poliitikud ja sageli ka ajakirjandus ülistavad nende kangelaslikkust ning väljendavad rahva ja riigi tänu. Matustel kõlavad isamaalised laulud, mõnikord leiavad need kajastamist ka uudistes. Tavaliselt mainitakse ka arve: alates 2001. aastast on Afganistanis hukkunud 221 Briti sõjaväelast, 804 ameeriklast, 131 kanadalast, 36 prantslast, 34 sakslast, 21 hollandlast, 22 itaallast, 26 hispaanlast, 15 poolakat ja nii edasi.

Vahel järgneb ka poliitilisi kähmlusi. Viimastel päevadel on Browni rünnanud üks tema poliitiline vastane, kes kinnitab, et Briti sõdurid «võitlevad ja surevad läbinisti korrumpeerunud Afganistani valitsuse eest». President Nicolas Sarkozy oli samuti äsja sunnitud teatama, et kuigi Prantsuse sõjaväelased jäävad praegu Afganistani, ei saadeta sinna edaspidi «mitte ühtki meest». Suviste ohvrite kasvav arv on toonud kaasa vaidluste ägenemise Hollandis. Loomulikult kestab edasi ka debatt Ameerikas.

Ainult äärmiselt harva jõuavad mõne maa ohvrid teise riigi ajakirjandusse, poliitilistesse vaidlustesse või peaministrite kõnedesse. Afganistanis on alates 2001. aastast tegutsenud rahvusvaheline koalitsioon. Alates 2003. aastast on seda juhtinud NATO.

Aga kui lugeda Briti ajakirjandust, võiks arvata, et seal võitlevad ainult britid – sõjas, milles neil pole mängus mingeid riiklikke huve. Sama kehtib Prantsusmaa ja Hollandi kohta. Ameerika ajakirjandus mainib haruharva teiste riikide osalust, ehkki mõned, näiteks Suurbritannia ja Kanada, on välja pandud meeste hulka arvestades kandnud suhteliselt suuremaid kaotusi kui Ühendriigid.

Pea kuskil pole tunda, et tegemist on rahvusvahelise operatsiooniga või et mängus on rahvusvahelised panused või et välja pandud mehed esindavad üldse midagi muud kui oma riigi lippu ja relvajõude.

Enamik eurooplastest Afganistani sõja kriitikuid esitab ikka küsimuse, miks nende mehed võitlevad «ameeriklaste eest», mitte NATO eest. Enamik Ameerika kriitikuid peab Euroopa panust täiesti kasutuks või ei pööra sellele üldse tähelepanu. Jackson Diehl nentis ajalehes The Washington Post, et peamine arutelu tulevase Afganistani-poliitika üle käib Washingtonis, ilma et sellesse annaks õieti panust keegi teine.

Ma ei asetaks aga siinkohal süüd ainuüksi USA administratsioonile. Paraku pole ju ka Euroopa esitanud mõnda alternatiivset plaani, ehkki praeguse administratsiooni algusajal oli kahtlemata hetk, mil see oleks olnud väga teretulnud.

Selge on see, et «lääne» idee on juba pikemat aega mõlemal pool Atlandit hääbumas, nagu on näidanud järjepidevalt viimase kümnendi seminarid teemal «Millist allianssi me tahame». Selle tagajärjed on nüüd kätte jõudnud: kuigi NATO peab esimest sõda pärast selle ühenduse loomist, ei innusta see enam kedagi.

NATO liikmesriigid ei tunne kohustusi ei alliansi ega üksteise suhtes. Kodumandril ei korralda NATO isegi erilist sõjalist planeerimist, eelistades sellele tippkohtumisi. Mis aga peamine, alliansil puudub kindel ja tugev liider, kes tahaks või suudaks osaleda eri liikmesriikides käivates aruteludes, et kinnitada vajadust Afganistani või mis tahes muu missiooni järele. Teoreetiliselt võiks seda teha president Obama, aga ma usun, et see mõte ei tekita temas just vaimustust.

Miski eelöeldust ei tähenda kuigi palju Afganistani suhtes, sest praeguste arutelude tulemus võib üsna tõenäoliselt olla mingisugune status quo. Kuid ma kahtlen selles, et NATO on olemas ka siis, kui teda peaks järgmine kord vaja minema.

Anne Applebaum on Washington Posti ja Slate’i (www.slate.com) kolumnist, kus ilmus algselt ka siinne kirjutis. Ta on kirjutanud muu hulgas teose «Gulag», mille eest pälvis 2004. aastal Pulitzeri preemia.
©  The New York Times Syndicate


Allikas:

Postimees



Rain Siemer: Eesti võitis sõja!

Läbi aastate on eestlaste üks valus teema aastad 1939 — 1945. Mitte kuidagi ei taheta sellest ajast ja sündmustest lahti lasta. Palju erinevaid artikleid ja raamatuid on teemal ilmunud, igaüks erineva nurga alt. Miks see nii on? küsis ajakirjanik Rain Siemer oma kirjas Delfile.

Läbi aastate on eestlaste üks valus teema aastad 1939 — 1945. Mitte kuidagi ei taheta sellest ajast ja sündmustest lahti lasta. Palju erinevaid artikleid ja raamatuid on teemal ilmunud, igaüks erineva nurga alt. Eestlase mälus on see valus sündmus sügaval sees. Miks see nii on? küsis  Rain Siemer oma kirjas Delfile.

Foto: Välisministeerium
Foto: Välisministeerium
Sattusin hiljuti kuulama Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma seminari, kus nad avaldasid arvamust, et eestlased on Teise maailmasõja ajas kinni, kuna nad ei ole leidnud sündmust, mis mõnes mõttes lunastaks selle valu. Kõigil on huulil küsimus, miks me ei hakanud vastu, miks me kaotasime nii haledalt?

Mulle tundub, et me võiks sellest sündmusest lahti lasta. Tegemist oli väga kohutava katastroofiga eesti rahva jaoks, kuid tegelikult kaotasime me siis lahingu, aga mitte sõja. Sõda kestis edasi veel aastani 1991.

Vahepeal olid väga pikad ja rasked aastad, mille käigus me astusime eestluse, eesti keele ja rahva säilimise nimel tugevalt ning kavalalt vastu suurriigile. Ja me võitsime!

20. augustil 1991 kuulutas Eesti välja iseseisvuse. See on kuupäev, millal meie jaoks tegelikult lõppes teine maailmasõda ning Eesti võitis sõja suure türanni vastu. Saage aru kallis rahvas, me oleme võitnud maailma ühte võimsamat riiki, me elasime üle sõja kõige raskemad ajad ja me saime vabaks.

Teine maailmasõda oli meie jaoks raskete tagajärgedega, meie kõigi pered on seda tundnud, kuid me võiks sellel nüüd minna lasta. Me saime oma riigi, nii nagu soovisid paljud need, kes hukkusid Eesti iseseisvuse eest.

Jätaks selle ajalookäsitluse ja teadvustamise ajaloolaste pärusmaaks ning laseks oma hingest valu välja. Me ju ikkagi lõpuks võitsime ja laulev revolutsioon oli kaunis viimane võit selle kohutava sõja lõpus.

 

Allikas:

Delfi

 



Suur osa Eesti elanikest usaldab NATO-t, selgub Turu-uuringute AS-i igakuisest uuringust.

Septmebris usaldas NATO-t 60% Eesti elanikest, selgus Turu-uuringute AS-i igakuisest uuringust. Kõige usaldusväärsemaks riiklikuks institutsiooniks peeti jätkuvalt päästeametit, mida usaldas septembris 96 protsenti elanikest ning piirivalvet 87 protsenti elanikest.Väga usaldusväärseks peeti ka kaitseväge (79%) ning kaitseliitu (67%).

Septmebris usaldas NATO-t 60% Eesti elanikest, selgus Turu-uuringute AS-i igakuisest uuringust. Kõige usaldusväärsemaks riiklikuks institutsiooniks peeti jätkuvalt päästeametit, mida usaldas septembris 96 protsenti elanikest ning piirivalvet 87 protsenti elanikest.Väga usaldusväärseks peeti ka kaitseväge (79%) ning kaitseliitu (67%).

Politoloog Juhan Kivirähki sõnul osutavad avaliku arvamuse uuringute tulemused, et riigi tegevust riigikaitse valdkonnas peetakse usaldusväärseks ning hinnatakse positiivseks. „Kaitsevägi on aastaid kuulunud kõige usaldusväärsemate institutsioonide hulka,“ kirjutas Kivirähk Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos.

„Ilmselt pole ainuüksi riigikaitse juhtimine ja kaitsejõudude usaldusväärsus need tegurid, mis annavad poolele Eesti elanikkonnast põhjust uskuda, et Eestit on võimalik sõjalise konflikti korral kaitsta. Valdavalt tuleneb selline kindlustunne veendumusest, et NATO meid sõjaliselt või siis vähemalt diplomaatiliselt toetab,“ kirjutas Kivirähk.

Samas ei tohiks Eesti elanikud oma riigi kaitsmisel loota ainult NATO-le.

„Eestis võttis pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist maad arusaam, et meie riigi välisturvalisuse tagamise mured on murtud ja NATO vihmavarju all viibides ei ole ajateenistusel tuginev reservarmee enam sedavõrd oluline kui varem,“ arvas Kivirähk.

Loe tervet artiklit siit.

Allikas:

Eesti Päevaleht

 



Naispoliitikute ühisavaldus: naiste rolli rahu tagamisel tuleb tugevdada

Nii Soome kui ka Libeeria naispresidendid, Euroopa Komisjoni volinik ning asepresident leiavad, et püüdlused seostada naiste vastu suunatud vägivalda julgeoleku teemaga lükati aastakümnete kestel tagasi pea kõikides diplomaatilistes ringkondades, vahendas Eesti Päevaleht.

Nii Soome kui ka Libeeria naispresidendid, Euroopa Komisjoni volinik ning asepresident leiavad, et püüdlused seostada naiste vastu suunatud vägivalda julgeoleku teemaga lükati aastakümnete kestel tagasi pea kõikides diplomaatilistes ringkondades, vahendas Eesti Päevaleht.

 

Foto: Soome Vabariigi presidendi kantselei
Foto: Soome Vabariigi presidendi kantselei

 

Tarja Halonen, Soome Vabariigi president
Ellen Johnson-Sirleaf, Libeeria president
Margot Wallström, Euroopa Komisjoni asepresident ja naisjuhtide nõukogu ministrite tasandi algatuse eesistuja
Benita Ferrero-Waldner, välissuhete ja naabruspoliitika eest vastutav Euroopa Komisjoni volinik:

Tänapäeval ei ole lihtsalt võimalik rääkida julgeolekust ja jätta kõrvale naiste õiguste olukorra hindamine konkreetses piirkonnas.

Selline kannapööre on saavutatud tänu Ühinenud Rahavaste Organisatsioonile. Julgeolekunõukogu tunnustas oma resolutsioonis 1325 seost relvastatud konfliktides naiste vastu suunatud vägivalla ja naiste rolli vahel rahu tagamisel. Resolutsioonis 1820 kinnitati ametlikult, et naiste vastu suunatud vägivald võib endast kujutada ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule.

Pärast kümme aastat kestnud ootamist on aeg saada aru, et naised ei ole mitte probleem, vaid lahendus.
2010. aasta oktoobris tähistab rahvusvaheline kogukond ÜRO resolutsiooni 1325 kümnendat aastapäeva. Eelmisel aastal, pärast meie ettepanekut, nõustus ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon pidama ÜRO resolutsiooni läbivaatamise konverentsi ministrite tasandil, et kõnealust sündmust tähistada. On aeg suurendada jõupingutusi, et konfliktiolukordades naisi paremini kaitsta ja tagada nende osalemine rahu tagamisel. On viimane aeg kooskõlastada jõupingutused ja kehtestada ühtsed eesmärgid ühes kõrgetasemelises komitees.

Me teeme aastapäeva tähistamiseks kõvasti tööd ja kutsume ÜROd ja kõiki maailma riike üles tooma naiste, rahu ja julgeoleku teema kõikide oma tegevuste keskmesse.

Loe kogu artiklit siit.

Allikas:

Eesti Päevaleht



Suurõppused Venemaal möödusid ilma välisvaatlejateta

Septembrikuus korraldas Venemaa oma läänepiiride lähistel kaks suurt sõjaväeõppust Zapad-2009 ja Ladoga-2009, kuhu ei kutsutud NATO vaatlejaid. Õppustel harjutati tegutsemist sissetungivate vägede vastu.

Septembrikuus korraldas Venemaa oma läänepiiride lähistel kaks suurt sõjaväeõppust Zapad-2009 ja Ladoga-2009, kuhu ei kutsutud NATO vaatlejaid. Õppustel harjutati tegutsemist sissetungivate vägede vastu.

Foto: Kärt Liekis
Foto: Kärt Liekis

Oktoobri alguses Eestit külastanud NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen väljendas Kadrioruspresident Ilvsega toimunud ühisel pressikonverentsil muret suurte Venemaa sõjaväeõppuste üle piirialadel, kuhu polnud kutsutud NATO vaatlejaid.

“Me oleme loomulikult jälginud neid õppusi ja me ei käsitle neid kui ohuallikat NATO liikmesriikidele. Kuigi põhjust muretsemiseks muidugi on,” ütles Rasmussen vastuseks ERR-i uudisteportaali küsimusele.

Vabariigi President Toomas Hendrik Ilvese sõnul tuleb jätkata NATO nähtavuse suurendamist Balti regioonis, mille üheks osaks võiksid saada ka alliansi sõjajõudude maismaaõppused. „Kindlasti ei teeks ajal kui Venemaa korraldab NATO riikide piiride vahetus läheduses rohkem kui 20 000 osalejaga maismaaõppused, paha ka NATO-l siin regioonis maismaaõppusi korraldada,” ütles president täna Läänemaal Roostal kõrgemate riigikaitsekursuste avamisel.

Reservkolonelleitnant Leo Kunnas kirjutas Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartiklis, et terrorismivastase rünnaku tõrjumise nime all toimunud õppuste tegelik suunitlus oli tavapärane sõjategevus Baltikumi ruumis. „Vene kindralite pilgu läbi on NATO praegu poliitiliselt ja sõjaliselt nõrk ning killustatud,“ kirjutas Kunnas ning kutsus samas üles korraldama Eestis sõjaväeõppused, mille eesmärk oleks harjutada kaitsejõudude sõjalise valmisoleku tõstmist kahe astme võrra, tavapärasest igapäevasest valmisolekust tõrjevalmisolekusse, et tõestada Eesti kaitseväe reageerimisvalmidust.

OSCE määratud ülempiir, millest alates peab sõjaväeõppustele kutsuma rahvusvahelised vaatlejad, on 13 000 osavõtjat. Venemaa korraldas seepärast kaks eraldi õppust, mis sisuliselt moodustasid ühe terviku, et vältida välisvaatlejate osalemist.

Allikad:

Eesti Päevaleht

ERR Uudised