Raamatututvustus: Nüüdisaegse strateegia kujundajad Machiavellist tuumaajastuni

Kaitseministeeriumi ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse koostöös välja antavas sarjas „Mõte ja mõõk“ ilmuv teos jõuab Eesti lugejani kahes osas. Esimene osa, mis hõlmab Lääne sõjalise strateegia klassikuid kuni Esimese maailmasõjani, ilmus 2009. aasta kevadel.

Eestikeelne lugemisvara on täienenud klassikalise sõjalise strateegia õpikuga, mis on muutunud kohustuslikuks õppematerjaliks paljudes ingliskeelsetes sõjalistes õppeasutustes, kuid mida on tõlgitud ka paljudese teistesse keeltesse.

Foto: Kaitsejõudude peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Kaitseministeeriumi ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse koostöös välja antavas sarjas „Mõte ja mõõk“ ilmuv teos jõuab Eesti lugejani kahes osas. Esimene osa, mis hõlmab Lääne sõjalise strateegia klassikuid kuni Esimese maailmasõjani, ilmus 2009. aasta kevadel. Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud kogumiku teine osa, käsitleb sõjalise mõtlemise arengut murrangulisel kahekümnendal sajandil. Möödunud sajandit jäävad meenutama kaks maailmasõda, massihävitusrelvade ja revolutsioonisõja ilmumine areenile. Tuumapommid Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aasta augustis olid stardipauguks tuumaajastule.

Saksa päritoluga Ameerika Ühendriikide sõja- ja kultuuriajaloolase Peter Pareti toimetatud kogumik annab põhjaliku ülevaate strateegilise mõtlemise kujunemisest läbi aegade. Sõjalisel strateegial puudub kõikehõlmav definitsioon. Selle abil kavandatakse relvajõudude kasutamist teatud eesmärkide saavutamiseks. Need eesmärgid võivad olla kitsamalt piiritledes sõjalised, kuid ühtlasi täita palju laiemaid, eeskätt poliitilisi eesmärke. Miks mõned strateegilised mõtlejad on jäädvustunud ajalukku ja leiavad tutvustamist käesolevas raamatus, aga teised on sealt kadunud aegade hämarusse? Ajalugu on karm, aga õiglane kohtumõistja. Tulevastele põlvedele pärandatakse tavaliselt need mõtlejad, kes on suutnud mõelda revolutsiooniliselt ning olla oma ajastust ees.

Üheksateistkümnenda sajandil muutusid valitsejatevahelised ja dünastilised sõjad riikidevahelisteks sõdadeks. Lääne ühiskonnakorralduses tõusid esile rahvusriigid ja rahvuslikult pinnalt kerkinud riiklikud huvid. 19. sajandi sõjaline strateegia kujundas laias laastus strateegilist mõtlemist kuni külma sõja lõpuni, mis on ühtlasi ka Pareti toimetatud kogumiku ajaraamistik. Sellele ladusid vundamendi oma ajastu kolm suurimat strateegilist mõtlejat: Korsika saarelt maailma ajalukku jõudnud Napoleon Bonaparte, preisi sõjateoreetik Carl von Clausewitz ja Šveitsis sündinud Antoine-Henri Jomini, kes jõudis olla nii Prantsusmaa kui Venemaa teenistuses. Kui Clausewitzi loominguga on eestikeelne lugeja tutvunud juba varem – tema peateos „Sõjast“ ilmus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Eesti Keele Sihtasutuse koostöös 2004. aastal, siis Jomini pärandiga ollakse ehk vähem kursis, kuigi viimase mõju Lääne kultuuriruumi strateegilisele mõtlemisele on olnud ehk isegi suurem ning teda on mitteametlikult nimetatud ka moodsa strateegia rajajaks. Sõjaajaloolase Lynn Montrossi sõnul rajas Clausewitz sõja filosoofia ning Jomini töötas välja sõja süsteemi.

Kahekümnenda sajandi sõjaline strateegia kinnitas Clausewitzi omaaegset mõtteavaldust, et sõda pole midagi rohkemat kui vaid vahend poliitiliste eesmärkide teostamiseks. Sõdu kujundavad poliitikud ning sõjaväelastele on jäetud nende ambitsioonide elluviijate roll. Tunnustatud briti sõjaajaloolane David Fraser on väitnud, et sõjaline strateegia järgib poliitilisi eesmärke: need eesmärgid tuleb allutada sõjaväelistele nõuetele ning vastavalt olemasolevatele ning potentsiaalsetele ressurssidele töötakse välja prioriteedid, käitumismustrid ning tegevuskava. 20. sajandi juhtiva sõjateoreetiku ja -ajaloolase Basil Liddell Harti sõnul on sõjaline strateegia sõjaliste vahendite kasutamise ja jagamise kunst poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Sõda ja poliitika on omavahel lahutamatult seotud. Sõdu ei alusta mitte kunagi sõjaväelased, vaid alati poliitikud. Teinekord muutuvad sõjaväelased poliitikuteks.

Kiire tehniline areng ja üleilmastumine on mõjutanud sõjalise strateegia arengut tänapäeval. Geograafilised vahemaad ei oma enam sellist tähendust, kui alles mõni inimpõlvkond tagasi. Strateegilised raketid suudavad viia tuumarelva kiiresti mandrilt mandrile ning põhjustada ränkade tagajärgedega globaalse katastroofi, mis võib raketi lähetajat mõjutada samavõrd kui sihtpunkti. Kommunikatsiooni plahvatuslik areng on suurendanud inimkonna ühtekuuluvustunnet. Viimased sõjalised konfliktid on toimunud telekaamerate silme all. Üleilmne internetiseerumine on muutnud kübersõjad stabiilse rahu seisukohalt pea sama oluliseks ohuallikaks kui relvakonfliktid. Sõja ülekandumisest kosmosesse ei saa rääkida enam vaid ulmeromaanide pinnalt.

Kuid elades mineviku strateegide jaoks tulevikus, ei tohi me samal ajal unustada neid põhimõtteid, mis tõstsid just nemad oma kaasaegsete seas esile ning kinnistasid ajalukku. On muutunud juba käibefraasiks, et kujundades tulevikku, ei tohi me minevikust mööda vaadata. Kogemused on väärtus omaette, mis aitavad meil minevikku mõista ning möödunud aegade vigu vältida. Loomulikult ei tohi ka jääda mineviku pantvangiks ning võidelda taas ja taas läbi eelmiseid sõdu. Lääne tsivilisatsiooni areng on jõudnud niikaugele, kus reaalne sõjaoht on küll olulisel määral vähenenud, kuid seda tõsisemad võivad olla igal hetkel puhkeda võivate potentsiaalsete konfliktide tagajärjed. Sõjalised konfliktid on välditavad ainult siis, kui me oleme suutelised minevikust õppima ja vastutustundlikult rakendama sealt hangitud teadmisi ja kogemusi tuleviku huvides. Konfliktid Afganistanis, Iraagis, Bosnias, Kosovos, Liibanonis, Gruusias ja mujal on mõjutanud inimeste heaolu ja turvalisust kogu maailmas. Nad on näidanud ilmekalt, et ainult sõjaliste vahenditega ei suuda inimkond lahendada mitte ühtegi valupunkti. Sõjaväelase elukutse on olemuslikult lähedane tuletõrjuja omale, kes peab valmistuma tule kustutamiseks, ise samal ajal lootes, et see kunagi ei puhke.

Kellele võiks värskelt eesti keelde tõlgitud kogumik huvi pakkuda? Kindlasti leiab iga huviline siit endale midagi lugemisväärset. Sõda ja selle kujunemine on alati köitnud väga erineva taustaga inimesi. Kuna Eestist on aegade jooksul üle käinud paljud sõjaretked, siis on huvi militaarsete teemade vastu olnud eestlaste seas kõrge. „Nüüdisaegse strateegia kujundajad“ katab olulise lünga tavalise sõjandushuvilise lugeja raamaturiiulis, kuigi kõigepealt on Peter Pareti toimetatud kogumik mõeldud siiski õpikuna sõjalise strateegia alaste kursuste läbiviimiseks kõrgkooli tasemel.

Holger Mölder

politoloog

„Nüüdisaegse strateegia kujundajad“ ilus Eesti Entsüklopeediakirjastuse sarjast “Mõte ja Mõõk”, mille raamatutega saab tutvuda siin.