Priit Simson: NATO kaitseplaan on vaataja silmades

Kas NATO-l on plaan Balti riikide sõjaliseks kaitseks või ei ole? Arvestades kui erinevaid vastuseid sellele lihtsale küsimusele saada võib, paistab, et see on justkui maitse asi.

Kas NATO-l on plaan Balti riikide sõjaliseks kaitseks või ei ole? Arvestades kui erinevaid vastuseid sellele lihtsale küsimusele saada võib, paistab, et see on justkui maitse asi.

Foto: Kaitseväe peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Leedu presidendi Dalia Grybauskaite maitsmismeele põhjal plaani ei ole. „Alliansi piiririikidena ei ole meil seni erakorraliste olukordade puhuks kaitseplaane,” ütles Grybauskaite oktoobri lõpus Riias Balti riikide presidentide kohtumisel. Ta võiks olla piisavalt kõrge inimene, et teada tõde. Läti kaitseminister Imants Liegis rääkis suve lõpul, et sellist plaani alles tehakse. Kui Leo Kunnas kahe aasta eest lahkus Eesti kaitseväe operatiivülema kohalt – ja operatiivülem on inimene, kes peaks antud plaani ellu viima –, siis tema sõnul kaitseplaani veel polnud.

Kuid on ka teistsuguse maitsega inimesi. Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo ja kaitseväe juhataja Ants Laaneots kinnitavad, et NATO kaitseplaan Eesti tarbeks on küll olemas ja vähe sellest, kindral on seda koguni käes hoidnud. 2008. aasta sügisel kinnitas ka NATO abipeasekretär Martin Erdmann pärast mu arvukaid küsimusi eri nurga alt, et „NATO-l on oma kaitseplaanid”. Jällegi väga pädevad tegelased, kelle autoriteedis poleks ju põhjust kahelda. Tundub, et isegi välisminister Urmas Paet paistab sinna ringkonda kuuluvat, sest septembris USA-s käies toonitas ta seisukohta, et sellised kaitseplaanid peavad olema kõigil NATO liikmesriikidel, kes seda soovivad. Kui kaitseplaanid „peavad” olema, siis järelikult neid välisministrile teadaolevalt veel pole. Isegi Eesti välis- ja kaitseminister ei suuda meie iseseisvuse garantiide kindluses kokku leppida.

Kas üks pooltest ajab meile jama? Või on tõesti võimalik, et õigus on mitmetel korraga? Äkki võiks erinevad tegelased lõpuks kokku saada ja kindral Laaneots näitaks neile seda plaani oma näppude vahelt? Meile, lihtsurelikele, ta saladokumente näidata ei saa, kuid näiteks Grybauskaitel võiks ju vastava taseme luba olemas olla.

Lahendada selline olukord aga tuleks, sest praegu tõmbab ühtede jutt teiste püüdlustele vee peale. „Plaan on olemas” koolkond ei saa veenvalt maalida Balti riikidest pilti kui paigast, mis ongi osa „päris-NATO-st” ja mille kaitsele tõttavad lääne vägevad ainsagi kõhkluseta. „Plaani pole” koolkond seevastu ei saa mõjutada NATO-t ühtsena tegema konkreetsemaid plaane, kui mingid tegelased räägivad, et praegu on asi niigi hea.

Ühest küljest sõltub vastus sellest, mida plaaniks nimetada. Kui kaitseplaan on see, et helistame mure korral „hädaabinumbril” ja lisame sinna juurde veel mõned kriisikogunemised, siis võib ka hädapärast öelda, et keegi pole otseselt valetanud. Et olemasolevatel plaanidel pole kuigi suurt detailsust, tunnistab ka „plaan on olemas” koolkond ise. „See, mida Leedu president silmas peab, on see, mille kohta öeldakse, et „Poolal on, Türgil on, Norral on, aga Balti riikidel ei ole”,” rääkis Aaviksoo. „Need on tegelikult niisugused külma sõja aegsed konventsionaalsele konfliktile vastuhakkamise plaanid, mis hõlmavad endas tõepoolest väga laialdast sõjalist planeerimist.” (ETV „Välisilm” 26.10) Lihtsas keeles tähendab see jutt, et mingit täpsemat kava sisevoolavate tankidega hakkama saada tõesti pole, küll aga on mingi muu, moodsam kava.

Samas aga on üsna palju loota, et „plaan” saaks töötada, kui suur osa selle eeldatavaid täideviijaid ütleb, et seda pole. Kui teda teatud kriitilise hulga inimeste peas olemas pole, kui teda pole läbi harjutatud, siis võime öelda, et plaani sisuliselt ei eksisteeri, hoidku Laaneots käes mida iganes.

Ameeriklaste kavad

See kõik ei tähenda, et teatud NATO liikmesriikidel poleks konkreetsemaid plaane Balti riikide kaitseks. Ameeriklased mängivad üldjuhul läbi väga erinevad potentsiaalsed lahingutandrid ja raske on uskuda, et nad saadaksid oma eelpaiknemislaevu Läänemerele ilma stsenaariume läbi kaalumata. Juba 1992. aastal puhkes USA-s skandaal, kui tuli välja, et asekaitseminister Paul Wolfowitz oli Bush seeniori administratsiooni koosseisus tegelenud värskelt iseseisvuse taastanud Leedu kaitsmise plaanidega. USA avalikkus polnud nõnda uudseteks kohustusteks tollal veel valmis.

Oleks siiski kummaline, kui praeguseks ajaks ameeriklastel need plaanid puuduksid. Kollektiivne planeerimine NATO raames on keeruline ja nõuab poliitilist kompromissitamist. Kuid ühe riigi sees on see võimalik märksa vähem valuliselt. Kuid millist rolli nendes plaanides mängib Eesti enda tegevus, teavad ilmselt vähesed.

Allikas:

Eesti Päevaleht