NATO veab Liibüa kriisi sekkumist

535087t41h636eKuigi NATO kaitseministrite kohtumine oli kavas juba enne, kui olukord Põhja-Aafrikas veriseks pööras, tuli alliansil oma siseprobleeme puudutavate arutelude asemel keskenduda hoopis Liibüa sündmustele.

Küberkaitse, Lissabonis vastu võetud strateegilise kontseptsiooni ellurakendamine ja Afganistan jäid päevaplaani küll alles, kuid tähelepanu neile NAT­O enda tegemisi puudutavatele küsimustele oli minimaalne.

Alliansi peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni eilse pressikonverentsi alguses teatati koguni, et ta vastab ainult Liibüat puudutavatele küsimustele.

Kuigi Liibüa pole varem kuulunud alliansi huviorbiidis seisvate riikide tippu, vaatas suur osa maailmast tõsisemate otsuste ootuses just NATO poole. Eile siiski väga radikaalseid teateid alliansi peakorterist ei saabunud.

Ettevaatlik hoiak

«Praegu on selguseta, millise kursi selle riigi tulevik võtab,» nentis Rasmussen eile pärast ministrite arutelu. «Rahvusvaheline kogukond on ühtne Liibüa rahva vastase meeletu ja süstemaatilise vägivalla hukkamõistmisel ning meie esmane mure on tsiviilelanikkonna täbar olukord.»

«Tuleb olla valmis kõikvõimalikeks arenguteks,» resümeeris eilse arutelu tulemusi Postimehele kaitseminister Jaak Aaviksoo. «Planeerida nii võimalikku humanitaarabi turvamist kui ka relvaembargo jälgimist ja vajadusel ka kehtestamist.»

«Üldiselt on hoiak ettevaatlik, teiste sõnadega peab NATO sekkumiseks olema selge vajadus ehk piisavalt palju peab olema kurja tehtud ja kogu rahvas peab sellest aru saama, et NATO peab sinna minema,» nentis Aaviksoo.

«Teiseks peab olema õiguslik baas ehk on vaja ÜRO Julgeolekunõukogu uut otsust kas või relvaembargo kehtestamiseks,» jätkas ta. «Ja kolmandaks, et kohalikud sõbrad – Araabia Liiga ja Aafrika Liit – peaksid olema pardal ning paluma.»

Rasmussen tõi välja ka selle, et NATO otsustas suurendada oma mereväelaste kohalolekut Vahemerel. «Need laevad parandavad NATO teadmisi olukorrast – see on praeguses olukorras hädavajalik – ning nad panustavad meie vaatlus- ja jälgimisvõimekusse, sealhulgas ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1970 kehtestatud relvaembargot puudutavas,» märkis peasekretär.

USA kaitseminister Robert Gates jäi oma pressikonverentsiltagasihoidlikumaks. «Minu mulje kohaselt ei räägi me niivõrd laevade arvu suurendamisest, kuivõrd piirkonnas juba olemasolevate laevade ümberpaigutamisest,» lausus ta.

Aaviksoo iseloomustas eilsel kohtumisel esitatud erinevate maade seisukohti järgmiselt: «Mõned riigid on natuke äkilisemad, teised vähem, aga valdav on positsioon, et ei taheta ettevaatamatult tormata ebamäärase väljundiga protsessi.»

Gatesi jutust jäi aga ennekõike kõlama tõdemus, et praeguses olukorras on NATO käed üpris seotud. Tema hinnangul on põhiline piirav faktor ÜRO Julgeolekunõukogu Liibüa kohta langetatud resolutsioon 1970. «See ei anna isegi embargo kindlustamiseks luba,» märkis Gates.

Julge Prantsusmaa

Aaviksoo lausus praeguse resolutsiooni kohta, et ta ei ütleks niivõrd, et see nõrk on, kuivõrd praegune olukord on ka natuke närvide mäng. «Küsimus käib selle ümber, kuidas rahvusvaheline toetus Gaddafi ümbert ära kaob,» rääkis ta. «Ma arvan, et on olemas arusaamine, et kui ta jääb üksi, siis on pidu läbi niikuinii. Milleks minna jõuga sekkuma, kui sa saad inimese lihtsalt ära hirmutada.»

Aaviksoo tunnistas, et Pariisi otsus tunnustada esimese riigina Liibüa opositsiooni on huvitav ja kõva käik, mida on raske tagasi võtta. Selle kohta, kuidas Prantsuse värske kaitseminister Gérard Longuet oma riigi eilseid samme NATO kolleegidele põhjendas, märkis Aaviksoo aga, et talle tundub, et seda küsimust tuleks esitada pigem Élyséele kui kaitseministrile. «Ma arvan, et sellest on ehk homme võib-olla rohkem kuulda,» lisas ta.

«Sarkozy on olnud tasemel, ta on toonud Prantsusmaa julgeolekukaardile,» kiitis Aaviksoo. «Aga mida see täpsemalt tähendab, on raske öelda – vaatame-kuuleme.»

EL ei tõtta Liibüa üleminekuvalitsust tunnustama

Kuigi Euroopa Parlament kutsus eile ühenduse liikmesriikide valitsusi üles järgima Prantsusmaa eeskuju ja tunnustama Liibüa üleminekuvalitsust, ei toetanud enamik Euroopa Liidu välisministritest Pariisi positsiooni.

Prantsusmaa tegi eile hommikul enne NATO kaitseministrite ja ELi välisministrite kohtumisi avalduse, milles teatas, et tunnustab esimese riigina opositsioonilise Liibüa Rahvusnõukogu valitsust. President Nicolas Sarkozy sõnul käsitleb Pariis rahvusnõukogu nüüd Liibüa seadusliku võimu kandjana.

«Prantslased ütlesid, et see on täiendav Gaddafi mõjutamise vahend,» selgitas Eesti välisminister Urmas Paet Postimehele põhjendust, mille Pariis erakorralisel kohtumisel esitas. «Valdav seisukoht oli, et on vaja selgemat pilti, kes seal mida esindab. Neid opositsioonilisi liikumisi on seal ju mitu,» täpsustas Paet ELi välisministrite reaktsiooni. «Prioriteet on ikka see, et seal kodusõda lõpeks.»

Paeti sõnul jäi välisministrite kokkusaamisel põhiteemana kõlama, kuidas tagada Gaddafi valitsusele kehtestatud sanktsioonidest kinnipidamine. Neist tähtsaim on relvamüügikeeld ja selle kindlustamine, et üle Vahemere ei pääseks Liibüasse relvalastiga laevad. Ida-Liibüas Benghazis baseeruva rahvusnõukogu kõneisik Mustafa Gheriani tervitas Prantsusmaa sammu, avaldades lootust, et see murrab jää ja ka teised ELi valitsused valivad sama tee.

Täna arutab Brüsselis Liibüa küsimust veel kolmas Eesti valitsuse liige – peaminister Andrus Ansip, kes peab selle küsimuse üle oma kolleegidega aru erakorralisel ELi ülemkogul. Paet prognoosis eile, et väga suurt sammu võrreldes juba välisministrite koosviibimisel arutatuga ei tule, pigem oodatakse positsiooni NATO-lt.

Uudistevõrgu AFP allikate eilse info kohaselt aga soovitab Liibüa küsimuses initsiatiivi haaranud Sarkozy ülemkogule alustada õhurünnakuid Liibüale.

Samuti tahtvat prantslased, et segataks Gaddafile lojaalsete vägede kommunikatsioonisüsteeme. Sarkozy enda kantselei seda infot siiski ametlikult ei kinnitanud.

Allikas: Postimees