NATO ja Venemaa: pettumusele määratud?

James Sherr Chatcham House’st väidab, et erinevad arusaamad NATO-Venemaa suhte mõlemal poolel viivad ikka ja jälle soovimatute tulemusteni. Kuni üks pool ei aktsepteeri teise poole arusaama julgeolekust, on tegemist korduva probleemiga.

1625_tnJames Sherr Chatcham House’st väidab, et erinevad arusaamad NATO-Venemaa suhte mõlemal poolel viivad ikka ja jälle soovimatute tulemusteni. Kuni üks pool ei aktsepteeri  teise poole arusaama julgeolekust, on tegemist korduva probleemiga.

Viimaste aastate jooksul on paljud õigustatult küsinud, kas NATO-Vene partnerlus saab lõpuks tähenduslikuks mõisteks. Paus laienemisprotsessis, NATO-Vene Nõukogu taaselustamine, USA-Venemaa suhete parenemine, uue START-lepingu kooskõlastamine ning koostöö tõhustamine Afganistanis on andnud aluse taolisteks lootusteks.

Kuid see ei ole mingi saladus, et midagi on sellest suhtest puudu. Brüsseli jaoks on puuduvaks lüliks usaldus. Moskva jaoks on see võrdsus.

Need on väga erinevad aistingud ning peaksid ootusi kahandama. Vaatamata arengutele, on NATO-l ja Venemaal otsustavalt erinevad nägemused sellest, mis tagab Euroopa julgeoleku ning mis seda ohustab. Nad kannavad ka edasi erinevat julgeoleku kultuuri. Seni, kuni need asjad on tõesed, on Venemaal keeruline NATO-t usaldada ning NATO liitlased on äärmiselt vastumeelsed lubamaks Venemaal sellist võrdsust, mida ta taotleb. Nendes parameetrites on produktiivne ja koostööle suunatud suhe võimalik. Harmoonia ei ole.

Fundamentaalsel tasandil pole NATO kunagi kahelnud Venemaa võrdsuses. Venemaa on NATO tähtsaim partner. Ükski liitlane ei soovi tema autonoomiat kahandada või eelisõigust piirata. NATO-Venemaa alusleping tühistab vetoõiguse teise tegude üle või igasuguse keelu NATO või Venemaa õigusele iseseisvale otsustamisele ja tegevusele.

Kuid Venemaa jaoks tähendab võrdsus kaasjuhtimist; Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kosachevi sõnul: „lõpuni välja arendatud vastuvõtt „Euro-Atlandi Klubisse“ ning reaalne mõju otsustusprotsesside üle. Riigijuhtide sõnul on Venemaal loomulik õigus sellisele võrdsusele tulenevalt tema panusest Külma sõja lõpetamisse ning  Varssavi Lepingu Organisatsiooni laialiminekusse ja üldisele strateegilisele olulisusele.

Samal ajal ütles Putin, olles president, et Venemaa on „teeninud välja õiguse oma huvidele.“ Ta soovib olla võrdne, kuid erinev – välisministri Lavrov’i sõnul autonoomne „väärtuste keskus.“ Moskva nägemus on see, et kui neid nõudeid eirata, suunates sõjalist infrastruktuuri Vene piiride suunas ning keeldudes loobumast võimalikust laienemisest tulevikus, taaselustab NATO Euroopa jagunemist.

Alliansi-siseselt vaadeldakse Venemaad sarnastel tingimustel. 1994. aasta Budapesti Deklaratsiooniga ning 1997. aasta asutamislepinguga kinnitas Venemaa, et „austab kõikide riikide suveräänsust, iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust ning nende jagamatut loomupärast õigust valida vahendeid julgeoleku tagamiseks.“

Sisemises ja bilateraalses poliitikas on Venemaa positsioon märksa jõulisem. 1992. aasta poliitikadokumendiga lähisnaabrite suunal kuulutas Venemaa, et tal on õigus piirata naaberriikide suveräänsust. Sellist ise loodud õigust on ta rakendanud tugevalt näiteks Ukraina peal.

Eelnevast võib teha viis järeldust.

Esiteks, me ei tohiks eeldada, et hiljutised arengud suhetes lepitavad Venemaad NATO kohaga maailmas. Venemaa viimane sõjaline doktriin määratleb NATO-t kui suurimat sõjalist ohu, millega riik silmitsi seisab. See on täielikus ebakõlas NATO Strateegilise Kontseptsiooniga, mis ütleb, et NATO ja Venemaa julgeolek on omavahel põimunud.

Teiseks, me ei tohiks eeldada, et koostöö on kumulatiivne või et üks kokkulepe loob impulsi teiste suunas. Uus START lepe ei ole loonud progressi raketitõrje läbirääkimistes. Moskva vaatenurgast on läbirääkimised ja ühised jõupingutused vaid rahvuslike huvide läbisurumised. Koostöö mõningates valdkondades Afganistanis (nt varustamine ja transiit) ei tee olematuks konfliktseid lähenemisi teistes valdkondades (nt regionaalne julgeolek).

Kolmandaks, me ei tohiks eeldada, et vajadus moderniseerumise ja välisinvesteeringute järgi muudavad kuidagi Venemaa suhtumist NATO-sse. On tajutavad seosed ressursside piiratuse, administratiivse võimetuse ja Venemaa tavarelvastusjõu puudujääkide vahel. Kuid kaitseminister Serdyukov’i riigikaitsereformi tagasilöögid on vaid tugevdanud Venemaa vastumeelsust NATO raketitõrje ja tuumarelvastuse vähendamise vastu.

Neljandaks, me ei tohiks alahinnata meie vastastike väärtuste ja traditsioonide mõju. Kolm generatsiooni on Lääne demokraatiates mõtlemist ja nägemusi kujundanud konsensuslikkus, kollektiivne otsustusprotsess ning koostööharjumused, mille eesmärgiks on lepitada rahvuslikud ja ühised huvid. Täna on NATO ja EL keskendunud Külma sõja järgsele julgeolekukorrale, mis ei ole määratletud joontega kaardil, vaid riikide vabadusega valida endale partnereid ning arenemisviisi. Nad usuvad, et on ka olukordi, kus universaalseid väärtusi tuleb kaitsta ka väljaspool nende piire. Venemaa ei jaga seda arvamust. Ta on ühemõtteliselt modernne riik ilma post-modernsete täiendusteta. Ta säilitab halastamatult geopoliitilise arusaama julgeolekust, järeleandmatu uskumise suveräänsusesse jne.

Viiendaks, me peaksime olema valmis aktsepteerima seda, et mõned meie kõige südamelähedasemad poliitikad on konfliktis Venemaa oma õiglus- ja õigustundega. Venemaa naabrite valikuvabaduse toetamine võib Euroopale kasulik olla, kuid see on vastuolus Venemaa huvidega, kuna Venemaa määratleb neid hetkel ise. NATO vägede kohalolek Vene piiride läheduses kujutab sõjalist ohtu vastupidiselt meie tegelikele kavatsustele.

Nende järelduste põhjal võib öelda, et NATO peaks veelgi tugevdama enda koostööd Venemaaga valdkondades, kus eksisteerivad ühised huvid ning piirama koostööd nendes, kus valitsevad fundamentaalsed erimeelsused.

Allikas: NATO Review