Liikmete artiklid

Põhja-Atlandi koostöö ja Eesti

Ivar Raig, Majandusteaduste doktor

 

Eesti meedia pole pööranud piisavat tähelepanu faktile, 15. novembril sõlmisid 15 Aasia ja Vaikse ookeani riiki (Austraalia, Brunei, Filipiinid, Hiina, Indoneesia, Jaapan, Kambodza, Lõuna-Korea, Laos, Malaisia, Myanmar, Singapur, Tai, Vietnam  ja Uus-Meremaa) kokkuleppe Regionaalse Avatud Majanduspartnerluse  (Regional Comprehensive Economic Partnership (RCEP) moodustamiseks. Kokkulepe sõlmiti Vietnami pealinnas Hanois Kagu-Aasia Majanduskoostöö riikide (ASEAN) 37. tippkohtumise raames. Hiina juht Xi Jinping avaldas arvamust, et selle kokkuleppe alusel kujuneb  Aasia ja Vaikse ookeani riikide vabamajanduspiirkond (Free Trade Area of the Asia-Pacific (FTAAP). Ainsa Aasia suurriigina jäi RCEP lepingust välja India.  

 

Peale RCEP lepingu ratifitseerimist ja jõustumist hakkab Aasia ja Vaikse ookeani 15 riigi territooriumil asuma maailma suurim majandusintegratsiooni ala, hõlmates 2,2 miljardit inimest (28% maailma rahvastikust). Juba praegu on nende riikide SKT enam kui 26 triljonit USD, ehk suurem kui Euroopa Liidu liikmesriikide või USA majandus. Seejuures on nende Aasia riikide majanduskasv juba kaua püsinud kiirem kui Euroopa või Põhja-Ameerika vastavad näitajad. Isegi 2020.aastal ulatus Hiina majanduskasv 6,5 protsendini.     

 

Selline olukord on juba kindlasti jõudnud otsustajate lauale kahel pool Atlandi ookeani, kuid mitte veel konkreetsete ettepanekuteni uuteks majanduskoostöö algatusteks. Ilmselt oodatakse ära USA uue presidendi Joe Bideni valitsuse töölerakendumine, Covid-19 pandeemia lõpp ning Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise tegelikud mõjud. 

 

USA teeb arvatavasti katset tugevdada kõigepealt Vaikse ookeani riikide majanduskoostööd (Trans-Pacific Partnership (TPP). Kuid olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et seitse TPP osalist (Austraalia, Brunei, Jaapan, Malaisia, Singapur,Vietnam ja Uus-Meramaa) liitusid juba RCEP lepinguga. Teised Vaikse ookeani majanduskoostöö foorumi riigid: Kanada, Mehhiko, Peruu, Tšiili ja USA jäävad kõik ühele poole Vaikset ookeani. Seega pole USA-l enam eriti palju võimalusi multilateraalseks majanduskoostööks Aasia riikidega. Seal on juhtpositsiooni võtnud Hiina.RCEP lepingu jõustumine ja Aasia-Vaikse ookeani vabamajanduspiirkonna kujunemise käigus muutub Hiina tõenäoliselt veelgi tugevamaks mõjutajaks ning hakkab kõigutama USA positsioone Aasias ja maailma liidrina. 

 

USA saaks oma positsiooni hoida vaid koostöös Euroopa Liiduga (EL), sest nende kahe ühenduse osakaal kokku on maailma majanduse SKT-st veel ca 40 protsenti ning koos Suurbritanniaga moodustavad NATO liikmesriikide sõjalised kulutused ligemale poole kogu maailma kaitseeelarvetest. EL osatähtsus maailma rahvastikus, majanduses ja poliitikas aga kahaneb ka edaspidi. Euroopa rahvastik moodustab ca kümnendiku Aasia elanikest.Vaid kliima- ja arenguabi poliitikates püüab EL säilitada liidrirolli.  Seevastu EL ühine välis-ja julgeolekupoliitika on jätkuvalt rohkem poliitiline deklaratsioon kui reaalne võime tagada Euroopas julgeolekut. See on ilmnekalt väljendunud konfliktide lahendamisel Kosovos, Gruusias, Ukrainas ja viimati Süürias ning Mägi Karabahhis. Euroopa julgeolek on pea täielikus sõltuvuses NATO-st ning esimese kuue Maailma suurima majanduse hulka on jäänud tänaseks vaid kaks EL riiki (Saksamaa ja Prantsusmaa). 

 

EL ja Eesti jaoks on muutunud hädavajalikuks uute ideede otsimine majanduskasvu suurendamiseks ja tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks,  Peavoolu majandusteooria pakub majanduskasvu kiirendamise peamisteks teedeks ikkagi vabakaubandust ja teaduspõhist tehnoloogilist uuendamist. Mitmed uuringud näitavad, et majanduse arengutaseme ja majandustvabaduste vahel eksisteerib peaaegu lineaarne sõltuvus – suurem majandusvabadus tagab suurema majanduskasvu ja kõrgema rahvusliku kogutoodangu.

 

Euroopas on vabakaubanduse arendamisega tegeletud aastakümneid, alates Euroopa majandusühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) loomisest. Kuid sellest hoolimata on Euroopas ikka kaubandusprotektsionismi tase suhteliselt kõrge. Poliitiliselt mõjuvõimas EL on lämmatamas liberaalse EFTA, mis ühendab senini Euroopa kõige rikkamaid riike (Norra, Šveits, Island ja Lichtenštein). EFTA riikide mõjujõud maailma majanduses pole küll suur, kuid vabakaubanduse ja majandusvabaduste suurendamise ideed pole kuskile kadunud. Pigem vastupidi. Loodusressurssside  üha piiratumaks muutumise tingimustes võivad need ideed muutuda uuesti atraktiivseks just Euroopas, seda eeskätt EL-iga  ühinenud Kesk-ja Ida-Euroopa riikide mõjutusel, sest väikesed  ja vaesed riigid võidavad majandusvabadustest kõige enam.   

 

Jätkuva terroriohu ning Hiina ja Venemaa poliitilise ja majandusliku surve suurenemise tingimustes on EL ja liikmesriigid sunnitud hakkama otsima järjest  tihedamat koostööd USA, Kanada ja teiste demokraatiat ja majandusvabadusi hindavate riikidega üle maailma. Olulise tõuke trans-atlantilise julgeoleku ja majanduskoostöö arendamiseks annab Iraanist, Süüriast ja mitemst teisest Lähis-Ida riigist lähtuv oht Euroopale. Lähis-Ida ja Ida-Euroopa koos Venemaaga on mõistetavalt nii Euroopa kui ka USA julgeoleku ja  majandushuvide keskmes. Samas loovad Iraagi, Liibanoni, Afganistani ja Süüria   ülesehitamine ja terrorismivastane võitlus uue aluse Euroopa ja Ameerika koostöö intensiisvistumiseks tervikuna.  

 

Heaks eelduseks uuel tasemel transatlantilise koostöö arendamiseks on olnud Joe Bideni väljaütlemised Müncheni julgeolekukonverntsil kaks aastat tagasi, tema lubadus liituda Pariisi kliimakokkuleppega ning taasühineda Iraani tuumaleppega. Kui endine president D.Trump pidas Euroopa Liitu peaaegu vaenlaseks ning NATO-t iganenuks, siis Joe Biden on näidanud üles valmidust tugevdada laialdaselt sidemeid Euroopaga. See leidis juba kinnitust laupäevases (23. jaanuaril) telefonikõnes peaminister Boris Johnsonile  Siinkohal pole tähtsusetu ka J. Bideni Rooma-katoliiklik usutunnistus, mille poolest on ta võrdlemisi  erandlik USA president. Ka Venemaa suunal on Bideni seisukohad palju rohkem Euroopa ja ka Eesti meelsed kui endisel presidendil. 

 

 Sellepärast võiks ka Eesti näidata üles initsiatiivi transatlantiliste suhete tugevdamiseks, pidades silmas ka Suurbritannia kuulumist uude koostöövõrgustikku. Üheks võimaluseks on siin  Põhja-Atlandi Kaubandusassotsiatsiooni (North-Atlantic Trade Association)  moodustamine EFTA, Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Kokkuleppe (NAFTA) ja EL liikmesriikide baasil. Sellest kaubandusühendusest võiks tulevikus kujuneda Põhja-Atlandi Julgeoleku- ja Majandusala (NASEA).

 

NATA kujundamise võtmeriikideks võiksid saama Suurbritannia (tema initsiatiivil loodi ka EFTA) ning USA (NAFTA algataja). Ajaloost teame, et Suurbritannia ja USA poliitiline, sõjaline ja majanduslik koostöö on ulatud sajandite taha ning ülemaailmsete ja regionaalsete kriiside  tagajärjel on see ikka ja jälle õitsele puhkenud. Nii oli see I ja II maailmasõja järel, Lähis-Ida, Afganistani, Iraagi, ja Iraani kriisides ning terrorismivastases võitluses. Sõdadele ja kriisidele on sageli järgnenud riikidevahelise  majandus- ja arengukoostöö elavnemine (Marshalli plaan, Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OECE)  ja hiljem Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) loomine. 

 

Midagi taolist võib juhtuda ka peale  Covid-19 pandeemia lõppu uue USA presidendi initsiatiivil. Kõigepealt tõenäoliselt suureneb USA majanduse niigi suur mõju Suurbritannias, kuhu on senini suunatud ligemale 40%  kõigist Ameerika otseinvesteeringutest Euroopasse, rohkem kui Saksamaale ja Prantsusmaale kokku. Sellepärast ei ole britid eriti mures Euroopa Liidust lahkumise pärast. USA ja Suurbritannia vabakaubenduslepingu sõlmimine võib olla juba  lähikuude küsimus. USA ja Suurbritannia püüavad kindlasti oma mõju maailma majanduses suurendada ka sel aastal Inglismaal toimuva G-7 riikide tippkohtumise ja ÜRO Kliimakonverentsi (COP 26) korraldamisega. USA ja EL uus kaubanduslepe võib võtta aga rohkem aega, sest selle sõlmimise teeb keerukamaks EL hiljutine kokkulepe Hiinaga ja prantslaste vastuseis kaubanduse liberaliseerimisele .  

 

Suurbritannia on huvitatud nii sidemete arendamisest Põhja-Ameerika kui ka Mandri-Euroopaga. Samas sobiksid nad ka EL ja USA erimeelsuste tasandajaks. Kultuuriliselt on britid rohkem eurooplased, kuid ameeriklastega ühendab neid majandus- ja julgeolukupoliitiline mõtlemine. Mitte juhuslikult pole 10 kõige vabama majanduse hulgas 8 Briti ühendusega seotud riiki (lisaks Suurbritanniale veel USA, Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur, Hong Kong, Iirimaa ja Bahrein). 

 

Ideoloogilises ja väärtuselises mõttes on Eestil mõneti sarnane olukord Suurbritanniaga. Ka Eesti seisab teelahkmel. Meil kõigil, eriti aga uuel Reforierakonna ja Keskerakonna valitsuskoalitsioonil tuleks nüüd valida, kas jätkata riigi arendamist vabaturu mudeli alusel, mis võib Eestist teha kiire kasvuga silmapaistva Euroopa väikeriigi või muganduda tavaliseks EL liikmesriigiks, kus Brüssel  sunnib meile peale Saksamaa-Prantsusmaa tüüpi sotsiaalse turumajanduse, milles meile jääb täita peamiselt halli allhankija roll.

 

Eesti on maailmale tõestanud oma elujõudu ja näidanud seda, et Euroopa keskmisele tasemele vastava elatustaseme saavutamine oli 30 aastaga reaalne. Kuid rikkamate hulka jõudmine eeldab EL keskmisest vähemalt kaks korda kõrgemat majanduse kasvutempot. Meie senine edu rajanes paljuski tänu vabaturumajanduse põhimõtete rakendamisele. Nüüd oleks meie ülesanne otsida koostöös teiste EL liikmesriikidega, uusi võimalusi majandusvabaduste suurendamiseks ja transatlantilise koostöö arendamiseks.  

 

Eesti mitmete idufirmade edu USA-s on loonud  eeldused Eesti majanduse kiireks kasvuks, saamiseks üheks uue digi- ja rohemajanduse lipulaevaks Euroopas. Eesti omapära ja innovatiivsust saab säilitada läbi tihedama trans-atlantilise koostöö. Eesti initsiatiiv arendada trans-antlantilisi sidemaid võib aidata Eestil saada olulisi  täiendavaid investeeringuid ka Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast. Nende riikide suur kapital ja tehnoloogiline võimekus jõuab Eestisse aga vaid siis kui Eesti majanduspoliitika jääb EL-s Iirimaa kombel võimalikult erinevaks teiste Euroopa riikide majanduspoliitikatest. 

 

Transatlantiliste struktuuride arendamise uued ideed võiks Eesti võtta päevakorda näiteks mõnel järgmisel Lennart Meri traditsioonilisel konverentsil. Head võimalused neid ideid tutvustada on ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaudu  NATA-st võiks kujuneda WTO liikmesriikide nn. edasijõudnute grupp. 

 

Eesti uus valitsus võiks võtta oma tegevuskavasse uute trans-atlantiliste sidemete ja koostöö arendamise. EL ja Ameerika Ühendriikide koostöö peaks kiiresti saama mõõnast üle viimaste aastate tagasilöökide kiuste. Veelgi enam, Trans-atlantilise koostöö arendamine on Lääne tsivilisatsiooni esmane kohus, see on tuleviku julgeoleku ja uue maailmakorra kujundamise üheks olulisemaks teeks, millesse panustamine kindlustab ka Eesti püsimise.