Mart Laar: riigikaitse neli väljakutset

752956t20h9ac3Kaitseministeeriumis koostatakse kaitseväele riigikaitse järgmise kümne aasta arengukava. Kaitseminister Mart Laar (IRL) nimetab eesmärkidena dubleerimise ja asjatu bürokraatia lõpetamist, jõuametkondade efektiivsemat koostööd ning erasektori tuge.

Eesti sõjalise kaitse senised põhialused säilivad loomulikult ka edaspidi. Meie riigikaitse jääb endiselt toetuma ühelt poolt NATO kollektiivkaitsele ja teisalt esmase iseseisva kaitsevõime arendamisele, mille keskseks osaks on üldisel ajateenistusel põhinev reservarmee.

Uue kümneaastase arengukava detaile hakkavad nüüd kokku leppima oma ala parimad eksperdid. Küll aga on juba praegu selge, et tulenevalt möödunud aastate majanduslangusest on Eesti sõjaliseks kaitseks üle miljardi euro vähem, see tähendab kolmandiku võrra vähem, kui me seda 2008. aastal, eelmist pikaajalist plaani koostades ette nägime.

Kuigi kaitse-eelarve suureneb järgmisel aastal lõpuks kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, tuleb meil oma prioriteetide – sealhulgas soomusmanöövervõime, luure- ja sidesüsteemide ja Kaitseliidu eelisarendamise – saavutamiseks leida teiste vahendite kõrvalt lisaraha bürokraatia, dubleerimise ja administreerimiskulude vähendamise arvelt.

Sellest lähtudes olen andnud kaitseministeeriumile ja kaitseväele korralduse analüüsida uut kümneaastast arengukava koostades järgmisi põhimõttelisi probleeme, leidmaks valitsemisalast lisaraha sõjaliste võimete loomiseks ning kasvatamiseks.

1
Bürokraatia vähendamine

Paljusid kaitseväe tegevusi dubleerivad praegu samade ülesannetega kaitseministeerium või kaitseressursside ameti osakonnad. Paljus kattuvad sellised toetavad funktsioonid nagu varustushangete läbiviimine, ehituse planeerimine, avalike ja välissuhete korraldamine ning infotehnoloogia haldamine.

Kaitseministeerium on tänavu vähendanud ministeeriumis ametikohti ligi 15 protsendi võrra ning vähendanud välisesindatust 20 protsenti. Edasiliikumiseks peame leidma võimalusi funktsioone ühendada, et vabastada kaitsevägi võimalikult suurel määral sõjalise kaitsega mitte seotud ülesannetest.

Ohvitser, kes on aastaid õppinud sõjakoolis seda, kuidas läbi viia sõjalisi operatsioone, ei pea ka rahuajal tegelema saabaste hankimise, kasarmu projekti koostamise või soomustransportööri remontimisega. Selliste asjadega peavad tegelema ühte kompetentsikeskusesse koondatud eksperdid, kes küsivad ohvitseridelt nõu vaid selle kohta, milliste omadustega saabast, automaati või soomukit tal sõjapidamiseks tarvis.

Seeläbi saavad ka ohvitserid keskenduda sellele, mida neile sõjakoolides on õpetatud ehk sõjalisele väljaõppele ja lahinguplaanide koostamisele. Ka meist palju suuremates riikides on sellised toetavad tegevused koondatud ühte kohta kokku ning aastal 2011 võiks see olla nii ka Eesti-suuruses väikeriigis.

Ka ei ole mõistlik, et relvastuse ja varustuse hankeid viivad läbi nii ministeeriumi kui kaitseväe eri struktuurid: see on ebaefektiivne, dubleeriv ja jätkusuutmatu. Ning nagu kaitseministeeriumi ja kaitseväe siseaudiitorid on paraku tuvastanud, lõppeb see kõik kokkuvõttes vildakate riigihangete ja seaduserikkumistega. Hankimisega peavad tegelema asjatundjad ühes kohas, nii nagu ka infotehnoloogiline arendus ja tugi peavad olema korraldatud ühtselt. Selliseid näiteid võib tuua veel teisigi.

Olgu siinkohal kinnitatud, et eelnev ei tähenda mingil juhul kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi ühendamist või peastaabi kaotamist. Sellist poliitikat ma ei toeta, see poleks mõistlik. Küll on vajalik nende tihedam koostöö, millele võiks kaasa aidata ka peaministri välja pakutud ministeeriumi kolimine peastaabi vahetusse lähedusse.

2
Kaitseväe staapide arvu vähendamine

Kaitseväes on praegu 26 staapi, koos Kaitseliiduga on staape kokku 42. 2011. aasta aprilli seisuga töötab kaitseväe staapides ligi 600 kaadrikaitseväelast ja üle 200 tsiviilisikust ametniku.

Kokku töötab staapides üle 800 inimese, kusjuures iga staabis töötava isiku kohta on kaitseväes vaid kolm allüksustes teenivat kaadrikaitseväelast, kes õpetavad vahetult välja ajateenijaid ja kaitseliitlasi, osalevad välismissioonidel, mehitavad mereväe laevu või Ämari lennubaasi ja õhuväe radariposte. Reservarmee puhul on see näitaja rahu ajal osalt põhjendatud, kuna kaitseväe suurus kasvab mobilisatsiooni korral mitu korda. Sellegipoolest tuleb kindlustada, et kokkuhoid algaks administratiivfunktsioonidest, mitte kaitseväe reaalsest võitlusvõimest.

Vaatamata staapides juba praegu töötavale tohutule arvule inimestele on kõik meie 42 staapi alamehitatud ning administreerimisega ülekoormatud. Suur osa administreerimiskoormusest tuleb ebaefektiivsest juhtimisstruktuurist ja staapide endi suurest arvust. On arusaadav, et mõnel määral tuleneb bürokraatide suur hulk kaitseväe eripärast, kuid nii suure erinevuse taustal peame endalt ausalt küsima, kas me pole mitte sooritamas administratiivset enesetappu.

Olukorra parandamiseks tuleks kaaluda laiemaid struktuurilisi muudatusi, et  vähendada staabiohvitseride osakaalu ning muuta rahuaegne juhtimisstruktuur sarnaseks sõjaaja juhtimisstruktuuriga. Arengukava koostajailt ootan konkreetseid ettepanekuid staapide arvu ja kaitseväe administratiivkoormuse vähendamiseks. Muidu saab meie kaitseväest suure peaga äbarik, mida keha ei suuda enam üleval hoida.

3
Müüride lammutamine ministeriaalsete vürstiriikide vahel

Juba ammu on kõigile selge, et väikeriigil pole otstarbekas pidada üleval mitut laevastikku, lennuväge, riigisadamat või mereseirekeskust. Nende võimete arendamine tuleb korraldada riigilaiuselt. Tahame pakkuda kodanikele võimalikult head teenust, mitte tugevdada ministeriaalseid vürstiriike. Merehädas laevnik, meditsiiniabi vajav saarlane või korda tagav politseinik soovivad riigilt lendavat helikopterit, neile pole oluline, millise ministri haldusalasse see kopter kuulub.

Praegu neis valdkondades toimuv dubleerimine või isegi mitmekordne dubleerimine kulutab ebamõistlikult maksumaksja raha ning vähendab kaitseväe ja tsiviilasutuste suutlikkust pakkuda kodanikele kvaliteetset teenust.

Oma sadam on praegu nii politsei- ja piirivalveametil, kaitseväel kui veeteede ametil, kuigi laevastike suurust arvestades oleks võimalik neid teenindada ka ühest kohast. Kuigi merel toimuva jälgimine on vajalik nii veeteede ametile, politsei- ja piirivalveametile kui kaitseväele, ei pea seetõttu Tallinnas tegutsema kolm mereseirekeskust, mis igaüks on ööpäev ringi mehitatud. Helikoptereid vajavad nii politsei- ja piirivalveamet kui kaitsevägi, kuid seetõttu ei pea Eesti arendama kaht teineteisest lahutatud süsteemi, vaid kasutama riigi raha ühiselt.

4
Aktiivsem koostöö erasektoriga

Amortiseerunud või puudulikult arendatud kinnisvara on juba praegu parajaks veskikiviks kaitseväe kaelas. Just seetõttu oleme koostanud plaani, kuidas Tallinnas kitsastes tingimustes paiknevad väeosad kolida uude ja nüüdisaegsesse, linna lähistel asuvasse Jägala linnakusse. Kui kõik läheb hästi, saame juba järgmisel aastal seal ehitusega alustada.

Küll aga tuleb tõsiselt läbi mõelda, kuidas rahastada Jägala linnaku ehitamist nii, et see valmiks kiiresti ja kaitse-eelarvet võimalikult vähe koormates.

Seni on kaitseministeerium kõiki suuremaid ehitusprojekte rahastanud otse riigi eelarvest, mis kümneid miljoneid eurosid maksva Jägala linnaku puhul tähendaks kas igasuguse muu ehitustegevuse peatumist pikkadeks aastateks või siis linnaku ehitamise venimist terve aastakümne peale. Paraku ei kannata Tallinna lagunevates kasarmutes elavad ajateenijad enam veel ühte kümnendit oodata.

Seetõttu tulebki meil kaitseväe uute linnakute ja ladude rajamiseks leida põhimõtteliselt uus rahastamisskeem paljudes teistes riikides end tõestanud avaliku ja erasektori koostööprojektide näol.

See tähendab piltlikult, et linnaku ehitamiseks teeb algse rahalise investeeringu erasektor, mille eest maksab riik hiljem igal aastal suhteliselt väikseid rendimakseid. See võimaldab ajateenijatel uude linnakusse kolida lühikese ajaga ning vabastab samal ajal kaitse-eelarve relvastuse ja varustuse hankimiseks.

Kindlasti on oluline arendada koostööd ka kaitse alal tegutsevate ettevõtjatega. See võimaldaks ühelt poolt toetada Eesti ettevõtluse arengut, saades samal ajal meie oludele sobivat toodangut, mille tootmis- ja remondibaas asub Eestis.

Loomulikult pole need neli ainukesed väljakutsed, mis meie riigikaitsel ees seisavad. Tõstan neid nelja esile peamiselt seetõttu, et neist on lihtsalt vähem räägitud, kuid samas peitub just neis oluline pidur nüüdisaegse kaitseväe väljaarendamisele. Kui soovime anda Eestile rahu ja kindlust, peame suutma vastata 21. sajandist vastu vaatavatele väljakutsetele. Vastasel korral pole me ise oma saatuse peremehed, vaid sõltume teiste tahtmistest.

Allikas: Eesti Postimees