Kuidas suhtuda Venemaa välispoliitika «humanitaarsesse dimensiooni”?

On tähelepanuväärne, et Venemaa ei kasu ta oma välispoliitilises terminoloogias terminit „pehme jõud”, vaid räägib selle asemel “humanitaarsest trendist”, kirjutab Juhan Kivirähk Diplomaatias.

Artikkel Diplomaatiast nr 74-75

On üsna tavapärane, et suured riigid peavad oma missiooniks levitada maailmas oma keelt ja kultuuri. Eestis on hästi tuntud selli sed organisatsioonid nagu Goethe Instituut, Briti Nõukogu, Centre Culturel Français, Puškini Instituut jt. Globaliseerumine viib paratamatult kultuuri-, haridus- ja teadus kontaktide ning igasuguse muu humanitaar-koostöö tihenemisele riikide vahel. Muidugi toovad sellised protsessid enesega kaasa suu remate kultuuride domineerimise ning koos sellega teatud mõttes ka antud riigi välispo liitilise mõjuala laienemise.

Juhan Kivirähk

Joseph S. Nye, jr nimetab võimet kultuurili se atraktiivsuse ja positiivse eeskuju kaudu mõjutada mingi sihtgrupi käitumist «peh meks jõuks”. Riigi „pehme jõu” peamisteks elementideks on tema kultuur, väärtused ja poliitika. Peamisteks „pehme jõu” teosta mise vahenditeks peab Nye avalikku diplo maatiat, massimeediat, vahetusprogramme, arenguabi osutamist jms.1 Ida-Euroopa rii kide Euroopa Liitu integ reerumise üheks oluliseks eelduseks oli just läänelike väärtuste ja elulaadi atrak tiivsus ning soov sealset kultuuri omaks võtta (või selle juurde naasta).

Lisaks kultuurikontaktide arenemisele leidub tänases üha väiksemaks muutuvas maailmas ikka rohkem inimesi, kes erinevatel asjaoludel oma kodukohast eemale elama satuvad. On igati tervitatav, kui päritolu-riik selliste inimestega sidet hoiab ja neid raskuste tekkimisel aidata püüab. Ka Eesti valitsus on heaks kiitnud rahvuskaaslaste programmi aastateks 2009-2013, et toetada eestluse säilitamist ja arendamist väljaspool Eestit. Peamised valdkonnad, milles me oma rahvuskaaslastele tuge soovime pakkuda, on haridus, kultuur, teabevahetus, abi usu lise identiteedi säilitamisel, rahvuskaaslaste tagasipöördumisprogrammid.

Eelpool nimetatud kahte eesmärki – vene keele ja kultuuri levitamist maailmas ning väljaspool Venemaad elavate vene pärit oluga inimeste koondamist ühtseks vene diasporaaks – on peetud silmas ka Venemaa välispoliitika .humanitaarse trendi” sõnas tamisel. Paraku põimuvad selles välispo liitilises kontseptsioonis seatud eesmärgid väga ühemõtteliselt Venemaa geopoliitiliste ambitsioonidega. Tänavu mais Venemaa pre sidendi poolt kinnitatud „Vene Föderatsioo ni rahvusliku julgeoleku strateegias 2020. aastani”2 isegi ei üritata varjata seda, et üht seks diasporaaks koondunud kaasmaalastes nähakse Venemaa olulist tööriista oma välis poliitiliste eesmärkide teostamisel.

On tähelepanuväärne, et Venemaa ei kasu ta oma välispoliitilises terminoloogias Nye poolt pakutud terminit „pehme jõud”, vaid räägib selle asemel “humanitaarsest trendist”. Venemaa senist tegevust teades tundub sõna „pehme” tõepoolest kuidagi kohatu ja ega vist Venemaa isegi sellist omadust enda puhul esile tõsta ei soovi.

Venemaa tahab olla ikkagi „deržaava” – suur ja võimas -, „pehmus” on aga nõrkuse tun nus. Väga iseloomulikud on näiteks fondi Russki Mir poolt välja kuulutatud avaliku loovkonkursi teemad Venemaa 21. sajandi arengusuundade väljapakkumiseks. Kon kursi üldnimetus on „Deržaava 2009″ ja sel le kolm alamkategooriat kannavad nimetusi „Velikaja deržaava”, .Jedinaja deržaava” ja „Russki mir”.

Et analüüsida põhjalikumalt Venemaa välis poliitilisse relvastusse võetud .humanitaar set trendi”, viisid selle „trendi” adressaadiks oleva kuue riigi mõttekojad läbi võrdleva analüüsi, mille põhjal väl ja antud kogumikku „The „Humanitarin Dimension” of Russian Foreign Policy Toward Georgia, Moldova, Ukraine and Baltic Sta tes” („Vene välispoliitika „humanitaardimensioon” Gruusia, Moldova, Ukrai na ja Balti riikide suhtes”) eelmisel nädalal esimest korda Chi§inäus esitleti. Projekti valmimist toetasid National Endowment for Democracy, Kon rad Adenaueri Fond ja Avatud Eesti Fondi Ida-Ida programm. Projekti koordinaatoriks oli Läti sõltumatu mõttekoda Centre for East European Policy Studies, Eesti poolelt osales projektis Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

Kogu artiklit saab lugeda Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse kodulehel!

Allikas:

Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus