Konverentsi “Eesti julgeolek 2017: minu panus” kokkuvõte

6. oktoobril toimus Riigikogu konverentsisaalis konverentsEesti julgeolek: minu panus 2017”

Tänavu keskendus konverents elanike kriisideks ettevalmistamisele, kogukondade ja

vabatahtlike ühenduste väljaõppele ning panusele kriisiabi korraldamisel.

 

Konverentsi korraldasid Eesti NATO Ühing ja Kodanikukaitse MTÜ koostöös Riigikogu Riigikaitsekomisjoniga. Toetasid Kaitseministeerium, Siseministeerium, Konrad Adenaueri Fond, Kaitseliit ja NATO peakorter.

 

Konverentsil esines tervitussõnavõtuga siseminister Andres Anvelt, ta sõnas, et nagu viimaste aastate traagilised sündmused maailmas näitavad, on kriis väljunud oma senistest piiridest. Valmis tuleb olla ka selliseks kriisiks, mida ei põhjusta looduskatastroof ega sõjaline konflikt. „Sellele peab mõtlema perekonnas, kogukonnas, omavalitsuses, selleks peab valmis olema ürituste korraldaja, ettevõtja ja muidugi riik. Riigi roll on eest vedada, kuid ilma koostööta kodanike ja kogukonnaga on kriiside ennetamine ja ületamine pea võimatu,“ sõnas siseminister.

 

Konverentsi esimest paneeli juhtis Elina Seppet, Eesti NATO Ühingu nõukogu liige. Küsimustele vastasid Kaitseväe peastaabi ülem Martin Herem, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Kristjan Prikk ja Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler Erkki Koort. Teemad, mille üle esimeses paneelis arutleti, puudutasid peamiselt laiapindset riigikaitset ning erinevate ametkondade koostöövõimalusi Eestis. Kuidas defineeritakse Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas kriisi, kuidas peegeldub kriisi nägemine vastavate ministeeriumite valitsemisalade arengu planeerimises, millised on mehhanismid, mida kriiside puhul rakendada saaks. Lisaks seoti eelnev laiapindse riigikaitsega, täpsemalt milline roll on kriisiolukorras riigil, kohalikul omavalitsusel ja millist panust oodatakse üksikisikult ja kogukonnalt.

Definitsiooni osas on liiga kaua paralleelselt räägitud hädaolukorra seadusest ja riigikaitseseadusest ning käsitletud neid erinevate organismidena. Laiapindse riigikaitse eesmärke ja riigikaitse arengukava silmas pidades tuleks neid rohkem ühildada ning käsitleda kui ühte terviklikku süsteemi, mille eesmärk on reguleerida riigikaitset üldiselt. Praeguses õigusruumis on Eestil kolm seadust, mis reguleerivad kõik mingi hädaolukorra erivormi. Nendeks on hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus, riigikaitseseadus. Kõik need seadused reguleerivad viit olukorda, mis võivad riiki ähvardada: hädaolukord, eriolukord, erakorraline seisukord, kõrgendatud kaitsevalmidus, sõjaseisukord. Kui veel 7 aastat tagasi oli Eestis eelnimetatud olukordade reguleerimiseks viis erinevat seadust, siis tänaseks päevaks on nendest saanud kolm, mis on oluline samm viimaks tsiviil-ja militaarmaailma üksteisele lähemale.

Kohalike omavalitsuste roll on peale haldusreformi kogukonna turvalisuse loojana suurem kui ta oli seda enne. Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsleri hinnangul saaks kohalikke omavalitsusi kaasata näiteks elanikkonna evakuatsiooni läbiviimisel, kus vastavate piirkondade võimekust teab kõige paremini just kohaliku elu juhtimisele kaasa aitavad inimesed. Seadustesse riigi poolt erinevate ettekirjutuste tegemine ei pruugi olla lahendus, mis aitab kaasa kohalike omavalitsuste abil julgeolekuolukorra paranemisele. Vastupidiselt peaks hoopis minema ja inimeste tasandil arutama, milline on päris võimekus ning võimalused riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil koostööd teha, sest vahel on abivajajale peavarju pakkumine ainuke kohustus, mis tolles hädaolukorras kohalikule omavalitsusele seatakse. Kõik eksperdid olid üksmeelel selles, et kohalike omavalitsuste kaasamine olukordade lahendamisse on oluline ning sellel teemal peaks suuremaid läbirääkimisi pidama eriti just tuleva haldusreformi valguses.

Üksikisiku roll riigi julgeoleku tagamisel kaasa löömisel seisneb tema valmisolekus saada iseendaga teatud aja iseseisvalt hakkama. See tähendab, et inimene on valmis erinevateks hädaolukordadeks ning minimeerib eelnevalt soetatud varude või omandatud teadmistega riski sattudes hädaolukorras õnnetuse ohvriks. Hädaolukordadest pidasid kõnelejad sõjaohtu pigem väiksemaks kui sügistorme, mis võivad puudutada igal ajahetkel iga inimest Eestis. See võib kaasa tuua aga elektrikatkestuse, mis omakorda puudutab otseselt teiste teenuste kättesaadavust, mistõttu on oluline igal inimesel hoida kodus varusid, tänu millele ta suudaks saada iseseisvalt hakkama vähemalt nädal aega.

Kriisiks valmisoleku eeldused tekivad ammu enne, kui kriis kohale jõuab. Oluliseks komponendiks on valmisoleku ülesehitamisel kommunikatsioon, mille efektiivseks toimimiseks, olgu see elanikkonnale elutähtsa teenuse osas info edastamine või muul tasandil asutustevahelise suhtluse jaoks, on vaja eelnevalt kasutusele võtta toimivad infokanalid ning sisse töötada protseduurid nende kasutamiseks, kui kriis peaks tabama. Oluline roll kriisi ajal on meedial ning sellel, kes seal esineb ja infot jagab. Kui ametiasutused ei jaga ise meedias infot, siis teeb seda keegi teine, võib-olla meile soovimatu jõud. Kriisi ajal meedias sõna võtvate vormikandjate vastu on Eesti elanikel aga usaldus suur. Seda näitavad ka erinevad uuringud, mis on läbi viidud.

Riigi julgeoleku pikk perspektiiv ei ole siiski pelgalt eelmainitud kahe ministeeriumi arendada vaid selleks on vaja kõigi ministeeriumite koos toimimist ja arenemist ning sageli võiks julgeolekualane teadmine laiapindsest riigikaitsest alguse saada juba koolist.

 

Plenaarettekande (Keynote Speech) tegi Dr Andre Walter, Saksamaa Tsiviilkaitse ja Kriisiabi Föderaalbüroo asejuht, teemaks „Elanikkonna kaitse väljakutsed – Saksa kogemus.“ Esineja alustas ülevaatega riskide ja kriiside juhtimisest. Kriisid vajavad kiiret reageerimist. Riskide juhtimine: riskide identifitseerimine ehk tuvastamine; riski ja ohu kirjeldused; riski analüüs (eksperdid); üldise pildi selgitamine; koordineeritud lähenemise tagamine; tegevuskava koostamine kriisiolukorraks (mis võib juhtuda ja mis tulemusi see plaan annab); riski hindamine (selle alusel loovad eksperdid ka elanikkonna kaitse plaane); informeerimine ehk teavitamine. Riigi valmidus kriisiolukorraks peab olema tagatud kõikide vahenditega (tsiviil- ja sõjaline kaitse). Saksamaa parlament on andnud valitsusele ülesande ette valmistada võimalike kriiside reguleerimise aruande, valitsus on otsustanud luua kaasaegse tsiviilkaitse kontseptsiooni, eesmärgiks tagada mittesõjaliste vahendite arendamine kriisiolukordi arvesse võttes. See on käsitletav ka julgeolekupoliitika dokumendina. Kodanikukaitse kontseptsioonis on palju erinevaid valdkondi ja teemasid, ning millega on omakorda seotud suur hulk erinevaid teisi dokumente ja kontseptsioone, millest osad on juba loodud ja osad luuakse tulevikus. Peale külma sõja lõppu ei olnud elanikonna kaitse aktuaalne, selle peale ei mõeldud. Riigikaitseks üldiselt oli eraldatud suhteliselt palju ressursse, mis olid kasutatavad ka tsiviilkaitse jaoks. Ettevalmistus ja teadlikkus tõusid aastate jooksul, kuni 2015-16 terrorirünnakuteni välja. Saksamaal on ülimalt hea päästesüsteem, mis tekitab inimestes kaitstuse tunde, selle tõttu kadus huvi tõsisteks hädaolukordadeks valmisolekuks. Kommunikatsioon toimib igal juhul, olgu meiega või ilma meieta. negatiivsed kogemused on tavaliselt seotud sellega, et kommunikatsioon erinevate asutuste vahel on halvasti korraldatud. Peab olema küps ja hästi arenenud elanikkond, kes mõistab, mis on kriis, aga ka piisavalt hea kommunikatsioon. Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele tuleb igapäevased sündmused lahendada ning suurem osa ressursse on kättesaadav just munitsipaaltasandil. Suuremad sündmused lahendatakse kõrgemal tasandil. Föderaalressursse kasutatakse ainult siis, kui esitatakse vastav palve. Föderaalvalitsus vastutab kõikide hädaolukorra lahendamise plaanide eest. Riskikommunikatsiooni tuleb eristada kriisikommunikatsioonist. Risk on subjektiivne, emotsioonidel suurel roll. Edastada tuleb rohkem infot, et ennetada hirme. Riskikommunikatsioon peab ette valmistama kriisiks. Esineja ametkond töötab erinevate sihtrühmadega erinevaid meetodeid ja süsteeme kasutades, millest anti järgnevalt ülevaade, keskendudes modulaarsele hoiatussüsteemile MoWaS ning mobiilirakendusele (koos kodulehega) NINA. Oluline on teavitada inimesi selliste rakenduste olemasolust. Konrad lorenz: inimeste käitumise muutmiseks on vaja läbida mitmesammuline protsess. Kommunikatsioon on ülimalt oluline, alati individuaalne ja olukorrapõhine, selle puudumine on äärmiselt ohtlik, see on alati olemas – kas tahame või mitte; sellega tuleb tegeleda pidevalt, ja alati peab olemas olema plaan!

 

Järgnevas paneelis „Kuidas elanikke kriisideks ette valmistada?“ osalesid Päästeameti peadirektori asetäitja Tauno Suurkivi, Riigikantselei elanikkonnakaitse rakkerühma juht Margo Klaos, PR Partner juhataja Ilona Leib ning Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, Modereeris Riigikogu liige ja riigikaitseõpetaja Madis Milling. Analüüs ja probleemi lahendamine algab selle teadvustamisest. Rääkides valmisolekust – meil on palju inimesi, kes suhtuvad asjasse nii, et see ei puuduta neid, saab ikka kuidagi hakkama, või ootavad abi alati teistelt, eelkõige riigilt. Vaja on üksikindiviidi tahet, kõik regulatsioonid saavad ainult toetada. Pinnas kaasumiseks on olemas, kui õige institutsioon õige asja jaoks kaasa kutsub. Erinevad ühendused ja organisatsioonid peavad püüdma võimalikult palju üksikindiviide kaasata. Üksikindiviid kaasata maksimaalselt vastutama oma kogukonna ja ka iseenda eest. Kaasamisega on juba praegu mitmeid kogemusi. Kunagi sai kõigega nullist alustatud (tule-, vee-, liiklusõnnetustest rääkimine ja tegelemine). Need õnnetused ei puuduta paljusid inimesi, ent selle teemaga tegelemiseks ressursi eraldamine (kampaaniad jm) on põhjendatud. Piisab ühest kriisist, et mõjutatute arv oleks väga suur. Eesti riik on saanud nii küpseks, et saame riskikommunikatsioonist süsteemselt ja laiapindselt rääkima hakata. Oma inimestele tuleb ausalt öelda, missugune on riigi võimekus kriisiga hakkama saada. Hakkame nüüd seda teadmist süsteemselt inimesteni viima. Meist igaühest sõltub kriisis hakkamasaamine. Inimene vastutab iseenda ja oma perekonna heaoluga – see on väga suur vastutus. Inimesed on valmis panustama rohkem, kui neilt hädapärast nõutakse ja eeldatakse. Kes vastutab selle eest, et kodanik ei ole hädaolukorraks valmis? Päästeameti uuring: teadlikkus riskidest, varajase hoiatuse süsteemidest jms on väga madal (10…15 % inimestest). Kodanikud ei tea valitsevatest riskidest, kodanikud ei oska ennast ette valmistada, varajase hoiatuse süsteemid ise sisuliselt puuduvad. Meil on detsentraliseeritud süsteem, aga kas selles süsteemis on keegi, kes vastutab? Kellele peaks helistama president, kui ta tahab rääkida elanikkonna kaitsest? Riigikogu tasandil ei ole ka siseturvalisuse teemadega tegelevat komisjoni. Kriisi korral tuleb hulgi katkestusi (elekter, vesi, kanalisatsioon) korraga kaela. Iga selline juhtum vallandab ahelreaktsiooni. Kus lõpeb inimeste teavitamine ja algab paanika õhutamine? Iga organisatsiooni tasandil tuleks plaan paika panna. Paanikast räägitakse palju, aga reaalselt ei ole seda kusagil nähtud. Oluline on kontekst – kes viib inimesele sõnumi, mis munder tal seljas on. Mundrist veel olulisem on oskus, mida teha ja öelda, sõltumata olukorrast. Kõige kindlam on inimesteni jõuda nende kanalite kaudu, mida ta on harjunud kasutama ja usaldama. Kanal peab olema inimese järgi tehtud, mitte vastupidi. Sõnumeid edastav inimene peab olema usaldusväärne – vormis või mitte, ei ole nii oluline. Ohtudest rääkides tuleb ühtlasi kohe rääkida käepärastest vahenditest, millega neid ohte vähendada või vältida. Õiges olukorras räägi õigeid asju ja tee õigeid valikuid! Edastada tuleb pigem vähem, aga konkreetselt – selged ja järgitavad suunised. Naiskodukaitse on astunud mõningaid väga konkreetseid samme, nt ohutushoiu kursus, elanikkonnakaitse mobiilirakenduse väljatöötamine. Mõjuväli suuresti piiratud NKK ja KL liikmetega – kuidas seda suurendada? Eesti inimesed ei ole rumalad, teadlikkus on liiga kõrge. Oluline on selgitustöö: milleks seda kõike vaja on? Kõige tähtsam on inimestele selgeks teha, et kriisiolukorrad võivad ette tulla, ning võib olla vaja „nädal aega iseseisvalt hakkama saada“, alati ei pruugi kõrvalist abi käepärast olla. Suitsuanduri või turvavöö näide – kasutatakse iseenda, mitte riigi või kontrollija pärast (trahvi hirmus). Enamus kasutab teadlikult, vähemus „sellepärast, et nii peab tegema“. „Kõik kriisid jõuavad ükskord kohale“, kogu ’kaardipaki’ ulatuses tuleb valmis olla.

 

Konverentsi pealelõunane osa algas kaitseväe kuivtoidupakkide (KTP) tutvustusega, mille tegi EKV toetuse väejuhatuse toitlustussektsiooni nõunik Mairi Annuk. Ta andis ülevaate KTP olemusest, ajaloost, toodetest ja pakenditest, pakenditele esitatavatest nõuetest, senistest arengutest, erinevat tüüpi pakkidest (24h pakid, ühe söögikorra pakid) ning edasistest arengusuundadest. KTP on Kaitseväele tsentraalselt hangitud välitingimustes tarbimiseks komplekteeritud üksikvõitleja toidupakk, mis tagab kaitseväelase toiduenergiaga varustatuse ettenähtud aja jooksul. See on mõeldud tarbimiseks välitingimustes / väliõppustel, kui pole võimalik korraldada toitlustamist KV toitlustuskompleksides või väliköögiga. KV peastaabi poolt tehti 2003. aastal esimene ideekonkurss KTP arendamiseks, millele järgnesid hanked aastatel 2008, 2010 ja 2013. Iga hankega on täiustunud ja ühtlustunud pakkide sortiment, kvaliteet ja säilivusaeg. 24h pakkidele lisandusid ka ühe ja kahe söögikorra kuivtoidupakid. Viimane riigihange toimus aastal 2017, peamiseks eesmärgiks suurendada pearoogade valikut (k.a. dehüdreeritud või külmkuivatatud tooteid) ning erinevate 24h pakkide valikut. Lisandunud on suurendatud kalorsusega kuivtoidupakid, taimetoidupakid ja kergpakid. KTP peab olema piisava energia- ja toitainesisaldusega, kompaktne, optimaalse kaaluga, kergelt kasutatav, pakis sisalduvad pakendid kergelt avatavad ning toit kiiresti valmistatav. Tutvustati konkreetseid arvulisi nõudeid KTP-le: hind, välispakend (mõõdud, mass, niiskus- ja UV-kindlus), kalorsus, säilitustemperatuur jm. Tutvustati kuivtoidupaki arengut läbi aastate (erinevad riigihanked): kuidas on muutunud säilivusaeg, ratsioonide arv, pakendi avatavus, kalorsus, lisaväljastus, keskmine hind, toodete valik pakis. KTP on kasutatav eelkõige Kaitseväes üksuste ruutiinsel sõjalisel väljaõppel ning suurõppustel. Lisaks EKV-le tarbivad KTP ka Kaitseliit, Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet. Samuti kasutatakse KTP koolides riigikaitseõpetuse läbiviimisel. Lõpuks deminstreeriti kohapeal ka KTP pakendite sisu ning tutvustati lähemalt KTP eriliike: suurendatud kalorsusega KTP (ca 5000 kcal), kergpakk (valmis konservroogade asemel dehüdreeritud või külmkuivatatud tooted) ning taimetoidupakk; samuti ühe söögikorra pakk. KTP edasiseks arengusuunaks on toidupakkide parendamine (toodete ja pakendi paremaks muutmine): pakkide sisu komponendid peaksid olema mitmekesisemad, kergema kaaluga ning pakendatud sobivamatesse pakenditesse, tooted olema tervislikumad ja tarbija jaoks maitsvamad, ning säiluksid kauem kui 3 aastat, samuti peaks lisanduma erinevaid ratsioone.

 

Naiskodukaitse esinaise asetäitja Ave Proos tutvustas oma ettekandes kohe valmivat Naiskodukaitse elanikkonnakaitse mobiilirakendust. Rakenduse eesmärkideks on (1) NKK ohutushoiu kursuse teemade edasiandmine ka väljapoole NKK liikmeskonda, (2) elanikkonnakaitse rakkerühma poolt väljaantavate käitumisjuhiste edastamine (läbi jooniste, videote, piltide jms); (3) Päästeameti poolt koostatud erinevate juhendite ja info edastamine; (4) muud juhised käitumiseks erinevates ohu- ja kriisiolukordades (esmaabi, ellujäämine looduses jms). Üldisemaks eesmärgiks on panna elanikkond mõtlema elanikkonnakaitse ja ohutushoiu teemadel (vahendid, olukorrad jms). Miks on loodud just mobiilirakendus? Viimase eelisteks on (1) ligipääsu tagamine olulisele informatsioonile; (2) kasutatavus (juhendite kättesaadavus) ka internetiühenduse puudumisel; (3) kogu olulise info koondatus ühte kohta; (4) noorte kui konkreetse sihtgrupi määratlemine ja nendeni jõudmine; (5) koduste varude ülevaade ja kogunemiskohtade määramine; (6) atraktiivsus: joonised, videod, jms; (7) mängulisus: valmisoleku testimine läbi mängude. Rakendus hakkab sisaldama tähtsaid numbreid hädaolukorraks (112 jpm). On võimalik luua isiklik profiil, mis võimaldab gruppide loomist, koduste varude soetamise jälgimist, ühiste varude ülevaadet. Rakenduse kasutamine on piisavalt turvaline. Serverisse isikuandmeid ei koguta. Rakendus võimaldab ka kogunemiskohtade määramist, info edastamist, asukohast teavitamist. Oluline ja atraktiivne osa puudutab koduseid kriisivarusid: 7 päeva kodused varud, evakuatsiooniks vajalik varustus, meditsiinivarud, eraldi vajadused lemmikloomale ja lastele. Mis on olemas ja mida on juurde vaja, mis hakkab aeguma ja vajab välja vahetamist, jms.

Ettepanekuid rakenduse parandamiseks ja täiustamiseks oodatakse: ave.proos@naiskodukaitse.ee

 

Päeva viimases paneelis „Kogukonnad elanike kaitsel“ osalesid Teeme Ära talgupäeva eestvedaja ja Eestimaa Looduse Fondi juht Tarmo Tüür, Kodanikukaitse MTÜ nõukogu esimees ja Pärnamäe Külaseltsi juhatuse liige Krista Mulenok, MTÜ Estlander juhatuse liige Erki Vaikre ning Päästeliidu juhatuse esimees Kaido Taberland. Modereeris Eesti NATO Ühingu meedianõunik Marica Lillemets.

Tarmo Tüür andis ülevaate Teeme Ära talgupäeva arengust. Talgupäev tegeleb just kogukondadega, mille arv on aja jooksul kahekordistunud. Ajapikku lisandunud ka erinevateks hädaolukordadeks ja loodusõnnetusteks ettevalmistumise komponent – ohutuse teemad. Üheks fookuseks tuleohutus, veeohutus, tuleõnnetusteks valmisolek. Kogukonnad on imerohi – igal juhul heameelega tegutsevad. Mitte ainult kuidas kogukondi kaasata, vaid ka – kuidas neid kõnetada, kuidas tegutsema aidata? Käskida ei saa. Riigil üksi on kindlasti raske, tavapärastest suhtlusviisidest jääb väheks, ühiselt koos kodanikeühendustega saab aga päris palju ära teha.

Krista Mulenok rääkis, et kolm aastat tagasi Iisraelis viibides hoiatussireeni kuulmine pani mõtlema hädaolukorras tegutsemise oskuste ja kogemuste omandamise peale. Kriisiolukorda sattuvad inimesed ei oska adekvaatselt tegutseda, sellist olukorda on vaja muuta. Järgnes rida initsiatiive – nt kodanikuühiskonna ümarlaua algatamine, esimesed ettepanekud sisejulgeoleku arengukava täiendamiseks, valitsuse mõjutamine. Kogu tegevust kannustas soov, et nii enda kui perekonna, aga ka kogu rahva teadlikkus kasvaks. Kirjeldatud initsiatiividega kaasnes ka isiklike teadmiste ja oskuste omandamine (üleelamiskursus, NKK ohutushoiu kursus jms). Soov üldisemalt on aidata kogukonda, tihendada suhteid kogukonna ja riigiastuste vahel.

Erki Vaikre rõhutas, et metsas hakkamasaamise ja ellujäämise oskus / võime on vaid üks väike osa elanikkonna kaitse võimekusest, mis praeguseks paraku peaaegu täiesti kadunud on. Peamine murekoht ei ole see, kui palju suudab teha riik, vaid võtmeküsimuseks on elanike enesekaitse tahte tekitamine ja süvendamine. Raskuspunkt on eelkõige maailma nägemise ja käsitlemise viis, mille puhul tänane põlvkond on pea lasteaiast saadik suunatud edukusele, hüvedele, mugavusele. Raskus ei ole selles, et riik on väike ja vaene, vaid et meie inimestel ei ole soovi ja võimekust jääda ellu erinevate kriisiolukordade tekkimisel. Inimestes ei ole vaja tekitada huvi, vaid vajadus. N-ö turul on vaja tekitada „nõudlus elu järele“. Täna on domineeriv suhtumine, et kõik ebamugava ja tülika teeb meie eest ära keegi teine. See on kõige hukatuslikum, mis meiega on saanud juhtuda. Enne, kui jagada tööriistu või nõuandeid, on vaja tekitada inimestes vajadus ja tahe ellu jääda.

Kaido Taberland tutvustas lähemalt Päästeliidu olemust ja tegevusi. Vabatahtlikud päästjad lähtuvad arusaamast, et on vaja oma kogukonna eest seista; et kui inimesed ise oma peret, vara ja turvalisust ei kaitse, siis ei ole need ka kaitstud. Vabatahtlik päästja eristub teistest vabatahtlikest selle poolest, et ta on võtnud vastutuse oma kogukonna liikmete heaolu ja turvalisuse, vara ja isegi elu eest. Vabatahtlikud päästjad on kokku leppinud visiooni aastaks 2025: (a) vabatahtlikud päästeühingud on oma kogukonna turvalisuse keskused; (b) Eestis on 25 000 vabatahtlikku päästjat (täna 3000…3500); (c) kogukond on kriisideks valmis; (d) Eestis on juba pikka aega toimiv (finantseeritud) päästemudel. Päästeliit koondab täna 117 juriidilist liiget: valdav enamus maapäästeühingud, merepäästeühingud, erinevad muud päästeühendused. Päästeliitu tullakse selleks, et olla ühine pere, seista väärtuste eest, mis on liikmetele tähtsad, teha asju koos.

Arutelu algul nentis moderaator Marica Lillemets, et tehakse palju, ent fragmentaarselt ja koordineerimata. Täpset ülevaadet ei ole ka Siseministeeriumil, seda infot alles hakatakse koguma. Me oleme hakanud rääkima, nüüd tuleb aru saada, millest me räägime, kas me saame sellest ühtemoodi aru, ning kus on või saab olema kokku koondatud tarkus. Nt Teeme Ära talgupäeva üheks teemaks oli veeohutus kodukohtades, mille käigus kindlasti tõusis ka kogukondade teadlikkus antud teemal. Oluline on kohalik teavitus, nt vallalehed. Viimsi näitel: ajaleht Viimsi Teataja, üritus Viimsi turvalisuse päev. Oluline teema nii kohapeal kui üldisemal tasandil, nt linnade ja valdade liit. Teemat on arutatud ka riigi tasandil (valitsus, president). Võtmeküsimus – kes võtab vastutuse? Kui valmib elanikkonnakaitse kontseptsioon, saab selgeks, mis suunas asjad liiguvad. EKK peaks jõudma valitsusse k.a. novembris. KL juurde võiks luua antud valdkonna (elanikkonnakaitse) kompetentsikeskuse. Kaitseliit võiks olla tervikliku turvalisuse ja kogukonnakaitse „mõtte ühendaja“, seal on kümneid tuhandeid vabatahtlikke, kes on jaotunud „vaibana“ üle maa. Siseturvalisus on meie kõigi ühine hool ja mure ja vastutus. Kas meil on arusaam ja teadmised, mida vajadusel teha? Kodused varud? Oluline on informeerida, kasvatada ja harjutada – lapsi nt läbi mängude ja rakenduste. Igaühe enda isiklik vastutus peab olema selge.

 

Konverentsile järgnes vastuvõtt Komandandi majas, mille korraldas Kaitseliidu ülem, kindralmajor Meelis Kiili.

 

Hindrek Lootus

Eesti NATO Ühingu liige

 

Mihkel Sildnik

Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku magistrant