Jaak Aaviksoo: Uus julgeolekugarantii Eestile?

1.detsembril jõustus Lissaboni lepe, Euroopa Liidu uus alusdokument, mis muuhulgas annab uue impulsi ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostööle.

Väljavõte kaitseminister Jaak Aaviksoo blogist

6. detsember 2009

1.detsembril jõustus Lissaboni lepe, Euroopa Liidu uus alusdokument, mis muuhulgas annab uue impulsi ka Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostööle.

Foto: Vabariigi Valitsus
Foto: Vabariigi Valitsus

Äsja Brüsselis Rootsi kolleegi Sten Tolgforsi eesistumisel lõppenud kaitseministrite kokkusaamine oli sellest tulenevalt tavatult elav – õhus oli küsimus kuidas mõista uue lepingu artiklit 42 lõige 7, mis sõnastab: “Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega …”.

Olgu võrdluseks Washingtoni (NATO) lepingu artikkel 5, mis kõlab: “… relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist … rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist …” Ühelt ehk Euroopa Liidu poolt siis ”kohustus anda abi kõigi käsutuses olevate vahenditega” ja teiselt ehk NATO poolt ”asub abistama, rakendades vajalikuks peetavaid abinõusid.”

”Kõik vahendid” on muidugi vägevamad kui ”vajalikuks peetavad abinõud” ja seega on formaalsel lugemisel on ”EL julgeolekugarantii” tugevamgi kui NATO poolt pakutav, ent tegelikkuses sõltub pea kõik sõnade katteks olevast poliitilisest, sõjalisest ja psühholoogilisest valmisolekust ja suutlikkusest. Selle koha pealt on 60-aastase ajalooga NATO-l muidugi pikk edumaa.

Seepärast ei huvitunud Brüsselis kogunenud kaitseministrid mitte niivõrd tekstis sisalduvatest sõnadest, vaid nende võimalikust ja tegelikust tähendusest nii tänases poliitilises retoorikas kui ka kujuteldaval kriitilisel hetkel ja seda nii õiguste kui ka kohustuste võtmes. Lihtsasti küsides: “Kas Soome ja Rootsi tulevad appi, kui Sinimägedes on vaja vastu panna?”, või siis: “Kuidas toetab Eesti Küprost kui vaherahujoonel tulistamiseks läheb?”. Vastus ei ole veel ühemõtteline kummalgi juhul, ent arutelul valitsenud õhustiku põhjal otsustades on Lissaboni lepingu järgne üle-Euroopaline solidaarsustunne süvenenud ning ühise ja jagatud julgeoleku teema aktuaalsem kui kunagi varem. Ma arvan, et see on hea, isegi väga hea.

Tervet sissekannet saab lugeda siin!

Allikas:

www.aaviksoo.ee