Herkel: Ukrainas on jälle valimised

Täna on Ukrainas presidendivalimised. Oranži revolutsiooni aegu käisin kolmel korral vaatlejaks ja kahtedel järjestikustel parlamendivalimistel samuti. Täna olen talvekaunis Eestis ja on justkui kohustus midagi arvata. Meil pole õigust Ukrainast tüdineda.

Väljavõte Andres Herkeli blogist 17.01.2009

Täna on Ukrainas presidendivalimised. Oranži revolutsiooni aegu käisin kolmel korral vaatlejaks ja kahtedel järjestikustel parlamendivalimistel samuti. Täna olen talvekaunis Eestis ja on justkui kohustus midagi arvata. Meil pole õigust Ukrainast tüdineda.

Foto: www.herkel.ee
Foto: www.herkel.ee

Arvamus on lihtne: Ukrainas on tõesti valimised! Teisisõnu: seal ei valitse kontrollitud demokraatia, vaid avatud olukord, mille lõpplahendust ei tea keegi. Jah, suure tõenäosusega tuleb teine voor. Aga kes võidab – ikka ei tea! Mida suudab või kelle kasuks võib oma toetushääled suunata Janukovitši ja Tõmošenko kõrval tähtsuselt kolmandaks kandidaadiks tõusnud Sergei Tigipko? Isegi seda ei osata prognoosida, mis suunas üks või teine kandidaat valimisvõidu korral tegelikult läheb.

Jah, Ukraina demokraatia pole suutnud toota seda kvaliteeti, mida talt oranži revolutsiooni järel oodati. Ta on mõneski valdkonnas lausa ebaõnnestunud. Mõneti on Lääs Ukraina ebaõnnestumistest väsinud. Seevastu suures Vene-mõjulises Donbassis, aga ka Krimmis ja mujalgi püütakse inimestele näidata, millist jama tekitab demokraatia nime kandev korralagedus, püüdlused kahtlase Euroopa suunas, vaenulikust NATO-st kõnelemata.

Aga kõrval on Venemaa oma lihtsa ja selge võimumudeliga, Putini-Medvedevi hoolikalt orkestreeritud duett.

Tegelikult ongi Ukraina valimiste põhiküsimus see, kas demokraatlik mudel suudab end inimeste silmis kõigele vaatamata õigustada. Inimeste pettumus ja poliitikute vead võivad tuua endaga tagasilanguse mitte lihtsalt Venemaa rüppe, vaid Venemaa arengumudelisse. Vasak-kalda Ukraina vaatab itta ja parem-kalda Ukraina vaatab läände. Nõnda on see olnud juba aastasadu. Ja mõlemad elavad halvasti ja saavad aru, et miski on mäda maa juhtimisel.

Me ei tea vastuseid Ukraina demokraatia tuleviku kohta ja ilmselt ei too neid ka tänane valimispäev. Ukraina nõuab suurt kannatust. Ilmselt nõuab Ukraina ka aega.

Putini süsteem on Venemaal tasalülitanud meedia, parlamentaarse demokraatia, kohtusüsteemi ja kodanikuühiskonna. Ühes hiljutises ettekandes näitab Levada keskuse teadur Lev Gudkov (loe siit), kuidas see suletus viib järk-järgult kogu ühiskonna, sealhulgas ettevõtluse, teaduse, hariduse ja muude sfääride vääramatu allakäiguni. Vitali Portnikov kirjutab portaalis grani.ru (loe siit), et Ukraina paljukirutud määramatus tagab ühiskonnas reaalse konkurentsi, mis annab väikesegi šansi, et tulevikus saab tekkida areng. Seevastu ettemääratus, kus kõik teavad tulevase presidendi nime juba enne valimiskastide juurde minekut, lõpeb krahhiga.

Kaldun nii Gudkovi kui Portnikovi käsitlusi uskuma. Üks küsimus ootab vastust: millal muutub teooria Ukraina ja Venemaa jaoks kõigile nähtavaks praktikaks?

Andres Herkel on Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonis.

Allikas:

Andres Herkeli blogi