Gaddafi peakorter purustati, liitlasvägede õhulöögid jätkuvad

Gaddafi väed on kahe õhurünnaku järel kaotanud märgatava osa oma sõjatehnikast.

178518„Viimse meheni, viimse naiseni, viimse lapseni,” loetles Liibüa diktaator Muammar Gaddafi veel üleeile neid, kes väidetavalt olevat valmis tema võimu nimel surema. Eile kõlasid küll vastuolulised teated, justkui oleks ta erivägede komandörist poeg Khamis Gaddafi hukkunud USA raketilöögist Gaddafi-meelsete vägede peakorterile Tripolis. Kinnitust sellele teatele siiski ei saadud. Aga see õhulöök oli Gaddafile juba niigi valus kanda.

Gaddafi katse 17. veebruaril alanud revolutsiooni tankide jõul maha suruda on lõppemas täieliku taganemisega. Tankikolonn, mis oli juba teel Benghazit ülestõusnute käest tagasi võtma, taganes eile korratuses, sest Prantsuse Mirage-hävitajad olid terve hulga sealseid soomukeid puruks lasknud. Lääneriikide sekkumine lõi kõikuma tema võimu viimsedki alused, sest ennast imperialismi ohvrina esitlev liider on kaotanud ka islamimaailma toetuse.

USA ja Briti sõjalaevadelt teele saadetud 124 Tomahawk-raketti oli laupäeval purustanud Liibüa õhutõrje. Missourist Whitemani õhujõudude baasist käisid Liibüa kohal pomme alla heitmas B-2 tüüpi superpommitajad, Briti õhujõud saatsid aga Norfolkist Liibüa kohale Tornado-hävitajad. Liibüa õhuruumis käisid patrullimas ka esimesed Itaalia õhujõudude Tornadod. Neli Taani õhujõudude F-16 lennukit jõudis juba Liibüast tagasi, Kanada on saatnud ka oma sõjalennukid Itaaliasse.

Igal riigil oma operatsioon

Itaalia oli liitlasriikide õhujõududele avanud Sitsiilias asuvad lennuväljad, et neil oleks lähem tankida ja varusid täiendada. Briti SAS-eriüksused olid Liibüas maa peal ka õhulöökide sihtmärke kaardistamas, kuigi Gaddafi kukutamine peabki jääma ligemale 8000 kohalike opositsioonivägede sõduri kanda. Lääneriigid sekkuvad praegu vaid õhulöökidega, et nurjata Liibüa enda õhuväe tegutsemist. Neil on ka voli puruks lasta Liibüa sõjaväekolonnid maa peal.

Kuna Liibüa kohal kehtestatud lennukeelutsooni ei valva mitte NATO, vaid omal algatusel hulk selle liikmeid, siis puudub sellel sõjategevusel ka ühine koondnimetus. USA õhujõudude operatsiooni nimeks on „Odüsseia koidik”, Briti õhujõud käivitasid operatsiooni „Ellamy”, prantslased operatsiooni „Harmattan” ja kanadalased operatsiooni „Mobile”. Ka osa islamiriike on lubanud liituda lääneriikide õhujõududega Liibüa kohal.

Liibüa ranniku suunas on teel USA lennukikandja USS Enterprise ja Prantsuse lennukikandja Charles de Gaulle, lisaks terve hulk allveelaevu ja muid sõjalaevu. Kuigi NATO ei osale Liibüa interventsioonis organisatsioonina, koordineeritakse liikmesriikide koostööd nähtavasti just Napolis asuva liitlasvägede ülemjuhatuse kaudu. Liibüa kohal toimuva õhusõja tegelikuks juhiks on USA admiral Samuel Locklear.

Liibüa opositsiooniväed tervitasid välisriikide õhujõude, kuid kinnitasid, et maa peale välisvägesid vaja ei ole, sest nad kavatsevad ise Tripoli ära võtta. Eile polnud küll näha, et neil tegelikult selleks jõudu oleks. Veel kuu aega tagasi allusid nad Gaddafi käskudele, kuid alates sellest ajast, kui Gaddafi asus rahumeelseid meeleavaldajaid tapma, on enamik armeest ja ka ametnikkonnast liidrile selja keeranud.

Eile oli Gaddafi kontrolli all veidi enam kui kolmandik riigist, kuid tema tegelik jõud kahaneb iga puruks lastud tankiga. Veel kuni eelmise nädalani arvestati Gaddafile lojaalsete vägede suuruseks ligemale 12 000, opositsiooni poolel olevate vägede suuruseks aga 8000 meest ja naist. Sõjatehnikat on Gaddafil olnud siiani rohkem, kuid nüüd võib pilt vägagi järsult muutuda.

Gaddafi haaras Liibüas võimu sõjalise putšiga 1969. aastal ja on sealt alates veriselt maha surunud kõik katsed tema võimu vaidlustada. Opositsiooniliidreid on vanglais surnuks piinatud ja neid on üles poodud, mistõttu pole siiani selge, kes isiklikult võiks uue Liibüa etteotsa tõusta. Praegune opositsioonivägede juhtkond koosnebki peamiselt endistest Gaddafi lähikondlastest. Gaddafi on lubanud maksta üle 400 000 dollari sellele, kes aitab vangistada praegu opositsioonijõude juhtiva endise justiitsministri Mustafa Abdul-Jalili.

Toetust leiab Gaddafi praegu vaid mõnelt lähimalt sõbralt Aafrikas ja loomulikult Hugo Chavezelt Venezuelast.

Liibüa pööre ajab ka Jeemeni võimu lõhki

•• Vaheldumisi reforme ja meeleavaldajatega verist arveteõiendamist lubanud Jeemeni president Ali Abdullah Saleh on hakanud Liibüa kriisi ajal järjest toetajaid kaotama. Kaks kindralit teatas, et on läinud üle presidendi tagandamist nõudvate meeleavaldajate poolele, mille peale valitsus koondas tanke presidendipalee kaitsele. Kuid presidendile on selja keeranud juba ka mitu ministrit, suursaadikut ja parlamendiliiget.

•• Veel eelmisel nädalal avasid Jeemeni sõdurid tule demokraatiat nõudvate meeleavaldajate pihta, tappes 50 inimest. Saleh on küll lubanud 2013. aastal riigipeaks uuesti mitte kandideerida, kuid keeldub ka ametit enneaegu maha panemast. Pühapäeval lasi ta aga lahti terve valitsuskabineti.

•• Süürias kestsid juba kolmandat päeva meeleavaldused pärast seda, kui sealsed eriväed samuti meeleavaldajate sekka tulistasid. Viie hukkunud meeleavaldaja matustest kujunesid tuhandete osavõtjatega protestimarsid president Bashar Assadi diktatuuri vastu. Süüria võimud tõid tänavaile tankid, et protestijaid tõrjuda.

Bahreini kuninga vandenõuteooria

•• Bahreini kuningas Hamad tänas eile Saudi Araabiat selle eest, et sealt saadetud sõdurid olevat aidanud Bahreinis nurjata välismaise vandenõu.

•• Bahreinis on demokraatiat nõudnud peamiselt šiiidid, kes on riigis enamuses, kuid senine valimissüsteem hoiab võimu sunniitliku vähemuse käes. Otseseid tõendeid, nagu Iraan oleks Bahreini šiiitide protesti tagant õhutanud, ei ole Bahreini võimud esitanud. Iraan on ka ise demokraatiat nõudvate meeleavaldajatega hädas.

•• Eelmisel nädalal ajasid Bahreini võimud jõuga šiiitide meeleavaldused laiali, ning vahistasid peami­si opositsiooniliidreid, saades tuge just Saudi Araabialt. Saudi Araabia on oma riigis kõik meeleavaldused keelanud ja kõik katsed opositsioonijõudude koondamiseks on lõppenud vahistamistega.

•• Protestimeeleavaldused ja nende vägivaldne mahasurumine Bahreini võimude poolt jättis riigi ilma ka tänavusest vormel 1 avaetapist. Just Saudi Araabia toetus on võimaldanud Bahreinil poliitilisi reforme edasi lükata.

Allikas: Eesti Päevaleht