Page 1 - nato_web
P. 1
Intervjuu Toomas Hendrik Ilvesega
Küsitles Andres Vosman
Toomas Hendrik Ilves oli Eesti
suursaadik USAs 1993– 1996;
välisminister 1996–1998 ja 1999–2002;
Eesti Vabariigi president alates 2006.
Kui lugeda 1990. aastate alguse Lääne ekspertide analüüse NATO rollist külma sõja
järgses maailmas siis oli nii neid, kes organisatsioonil enam mõtet ei näinud, kui ka
neid, kes Venemaad kohe liikmeks kutsuda soovitasid. Just Kesk-Euroopa riikide
survel sai NATO laienemise küsimus Euroopa julgeolekuarhitektuuri keskseks küsi-
museks. Kuidas Te seda perioodi meenutate?
Tundsin Ron Asmust, NATO laienemise üht peamist arhitekti, aastast 1984.
Meie kabinetid Raadio Vaba Euroopa toimetuses Münchenis asusid kõrvuti ja
meist said head sõbrad. Asmuse eriala oli Ida-Saksamaa, kuid Ida-Saksamaa
kui eriala varises kokku koos Berliini müüriga. Korraga sai temast ekspert rii-
gi asjus, mida enam ei eksisteerinud. Seepeale läks ta tööle RANDi, kus hak-
kas koos Bob Nuricku ja Stephen Larrabee’ga NATOt uurima. Muu hulgas
kirjutasid nad Saksamaa kaitseministeeriumi tellimisel mahuka uurimuse
Višegradi neliku liitumisest alliansiga.
Kui ma 1994. aastal, siis juba suursaadikuna, RANDi peakorterisse Santa
Monicasse Asmusega kohtuma läksin ja ta mulle Kesk-Euroopa riikide välja-
vaadetest ülevaate andis, küsisin ma: „Aga mis meist saab?” Ron kahvatus ja
pomises, et nad pole Balti riikide peale selles kontekstis veel mõelnudki. Tol-
leks ajaks hakkas saama selgeks Poola sissesaamine, kuna Saksamaa toetas
seda nii aktiivselt. Ülejäänud Višegradiga polnud pilt nii roosiline. Mäletan, et
Balti riikide NATOsse saamise peale olid mõned siiski mõelnud, aga mitte toe-
tavas valguses – näiteks National Defense University’s ilmusid analüüsid, mis
tõstatasid Balti vene vähemuse, reformide vajaduse ja Baltikumi sõjalise kaits-
tavuse teemad.
Küsitles Andres Vosman
Toomas Hendrik Ilves oli Eesti
suursaadik USAs 1993– 1996;
välisminister 1996–1998 ja 1999–2002;
Eesti Vabariigi president alates 2006.
Kui lugeda 1990. aastate alguse Lääne ekspertide analüüse NATO rollist külma sõja
järgses maailmas siis oli nii neid, kes organisatsioonil enam mõtet ei näinud, kui ka
neid, kes Venemaad kohe liikmeks kutsuda soovitasid. Just Kesk-Euroopa riikide
survel sai NATO laienemise küsimus Euroopa julgeolekuarhitektuuri keskseks küsi-
museks. Kuidas Te seda perioodi meenutate?
Tundsin Ron Asmust, NATO laienemise üht peamist arhitekti, aastast 1984.
Meie kabinetid Raadio Vaba Euroopa toimetuses Münchenis asusid kõrvuti ja
meist said head sõbrad. Asmuse eriala oli Ida-Saksamaa, kuid Ida-Saksamaa
kui eriala varises kokku koos Berliini müüriga. Korraga sai temast ekspert rii-
gi asjus, mida enam ei eksisteerinud. Seepeale läks ta tööle RANDi, kus hak-
kas koos Bob Nuricku ja Stephen Larrabee’ga NATOt uurima. Muu hulgas
kirjutasid nad Saksamaa kaitseministeeriumi tellimisel mahuka uurimuse
Višegradi neliku liitumisest alliansiga.
Kui ma 1994. aastal, siis juba suursaadikuna, RANDi peakorterisse Santa
Monicasse Asmusega kohtuma läksin ja ta mulle Kesk-Euroopa riikide välja-
vaadetest ülevaate andis, küsisin ma: „Aga mis meist saab?” Ron kahvatus ja
pomises, et nad pole Balti riikide peale selles kontekstis veel mõelnudki. Tol-
leks ajaks hakkas saama selgeks Poola sissesaamine, kuna Saksamaa toetas
seda nii aktiivselt. Ülejäänud Višegradiga polnud pilt nii roosiline. Mäletan, et
Balti riikide NATOsse saamise peale olid mõned siiski mõelnud, aga mitte toe-
tavas valguses – näiteks National Defense University’s ilmusid analüüsid, mis
tõstatasid Balti vene vähemuse, reformide vajaduse ja Baltikumi sõjalise kaits-
tavuse teemad.
