Page 1 - nato_web
P. 1
NATOga liitumise eeltingimus – reformid
Martin Hurt
Martin Hurt oli kaitseministeeriumi kaitsepoliitika
ja planeerimise osakonna nõunik 1998–2000;
KJPSi nõunik 2000–2002; kaitseministeeriumi
kaitsepoliitika ja riigikaitse planeerimise osakonna
juhataja 2003–2004, kaitseplaneerimise asekantsler
2004–2005.
Novembris 2002 toimunud Praha tippkohtumisel kutsusid NATO liikmesriigid
seitse riiki, nende seas Eesti, alustama liitumisläbirääkimisi. Tippkohtumise dekla-
ratsioon nägi ette liitumiskõneluste kohese alustamise eesmärgiga lõpetada need
viie kuu jooksul. Ühtlasi kutsuti liituvaid riike esitama NATO-le nn reformide aja-
kava, mis pidi sisaldama liitumiseelseid ja -järgseid tegevusi, et suurendada riikide
panust NATO kollektiivkaitsesse. Kaitseküsimuste osas oodati sisuliselt, et liituma
kutsutud riigid võtaksid kohustuse panustada alliansi tegevusse tänapäevaste sõja-
liste võimetega, mis pidid vastama 21. sajandi julgeolekuohtudele. NATO pea-
korter valmistas ette reformide ajakava algvisandi, mida Eestile tutvustati esimest
korda 2012. aasta detsembris. Läbirääkimised reformide ajakava üle olid osa samal
ajal toimunud Eesti ja NATO vahelistest liitumisläbirääkimistest. Nii ajakava kui
ka liitumisläbirääkimiste tulemused kiitis Eesti valitsus heaks 25. veebruaril 2003.
Mis oli reformide ajakava mõte?
Ajakava eesmärk oli koondada ühte dokumenti kõik meetmed, mida Eesti kohus-
tus rakendama sõjalis-poliitilise alliansi eesmärkide toetuseks. Alates 1999. aastast
oli Eesti sarnaselt teiste liituda soovivate riikidega koostanud ja esitanud riik-
likke aastaprogramme (ANP). Aastaprogrammide ülesehitus kajastas tõsiasja, et
NATOga ei pidanud ühinema Eesti kaitseministeerium, vaid kogu riik.
Kolme peamise punktina, mida reformide ajakava peaks käsitlema kaitse- ja
sõjalistes küsimustes, nimetasid NATO kaitseplaneerijad Eesti kaitsekulutuste taset,
kaitseväe struktuuri ülevaatamist ja Eesti panust NATO kollektiivkaitsesse. Selle-
aegsetes Eesti ja NATO kohtumisi refereerivates memodes võib sageli näha lühendit
„FB”, mis ei tähista mitte Facebook’i, vaid alates 1995. aastast NATO peakorteris
kaitseplaneerimisega tegelnud Frank Bolandit, kes on kujunenud elavaks legendiks
nii NATO kui ka rahupartnerlusprogrammi (PfP) riikide kaitseplaneerijate seas.
Martin Hurt
Martin Hurt oli kaitseministeeriumi kaitsepoliitika
ja planeerimise osakonna nõunik 1998–2000;
KJPSi nõunik 2000–2002; kaitseministeeriumi
kaitsepoliitika ja riigikaitse planeerimise osakonna
juhataja 2003–2004, kaitseplaneerimise asekantsler
2004–2005.
Novembris 2002 toimunud Praha tippkohtumisel kutsusid NATO liikmesriigid
seitse riiki, nende seas Eesti, alustama liitumisläbirääkimisi. Tippkohtumise dekla-
ratsioon nägi ette liitumiskõneluste kohese alustamise eesmärgiga lõpetada need
viie kuu jooksul. Ühtlasi kutsuti liituvaid riike esitama NATO-le nn reformide aja-
kava, mis pidi sisaldama liitumiseelseid ja -järgseid tegevusi, et suurendada riikide
panust NATO kollektiivkaitsesse. Kaitseküsimuste osas oodati sisuliselt, et liituma
kutsutud riigid võtaksid kohustuse panustada alliansi tegevusse tänapäevaste sõja-
liste võimetega, mis pidid vastama 21. sajandi julgeolekuohtudele. NATO pea-
korter valmistas ette reformide ajakava algvisandi, mida Eestile tutvustati esimest
korda 2012. aasta detsembris. Läbirääkimised reformide ajakava üle olid osa samal
ajal toimunud Eesti ja NATO vahelistest liitumisläbirääkimistest. Nii ajakava kui
ka liitumisläbirääkimiste tulemused kiitis Eesti valitsus heaks 25. veebruaril 2003.
Mis oli reformide ajakava mõte?
Ajakava eesmärk oli koondada ühte dokumenti kõik meetmed, mida Eesti kohus-
tus rakendama sõjalis-poliitilise alliansi eesmärkide toetuseks. Alates 1999. aastast
oli Eesti sarnaselt teiste liituda soovivate riikidega koostanud ja esitanud riik-
likke aastaprogramme (ANP). Aastaprogrammide ülesehitus kajastas tõsiasja, et
NATOga ei pidanud ühinema Eesti kaitseministeerium, vaid kogu riik.
Kolme peamise punktina, mida reformide ajakava peaks käsitlema kaitse- ja
sõjalistes küsimustes, nimetasid NATO kaitseplaneerijad Eesti kaitsekulutuste taset,
kaitseväe struktuuri ülevaatamist ja Eesti panust NATO kollektiivkaitsesse. Selle-
aegsetes Eesti ja NATO kohtumisi refereerivates memodes võib sageli näha lühendit
„FB”, mis ei tähista mitte Facebook’i, vaid alates 1995. aastast NATO peakorteris
kaitseplaneerimisega tegelnud Frank Bolandit, kes on kujunenud elavaks legendiks
nii NATO kui ka rahupartnerlusprogrammi (PfP) riikide kaitseplaneerijate seas.
