Page 1 - nato_web
P. 1
Üksindusest välja

Siim Kallas

Siim Kallas oli välisminister 1995–1996,
rahandusminister 1999–2002,
peaminister 2002–2003.

Pürgimus saada NATO liikmeks oli kõigi Eesti valitsuste praktiliselt üksmeelne
eesmärk. Aga see polnud lihtne protsess. Vaieldi paljuski põhimõtete üle. Üks suur
sõjanduse asjatundja väitis, et mingit NATOt pole vaja ja et Eesti peab tegema sõja-
lise liidu Suurbritannia ja Soomega. Hea, et sellest Suurbritannias ega Soomes tõsi-
selt ei räägitud. Üritati üles kütta NATO-vastaseid meeleolusid, hirmutades, et
NATOga liitumine tähendab osalemist teiste (eelkõige muidugi USA) sõjalistes
avantüürides. Vastuseis oli (ja on) ka muidugi kaitsekulutuste suurendamisele.
Ameeriklastel niigi raha palju, las maksavad. Peame meie siis oma nappe sente
riigikaitse peale raiskama. Meil on muidki hädalisi vajadusi. Kaheldi, kas NATOsse
kuulumine on ikka tõesti meile julgeoleku tagatiseks. Küsiti, kes ja kuidas meile
appi tuleb, kui Venemaa ründab. Isegi tõsised sõjaväejuhid levitasid vaateid, et USA
ja Suurbritannia on erilised riigid, sest mõlemad on saareriigid, kelle territooriumi
pole kunagi vallutatud ja kes seetõttu ei tea maismaasõjast midagi. NATO soovitu-
sed kaitseväe arendamiseks ei keskendud mõne Eesti asjatundja arvates piisavalt
maismaasõja võimekuse arendamisele. Suure maaväe asemel eelistati näha vägesid,
mida saaks vajadusel kasutada ka teistele appiminekuks ja NATO missioonidel
osalemiseks. NATO soovis näha ka radareid ja logistilist võimekust – et vajaduse
korral oleks võimalik vastu võtta abivägesid. Vaidlus eri arengusuundade üle ei ole
vaibunud tänaseni. Paljud NATO teoreetikud on teatavasti ka üsna leiged aja-
teenistusel põhineva sõjaväe suhtes.

NATO-vastased meeleolud on olnud kohati küllalt levinud ka lääneriikides.
Olid minevikus ja on ka täna. NATOt peetakse sel puhul mitte demokraatlike rii-
kide kaitsjaks, vaid sõjaõhutajaks. Kes poleks näinud lääneriikides 1960–1980. aas-
tatel toimunud nn rahupooldajate meeleavaldusi, mida Nõukogude propaganda
heldelt näitas ja, nagu on selgunud, ka rahaliselt toetas. Tänaseni pole NATO- ja
USA-vastased väljaastumised lääneriikides mingi haruldus. Eriti 1990. aastate al-
guses peeti NATOt Läänes külma sõja jäänukiks ja oldi üksjagu hämmastunud,
   1   2   3   4