Page 5 - nato_web
P. 5
Eesti NATO lugu. 1991–2004
1999. aasta sügisel vastu võtsid. Marmeid asendas peatselt Sander Soone ja kaitse-
nõunik Sven Sakkovi vahetas 2001. aastal välja Lauri Lindström. Koos nende ja
kogu esinduse mees-/naiskonnaga püüdsime 2002. aasta Praha tippkohtumiseni
anda omalt poolt parima, et ennetada ajaloo tulevasi rajusid ning tagada Eesti rii-
gile maailma tugevaim vihmavari.
Lõpetuseks kaks mälukildu seoses MAPiga
1998/1999. aastavahetuse paiku korraldas kõigi kandidaatriikide sõber ja kuraator
USA Riigidepartemangus, Ron Asmus Oslos privaatkohtumise NATOsse pürgiva-
te riikide välisministeeriumide poliitikadirektoritele. Ta kuulutas salapäraselt, et
on välja mõelnud mastaapse idee, kuidas tasalülitada ‒ nii USAs kui ka Euroopas ‒
kõigi NATO laienemise vastaste argumendid uute kandidaatide poliitilis-sõjalise
ebaküpsuse osas.
Kohtumine oli omapärane juba seetõttu, et toimus USA Norra saadiku resi-
dentsis, kes oli ise puhkusele sõitnud. Seetõttu peremehetsesime Roni juhtimisel
pisut vabamalt ja saadiku baarikapp oli soovijatele avatud.
Mida ja kui pikalt-põhjalikult Ron uue dokumendi ideoloogiast ja headusest
rääkis, seda enam täpselt ei mäleta. Kuid meeles on hetk, kui ta lumisesse, Oslo pa-
noraamiga residentsi aknasse vaadates sirutas lõpuks käe laua alla mapi järele, avas
selle ja näitas poliitikadirektoritele uhkelt juba pisut narmendavaks lapatud kausta,
millele kaanele oli punase vildikaga suurelt kritseldatud MAP. Kaust oli täis Roni
märkmeid, kuid see oli maailma esimene MAP, kõigi järgnevate platonlik eidos.
Saabusin peakorterisse suursaadikuna 1999. aasta suve lõpul. Enne väljalendu
ulatas kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Margus Kolga mulle sõja-
tantsu saatel esimese eksemplari ingliskeelsest, trükivärvist lõhnavast ja sini-must-
valge kaanepaberiga MAPi protsessi Eesti NATO tegevuskavast – ANPist. See oli
proovieksemplar, terve tiraaži kohalejõudmist pidime Brüsselis veel mõnda aega
ootama. ANPi NATO-le ametliku üleandmise protseduuriks oli suursaadiku koh-
tumine NATO poliitikaküsimuste asepeasekretäriga.
Välisministeeriumis olin osalenud vaid üllitise esimese peatüki (poliitilised ja
majandusküsimused) koostamises. Ülejäänud osad, mis olid pühendatud kaitse-
planeerimisele, Eesti kaitseväe arendamisele, NATO standardite ülevõtmisele jne,
olid minu jaoks tundmatu maa. Kuid tundsin kohustust asepeasekretärile tutvusta-
da ka neid. Mäletan, et veetsin terve nädalavahetuse ANPi konspekteerides. Endise
õppejõuna tajusin, et kogu materjalihulga paberilt mahalugemine ei oleks õige viis.
Peaminister Mart Laar, NATO peasekretär lord Robertson ja suursaadik Sulev Kannike mais
2000 Tallinna vanalinnas. Foto: Kaitseministeerium.
1999. aasta sügisel vastu võtsid. Marmeid asendas peatselt Sander Soone ja kaitse-
nõunik Sven Sakkovi vahetas 2001. aastal välja Lauri Lindström. Koos nende ja
kogu esinduse mees-/naiskonnaga püüdsime 2002. aasta Praha tippkohtumiseni
anda omalt poolt parima, et ennetada ajaloo tulevasi rajusid ning tagada Eesti rii-
gile maailma tugevaim vihmavari.
Lõpetuseks kaks mälukildu seoses MAPiga
1998/1999. aastavahetuse paiku korraldas kõigi kandidaatriikide sõber ja kuraator
USA Riigidepartemangus, Ron Asmus Oslos privaatkohtumise NATOsse pürgiva-
te riikide välisministeeriumide poliitikadirektoritele. Ta kuulutas salapäraselt, et
on välja mõelnud mastaapse idee, kuidas tasalülitada ‒ nii USAs kui ka Euroopas ‒
kõigi NATO laienemise vastaste argumendid uute kandidaatide poliitilis-sõjalise
ebaküpsuse osas.
Kohtumine oli omapärane juba seetõttu, et toimus USA Norra saadiku resi-
dentsis, kes oli ise puhkusele sõitnud. Seetõttu peremehetsesime Roni juhtimisel
pisut vabamalt ja saadiku baarikapp oli soovijatele avatud.
Mida ja kui pikalt-põhjalikult Ron uue dokumendi ideoloogiast ja headusest
rääkis, seda enam täpselt ei mäleta. Kuid meeles on hetk, kui ta lumisesse, Oslo pa-
noraamiga residentsi aknasse vaadates sirutas lõpuks käe laua alla mapi järele, avas
selle ja näitas poliitikadirektoritele uhkelt juba pisut narmendavaks lapatud kausta,
millele kaanele oli punase vildikaga suurelt kritseldatud MAP. Kaust oli täis Roni
märkmeid, kuid see oli maailma esimene MAP, kõigi järgnevate platonlik eidos.
Saabusin peakorterisse suursaadikuna 1999. aasta suve lõpul. Enne väljalendu
ulatas kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Margus Kolga mulle sõja-
tantsu saatel esimese eksemplari ingliskeelsest, trükivärvist lõhnavast ja sini-must-
valge kaanepaberiga MAPi protsessi Eesti NATO tegevuskavast – ANPist. See oli
proovieksemplar, terve tiraaži kohalejõudmist pidime Brüsselis veel mõnda aega
ootama. ANPi NATO-le ametliku üleandmise protseduuriks oli suursaadiku koh-
tumine NATO poliitikaküsimuste asepeasekretäriga.
Välisministeeriumis olin osalenud vaid üllitise esimese peatüki (poliitilised ja
majandusküsimused) koostamises. Ülejäänud osad, mis olid pühendatud kaitse-
planeerimisele, Eesti kaitseväe arendamisele, NATO standardite ülevõtmisele jne,
olid minu jaoks tundmatu maa. Kuid tundsin kohustust asepeasekretärile tutvusta-
da ka neid. Mäletan, et veetsin terve nädalavahetuse ANPi konspekteerides. Endise
õppejõuna tajusin, et kogu materjalihulga paberilt mahalugemine ei oleks õige viis.
Peaminister Mart Laar, NATO peasekretär lord Robertson ja suursaadik Sulev Kannike mais
2000 Tallinna vanalinnas. Foto: Kaitseministeerium.
